Ulrich Beck

Ulrich Beck (15. mai 1944 Stolp (tänapäeval Słupsk, Poola) – 1. jaanuar 2015 München) oli saksa sotsioloog. Ta oli Müncheni Ülikooli ja Londoni Majanduskooli professor.

"Riskiühiskond" (1986)

"Riskiühiskond" on Becki 1986 ilmunud teos.

"Ilma tööta kapitalism" (1996)

Tsitaadid artiklist "Kapitalismus ohne Arbeit". Der Spiegel 20/1996 12. mai 1996. Eesti keelde tõlkinud Toomas Huik. "Ilma tööta kapitalism". Sõnumileht (1996) 14. juuni, lk. 23; 15. juuni; 17. juuni; 18. juuni; 19. juuni; 20. juuni

Tööturul valitsev ebakindlus ei puuduta ammu enam üksnes nn. alamklasse. Sellest on saanud tänapäeva tunnusjoon. Eluajaks õpitud ametid ähvardavad välja surra. Keegi ei taha möönda, et nii hääbub terve omaette väärtussüsteem - palgatööle keskendunud ühiskond. Kapitalism likvideerib töö. Töötus ei ole enam erandnähtus, vaid ohustab potentsiaalselt kõiki inimesi ja ühtlasi demokraatiat kui eluvormi. Ent ülemaailmne kapitalism, mis on loobunud vastutamast tööhõive ja demokraatia eest, õõnestab sellega ka oma legitiimsust.
Kolm müüti takistavad üldsust sellest olukorrast selget pilti saamast. Esiteks mõistetamatuse müüt: lugu on liiga keeruline. Teiseks teenindusmüüt: teenindusühiskonna hoogne areng päästab tööühiskonna. Kolmandaks kuludemüüt: vaja ainult palgakulutusi tublisti kärpida, siis laheneb tööpuuduse probleem iseenesest.
Järelikult ei kutsu majanduskasv esile mitte tööpuuduse, vaid töökohtade vähenemist. Ärgem laskem ennast petta. Puht omanikukapitalismi, mis üritab ka eimillestki kasumit lõigata ega hooli töötajatest, (oma kodanikele sotsiaalseid tagatisi pakkuvast) riigist ja demokraatiast, huvitab ainult iseenda legitiimsus. Oma kasumit aina suurendavad mitmemaised ettevõtted jätavad n.-ö. kallimad riigid ilma töökohtadest ja maksutuludest ning veeretavad tööpuuduse ja arenenud tsivilisatsiooni kulud nende riikide kaela. Kaks kroonilist vaest - riik ja kodanik, kellel veel tööd on - peavad finantseerima kõike seda, mida kasutavad ka rikkad: heatasemelisi üldhariduskoole ja ülikoole, ühissõidukeid, keskkonnakaitset ja teedeehitust - linnastunud elu kogu mitmekesisust.
Sotsiaalsete tagatistega kapitalism on kätte võidetud pigem vastusena fašismist saadud kogemustele ja kommunismi esitatud väljakutsele. See põhineb arusaamal, et inimestest, kellel on korter ja kindel töökoht ning sel kombel materiaalselt kindlustatud tulevik, saavad kodanikud, kes demokraatia omaks võtavad ja talle sisu annavad. Lihtne tõde on, et materiaalse kindlustatuseta pole poliitiline vabadus võimalik. Järelikult pole ka demokraatiat, vaid on kõiki ohustavad uued ja vanad totalitaarsed režiimid ja ideoloogiad.
Tööstusühiskonna iganenud maailmas domineerisid kaks tööandjat - kapital ja riik. Tulevikus langevad mõlemad sellest osast ajapikku välja. Kapitalism teeb inimesed järjest töötumaks ja jääb ise järjest rohkem ilma tööta.
Vabadus loob, tugevdab ja laiendab vabadust. See tähendab, et me peame tsiviilühiskonda investeerima, talle õigus- ja võimupädevust andma.
Ettevõtjad olevat avastanud rikkuse kivi. Uus võluvalem on: ilma tööta kapitalism pluss maksudeta kapitalism.
Seepärast on oluline, et kodanikuraha ei makstaks niisama peo peale, vaid arvestades ühiskonna pakkumisi aktiivseks kaastegevuseks.

"Avalik kiri Euroopa tulevikust" (2005)

Ulrich Beck, Anthony Giddens. "Nationalism has now become the enemy of Europe's nations.", The Guardian, 4. oktoober 2005 Eesti keeles. "Avalik kiri Euroopa tulevikust". Anthony Giddens, Ulrich Beck. Eesti Päevaleht (2005) 30. sept., lk 3

Nüüdisaegse maailma probleemide lahendamine käib üksi tegutsevatele rahvusriikidele üle jõu.
Euroopa Liit on kõige ainulaadsem ja edukam poliitiline institutsioon, mis on loodud pärast Teist maailmasõda. Inimestele ei valmista peavalu mitte Euroopa läbikukkumine, vaid hoopis selle edu.
Paljud maailma probleemid jäävad rahvusriikide haardeulatusest välja – ning neid ei saa ka rahvusriigi sees lahendada. Paradoks peitub selles, et tänases maailmas võib natsionalistlik või isolatsionistlik mõtlemine olla riigi ja rahvuslike huvide suurim vaenlane. EL on areen, kus vormilise suveräänsuse saab vahetada tegeliku võimu vastu, hoidmaks rahvuskultuuri ning saavutamaks majanduslikku edu.
Ärgem mõelgem Euroopa Liidust mitte kui “lõpetamata (rahvus)riigist” või “poolikust föderaalriigist”, vaid pigem kui uuelaadsest kosmopoliitsest projektist. Euroopa ei saa tõusta rahvuste varemetest. Kosmopoliitse Euroopa eeltingimuseks on rahvuste säilimine. Ühtsus ei tähenda homogeensust. Kosmopoliidi pilgu läbi pole mitmekesisus probleem, vaid lahendus.
Euroopa pooldajad peaksid esitama endile kolm küsimust: Kas me tahame, et Euroopa seisaks oma väärtuste eest? Kas me tahame Euroopat, mis oleks majanduslikult tugev? Kas me tahame Euroopat, kus valitseb sotsiaalne õiglus? Need küsimused on peaaegu retoorilised, sest igaüks, kes soovib EL-i edenemist, peab vastama nendele kõigile jaatavalt.
Laienemine on EL-i võimsaim välispoliitiline hoob, mille kaudu saab toetada rahu, demokraatiat ja avatud turumajandust.
Ning kui me otsustame Türgi liitumisele ei öelda, siis see tähendab EL-i potentsiaalse geopoliitilise mõjuvõimu tohutut kaotust.
Euroopa peab muutuma. Kuid koos kõigi reformidega peame säilitama – ja isegi suurendama – sotsiaalset õiglust. Briti peaminister Tony Blair on kutsunud sel teemal mõtteid vahetama. Me usume, et tal on õigus. Mõned riigid on suutnud edukalt kombineerida kõrget majanduskasvu sotsiaalse kaitse ja võrdsusega – eriti Põhjamaad. Vaadakem, mida ülejäänud Euroopa sealt – ja teistest maailma edukatest riikidest – õppida saaks.

"Kriisi fataalne oht" (2009)

Ulrich Beck: "Mein Gott, was für eine Chance!". DIE ZEIT, 19.03.2009 Nr. 13 Eesti keeles "ULRICH BECK: Kriisi fataalne oht." Tõlkinud Külli-Riin Tigasson, 4. aprill 2009

Möödunud sügisel, mil finantskrahh rebis Euroopa Liidu eemale oma lemmiktegevuse – peegli ees seismise – eest, mõtlesin ma: mu jumal, milline võimalus! Finantskriis tundus olevat Euroopa Liidu jaoks sama hästi kui loodud. Arvestades kriisi globaalsust, ei saa sellele tõhusalt vastata üheainsa rahvusriigi piires – see võib olla koguni kontraproduktiivne. Kes siis veel, kui mitte Euroopa Liit, oskab rahvuslikke huve esindada rahvusüleste ühishuvide kaudu?
Kui kõik keerleb selle ümber, millised peavad olema rahvuslikud päästepaketid, unustatakse 1930-ndate aastate suure depressiooni kõige tähtsam õppetund: iga tagasitõmbumine rahvuslikku idülli on fataalne – see, mis praegu vaid ähvardab, võib osutuda reaalseks: maailmamajanduse kokkuvarisemine.
Jah, kui Euroopa Liitu poleks, tuleks ta praegu välja mõelda. 21. sajandi algul Euroopa Liit mitte ei ohusta rahvuslikku suveräänsust, vaid teeb selle võimalikuks. Maailmariskiühiskonnas ei ole isoleeritud rahvusriigid teovõimelised ega suveräänsed.
Euroopa rahvusriikide suurem oht ei tulene mitte teiste maade tegudest ega Euroopa Liidust, vaid omaenda vastutustundetust suhtumisest EL-i. Kui liikmesriigid rahvuslike reflekside joovastuses tõmbuvad euroopalikust vastutusest tagasi, kaotavad kõik. Poliitiliseks tegevusväljaks pole kosmopoliitsuse ajastul mitte rahvusriik, vaid regioon.
Euroopa ei vaja mitte vähem, vaid rohkem Euroopat. Just globaalne kriis näitab: rahaliidul pole ilma poliitilise liidu perspektiivita mõtet.
Võrgustunud maailmas peab rahvusliku reaalpoliitika maksiim – mille järgi tuleb rahvuslikke huve esindada riiklikul tasandil – asendada kosmopoliitliku reaalpoliitika maksiimiga: meie poliitika on rahvuslikul tasemel seda edukam, mida euroopalikum, mida kosmopoliitlikum ta on.
Euroopat pidurdab tema intellektuaalse eliidi rahvuslik Lebenslüge (elu vale – toim). Need inimesed kurdavad näotu eurobürokraatia üle. Või selle üle, et demokraatiast taganetakse. Kuid seejuures lähtuvad nad vaikimisi ühest täiesti irreaalsest oletusest – justkui oleks olemas tagasitee rahvusriikliku idülli juurde. Naiivselt peetakse loomulikuks ja igaveseks seda, mida veel kahe-kolmesaja aasta eest peeti ebaloomulikuks ja absurdseks. See intellektuaalne protektsionism, nostalgiline Lebenslüge ei valitse pelgalt Euroopa paremäärmuslikes ringkondades. Ta valitseb – ületades lõhe parem- ja vasakpoolsuse vahel – ka kõige haritumates ja elitaarsemates ringkondades.

Intervjuud

Tarbijate jõud võib olla väga võimas. Ostmine võib olla sama mõjus kui valimas-käimine! Toodete omadused on ju suurel määral sarnased ja hinnad üldjoontes võrdsed – ning seepärast saabki ostja enne ostuotsuse langetamist arvestada ka seda, milline on tootjafirma poliitika. Ettevõtete seisukohalt on tarbijad väga võimas jõud – ei saa ju tarbijat vallandada! Tarbija ei ole organisatsiooni liige, teda ei saa lahti lasta.

Tarbijate potentsiaalne võim – mida nüüd vahel väljendatakse ka tarbijaboikottide kaudu – võib olla veelgi suurem sellest võimust, mis oli töötajatel esimesel modernismiajastul ametiühingute kaudu. Nüüd, teisel modernismiajastul, võib efektiivne jõud olla näiteks riigipiire ületav tarbijaboikottide organiseerimine – eriti juhul, kui see suhestub kuidagi riikide ja parteilise liikumisega. Täna me näeme alles selle algust.

Teatud teemade osas võib Eesti tõesti minna oma teed. Teiste teemade puhul peate vaatama ka Euroopa huve laiemalt: piiritlema oma rahvuslikud huvid ja Euroopa huvid ning seejärel defineerima oma rahvuslikud huvid Euroopa kontekstis. Eesti saab oma rahvuslike huvide kaitstust suurendada vaid siis, kui samal ajal tõstate oma valmisolekut koostööks. Teile saaks saatuslikuks, kui te määraksite oma huvid ainult rahvuslikust kontekstist lähtuvalt.
- Indrek Ibruse intervjuu "Ulrich Beck: ostmine võib olla sama mõjus poliitiline osalusvorm kui valimaskäimine." Eesti Päevaleht 1. märts 2005

Välislingid