Riskiühiskond

Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama.

"Riskiühiskond" on saksa sotsioloogi Ulrich Becki 1986 ilmunud teos. Tsitaadid on võetud teosest "Riskiühiskond: teel uue modernsuse poole". Tõlkija Andres Luure. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005.

Tsitaadid teosest

"Viimaste sündmuste valguses"

Tuumasaaste tõi ilmsiks “teiste” lõpu, kõikide meie kaugelearenenud distantseerumisvõimaluste lõpu. Viletsust saab lokaliseerida, tuumaajastu ohte aga enam mitte. Selles seisnebki nende uuelaadne kultuuriline ja poliitiline jõud. See on ohu jõud, mis tühistab kõik modernsuse kaitsevööndid ja eraldusjooned. lk. 7
See kogemus, mille mõjul meie senine eluviis hetkeks purunes, peegeldub maailma industriaalsüsteemi kaitsetust tööstusesse integreeritud ja saastatud „looduse“ ees. Looduse ja ühiskonna vastandus on 19. sajandi konstruktsioon, mille abil sai loodust nii valitseda kui ka ignoreerida. Kahekümnenda sajandi lõpus on loodus allutatud ja ära kasutatud ning on seega saanud välisnähtusest sisenähtuseks, etteantud nähtusest toodetud nähtuseks. lk. 9
Selle reaalselt eksisteeriva jääkriski palge ees toimuva jääktegevuse kõige mõjurikkam käsilane on võimatus ohtu kujutleda ja tajuda. lk. 9

"Eessõna"

Selle raamatu teemaks on silmapaistmatu eesliide "post". See on meie ajastu võtmesõna. Kõik on "post". "Postindustriaalsusega" oleme juba mõnda aega harjunud. Sellele sõnale on meie jaoks veel jäänud mingi sisu. Ent "postmodernsuse" puhul hakkab juba kõik ähmastuma. Valgustusjärgne ajastu mõisteline hämarus võib sisaldada mida iganes. "Post" on tunnussõna, mis väljendub moodsusse takerduvat nõutust. Ta viitab teisele poole jäävale, millele ei osata nime anda – ning seetõttu jääb sõna "post" tardunult pidama tuntud mõttesisude juurde, mida ta nimetab ja ühtaegu eitab. Minevik pluss „post“ - see ongi põhiretsept, mille varal me sõnaohtras juhmis arusaamatuses seisame silmitsi tegelikkusega, mis paistab liigestest lahti minevat. lk. 11
Selleks otstarbeks väljatöötavat teoreetilist juhtideed on kõige parem selgitada jällegi ajaloolise analoogia varal: nõnda nagu moderniseerimine 19. sajandil lagundas tardunud seisusliku agraarühiskonna ja tekitas industriaalühiskonna struktuuri, murendab moderniseerumine tänapäeval industriaalühiskonna piirjooni ning modernsuse kontinuiteedis tekib uus ühiskondlik vorm. lk. 12

"Esimene osa: Tsivilisatsiooni vulkaani otsas: riskiühiskonna piirjooned"

Arenenud modernsuse tingimustes käib rikkuste ühiskondliku tootmisega süsteemselt kaasas riskide ühiskondlik tootmine. Nii varjutavad nappusühiskonna jaotusprobleemid ja -konfliktid need probleemid ja konfliktid, mida tekitab teaduslik-tehniliste vahenditega toodetavate riskide tootmine, määratlemine ja jaotamine. lk. 20
Siiski võib märgata, et erinevalt praegustest torkasid tollased ohud ninna või silma, olid meeltega tajutavad, kuna aga tänastele tsivilisatsiooniriskidele on tüüpiline, et nad pole tajutavad, vaid peituvad pigem keemia- ja füüsikavalemite vallas (näiteks toiduainete mürgissialdus, tuumaoht). Sellega on seotud veel üks erinevus. Tollaseid ohte sai tagasi viia alavarustatusele hügieenitehnoloogiaga. Tänapäeval on ohtude allikaks tööstuslik ületootmine. Seega on tänased riskid ja ohud keskaegsetest oluliselt erinevad, olgugi nood väliselt sageli sarnased: tänased ohud (inimestele, loomadele, taimedele) on globaalsed ning nende põhjused on modernsed. Tegemist on moderniseerumisriskidega. Nad kujutavad endast industriaalse progressimasinavärgi kui terviku produkti ning selle masinavärgi edasiarenemine suurendab neid süstemaatiliselt.

Tööstusliku arengu riskid on muidugi sama vanad kui tööstuslik areng ise. Elanikkonna suurte osade sattumine viletsusse - „vaesusrisk“ - ei andnud 19. sajandil hingerahu. „Kvalifikatsiooniriskid“ ja „terviseriskid“ on ammust ajast tootmise ratsionaliseerimisega seotud probleemiks ning sellest tulenevate sotsiaalsete konfliktide, kaitsemeetmete (ja uurimuste) teemaks. Ometi lisandub nende riskide puhul, mis on edaspidi tähelepanu keskmes ning mis mõne aasta eest on hakanud avalikkust rahutuks tegema, veel üks omadus. Kohad, kus nad võivad ilmneda, ei ole enam piiratud kohaga, kus nad tekivad, - ettevõttega. Loomupäraselt ohustavad nad elu Maa peal kõigis selle ilmingutes. lk. 23

2) Rikkuste jaotumine ja kasv tekitab sotsiaalseid ohustatusseisundeid. Mõnes suhtes vastavad need küll kihi- ja klassiseisundite ebavõrdsusele, kuid nende puhul kehtib siiski oluliselt teistsugune jaotumisloogika: moderniseerumisriskid tabavad varem või hiljem ka neid, kes neid toodavad või neist kasu lõikavad. Neis peitub bumerangiefekt, mis klassiskeemi põrmustab. Ka rikkad ja vägevad ei ole nende eest kaitstud. lk. 24
Nende ärahoidmiseks ja nendega toimetulekuks võib tarvis minna muuhulgas võimu õiguspädevuse ümberkorraldamist. Riskiühiskond on katastroofiühiskond. Erakorraline seisukord ähvardab seal muutuda tavaliseks. lk. 25
Ühtlasi jäetakse arvestamata, et ühtedel ja samadel saasteainetel võib olenevalt east, soost, toitumisharjumustest, töö iseloomust, informeerituse tasemest, haridusest jne olla erinevate inimeste jaoks täiesti erinev tähtsus. lk. 27
Teaduslik ja sotsiaalne ratsionaalsus küll lahknevad, kuid samal ajal jäävad nad mitmeti läbipõimunuks ja teineteisest sõltuvaks. Rangelt võttes on nende eristaminegi üha vähem võimalik. Teaduslik tegelemine industriaalse arengu riskidega jääb sõltuvaks sotsiaalsetest ootustest ja väärtushorisontidest, niisamuti nagu riskide sotsiaalne arutamine ja tajumine jääb sõltuvaks teaduslikest argumentidest. Riskiuurimine käib otsekui punastades „tehnikavaenulikkuse“ küsimuste jälgedes: just tehnikavaenulikkusega võitlemiseks riskiuurimine ellu kutsutigi ja seetõttu on teda muide viimastel aastatel ka enneolematul määral materiaalselt toetatud. Avalik kriitika ja rahutus toitub olulisel määral ekspertiisidest ja vastuekspertiisidest. Ilma teaduslike argumentideta ning teaduslike argumentide teadusvastase kriitikata jääb see nüriks, ja veel enamgi: sageli ei suudeta oma kriitika ja hirmude enamasti „nähtamatut“ objekti üldsegi tajuda. Kui parafraseerida üht kuulsat ütlust, siis teaduslik ratsionaalsus ilma sotsiaalse ratsionaalsuseta on tühi, sotsiaalne ratsionaalsus ilma teaduslikuta aga pime. lk. 31-32
Seega ei sõltu riskimääratluse mõju nende teaduslikust paikapidavusest. lk. 34
Riskide jaotumise viis, muster ja levikukanalid erinevad süsteemselt rikkuste jaotumise omadest. See ei välista, et paljud riskid on jaotunud kihi- või klassispetsiifiliselt. Selles mõttes on klassi- ja riskiühiskonna vahel palju kattumispiirkondi. Riskide jaotuse ajalugu näitab, et nad peavad kinni klassiskeemist nagu rikkusedki, ainult et ümberpöördult: rikkused kogunevad üles, riskid alla. lk. 36
Üheainsa vormeliga öeldes – viletsus on hierarhiline, sudu on demokraatlik. Sedamööda, kuidas moderniseerumisriskid laienevad – ohud hakkavad ähvardama loodust, tervist, toitu jne -, muutuvad sotsiaalsed erinevused ja piirid suhteliseks. Sellest tehakse ikka veel väga erinevaid järeldusi. Objektiivselt võttes aga mõjuvad riskid oma ulatuspiirkonnas ja neist puudutatud inimeste seas võrdsustavalt. Selles seisnebki nende uuelaadne poliitiline jõud. Just selles mõttes riskiühiskonnad ei olegi klassiühiskonnad; nendes leiduvaid ohutusseisundeid ei saa käsitada klassiseisunditena, neis aset leidvaid konflikte ei saa käsitada klassikonfliktidena. lk. 38
Sudu ei hooli süüdlaseprintsiibist. Täielikult ja võrdsustavalt tabab ta kõiki, sõltumata sellest, kui suur osa on nendel sudu tekitamises. lk. 41
Sääraseid käegakatsutavaid vahesid riskiühiskondades enam ei ole. Nähtav jääb nähtamatute ohtude varju. See, mis jääb tajuulatusest välja, ei pruugi enam olla olematu – vaid hoopis vägagi reaalne oht. Vahetu vajadus konkureerib teadaoleva riskisisaldusega. Nähtava vaesuse või külluse maailm kahvatub riskide ülevõimu all. lk. 47
Just riskidega ümberkäimise käigus tekib mitmesuguseid uusi sotsiaalseid eraldusjooni ja konflikte. Need ei pea enam kinni klassiühiskonna skeemist. Nad sugenevad eeskätt riskide kahepalgelisusest arenenud turuühiskonnas: riskid ei ole siin ainult riskid, vaid ka turuvõimalused. Just riskiühiskonna arengu käigus arenevad seetõttu välja ka vastuolud nende vahel, keda riskid puudutavad, ja nende vahel, kes riskidest kasu saavad. Samamoodi kasvab teadmiste sotsiaalne ja poliitiline tähtsus ning koos sellega omandab tähtsuse teadmiste kujundamise (teaduslik uurimistöö) ja levitamise (massimeedia) vahendite käsutamine. Riskiühiskond on selles mõttes ka teadus-, meedia- ja infoühiskond. Seal tekivad seega uued vastuolud nende vahel, kes riskimääratlusi toodavad, ja nende vahel, kes neid määratlusi tarbivad. lk. 49
Keskkonnaprobleeme saab adekvaatselt lahendada üksnes piire ületavate läbirääkimiste ja rahvusvaheliste lepingute abil, ja tee sinna viib sõjaliste blokkide piire ületavate konverentside ja lepete kaudu. lk. 50
Klassiühiskonna poliitilisele subjektile – proletariaadile – vastab riskiühiskonnas ainult kõikide puudutatus rohkem või vähem käegakatsutavatest mammut-ohtudest. Sellist asja on alati hõlbus alla suruda. See on kõikide ja mitte kellegi pädevuses. Muide, igaüks on asja sees ainult ühe jalaga. Teise jalaga võitleb ta oma töökoha (oma sissetuleku, oma perekonna, oma majakese, oma autoharrastuste, oma puhkusesoovide jne) eest. (Kui need kaovad, on ta igal juhul pigis, olgu siis mürkidega kuidas on). lk. 51
Klassiühiskonnad jäävad oma arengudünaamikas seotuks võrdsuse ideaaliga (selle erinevates sõnastustes alates „võimaluste võrdsusest“ kuni mitmesuguste sotsialistlike ühiskonnamudeliteni välja). Riskiühiskonna puhul see nii ei ole. Selle normatiivne vastuprojekt – millel ta tugineb ning mis teda tagant tõukab – on turvalisus. lk. 52
See erinevus klassi- ja riskiseisundite kannatuselaadis on olemuslik. Utreeritult ja skemaatiliselt väljendudes võib öelda, et klassiseisundite puhul määrab olemine teadvuse, riskiseisundite puhul aga – ümberpöördult – määrab teadvus (teadmised) olemise. Otsustav on siin teadmiste laad, nimelt nende seostamatus isikliku kogemusega ning selle teadmistest-sõltuvuse sügavus, mis hõlmab ohu defineerimise kõiki dimensioone. lk. 55
Nii et ohustatusseisundid on allikad, millest pulbitsevad küsimused, millele ohtudest puudutatud ei tea vastust. lk. 56
Erinevalt teadetest sissetuleku vähenemise jne kohta toovad teated toiduainete, tarbeesemete jne mürgisisaldusets kaasa topeltšoki: ohule endale lisanub inimese võimetus hinnata teda vahetult ähvardavaid ohte. lk. 57
Seal, kus riskide küllus varjutab rikkuse külluse, muutub näiliselt süütu vahetegemine riskide endi ja riskide tajumise vahel tähtsamaks – ja kaotab samal ajal oma õigustuse. lk. 60
Ühtlasi muudavad piirmäärad selle mürgitamise „väikese ulatuse“, mis tuleb kindlaks määrata, normaalseks. See kaob piirmäärade taha ära. Piirmäärad teevad võimalikuks kollektiivse normaalse mürgitamise pideva ratsiooni. Mürgitamise, mida nad lubavad, teevad nad ühtlasi olematuks, kuulutades asetleidnud mürgitamise kahjutuks. Kui piirmääradest on kinni peetud, siis ongi inimesed mürgitamata jäänud, ükskõik kui palju mürkaineid toodetavates toiduainetes tegelikult sisaldub. lk. 68-69
Üsna analoogiliselt saab põhjendada ka üksikute mürkainete koostoimet. Mis mul sellest kasu on, kui ma tean, et üks või teine mürk on ühes või teises kontsentratsioonis kahjulik või kahjutu, kui ma samal ajal ei tea mitte midagi selle kohta, milliseid reaktsioone vallandab nende arvukate mürgijääkide koostoime. Meditsiinist on teada, et ravimid võivad üksteise toimet vähendada või suurendada. On ju mõistlik oletada, et midagi sarnast leiab aset ka lugematute osamürgituste puhul, mis jäävad piirmäärade piiresse. Eeskiri ei anna ka sellele tähtsale küsimusele vastust. lk. 70-71
Ikkagi on ju hämamine, kui fikseeritakse üksikute saasteainete piirmäärad, samal ajal aga jäetakse välja tuhandeid kahjulikke aineid, mille koostoime vaikitakse täielikult maha! lk. 71
Esiteks tehakse see viga, et loomkatsete tulemustest tehakse järeldusi inimese reaktsioonide kohta. lk. 72
Teaduskriitilise tsivilisatsiooniteadlikkuse puhul kehtib vastupidine: sellele, mille vastu argumenteeritakse, tuleb lõpuks ka apelleerida, sellelt saadakse omaenda õigustus – jutt on teaduslikust ratsionaalsusest. Pigem varem kui hiljem hakkab tunda andma karm seadus: kuni riskid ei ole teaduse poolt tunnustatud, seni nad ei „eksisteeri“ - vähemalt mitte juriidiliselt, tehnoloogiliselt ega sotsiaalsest, ning seega neid ka ei tõkestata, käsitleta ega hüvitata. Lk. 75
Riskiühiskond ei ole revolutsiooniline ühiskond, vaid midagi enamat – see on katastroofiühiskond. Erakorralisest seisukorrast võib saada normaalne seisukord. lk. 83
Just ohtude kasvades tekivad riskiühiskonnas täiesti uut laadi väljakutsed demokraatiale. Riskiühiskonnas peitub tendents ohtude tõrje „legitiimsele“ totalitarismile, mis, viidates õigusele ära hoida kõige halvemat, teeb liigagi tuntud moel midagi muud, mis on sama halb. lk. 84
Looduse ühiskonnastumise nähtamatuks kõrvalmõjuks on looduse hävitamise ja ohustamise ühiskonnastumine: need muutuvad majanduslikeks, sotsiaalseteks ja poliitilisteks vastuoludeks ja konfliktideks. Elu looduslike tingimuste rikkumine muutub globaalseteks meditsiinilisteks, sotsiaalseteks ja majanduslikeks ohtudeks inimkonnale – ja see esitab kõrgelt industrialiseeritud maailmaühiskonna sotsiaalsetele ja poliitilistele institutsioonidele täiesti uut laadi väljakutseid.

Riskiühiskonna mõistet õigustabki see oleviku ja tuleviku reaalne väljakutse, mis tuleneb sellest, et tsivilisatsioonitekkelised ohud loodusele muunduvad ohtudeks sotsiaalsele, majanduslikule ja poliitilisele süsteemile. lk. 85

"Teine osa: Sotsiaalse ebavõrdsuse individualiseerumine: industriaalühiskonna elulaadide detraditsionaliseerumisest"

Ühelt poolt on sotsiaalse ebavõrdsuse struktuur arenenud riikides igas suhtes üllatavalt stabiilne. Vastavate uurimuste tulemused näitavad, et hoolimata kõikidest tehnilistest ja majanduslikest pööretest ning vaatamata kõikidele reformipüüdlustele, mis viimasel kolmel aastakümnel on aset leidnud, ei ole meie ühiskonna suurte gruppide vahelise ebavõrdsuse proportsioonid oluliselt muutunud, kui jätta arvestamata üksikud nihked töötuses enne seitsmekümnendaid aastaid ja kaheksakümnendatel aastatel.

Teisel poolt on samal ajavahemikul ebavõrdsuse küsimused sotsiaalselt tervanenud. lk. 97

Hoolimata kõikidest uutest või säilinud ebavõrdsustest on sissetulek, haridus, mobiilsus, õigussuhted, teadus, massitarbimine kollektiivselt kõrgemale tasemele jõudnud. Selle tagajärjel subkultuurilised klassidentiteedid ja -sidemed lahjenevad või lagunevad. Samal ajal algab elutingimuste ja elustiilide individualiseerumine ja heterogeniseerumine, mis õõnestab sotsiaalsete klasside ja kihtide hierarhia mudelit, seades küsimuse alla selle vastavuse tegelikkusele. lk. 98
Keskmine eluiga tõusis, palgatöö hakkas vähem aega võtma ning finantsiline mänguruum kasvas – need ongi tugisambad, milles väljendub „liftiefekt“ inimeste biograafilises elumustris. Kuigi ebavõrdsuse proportsioonid on jäänud samaks, on töö ja eraelu vahelistes suhetes aset leidnud murrang. Inimestele jäi rohkem vaba aega ning paranesid materiaalsed võimalused selle sisustamiseks – vähemalt eeldusel, et inimene teeb palgatööd. lk. 99
Raha ja vaba aja lisandumine satub vastuollu traditsiooniliste piirangutega, mis tulenevad klassikuuluvusest ja perekonnast. Raha muudab sotsiaalsete ringkondade piire ning samal ajal ähmastab neid, sest massiline tarbimine toimib ühtlustavalt. Endiselt on kohti, kus „ühtesid“ võib kohata, „teisi“ mitte. Ent kokkupuutekohti tuleb juurde, ning ühingute ja lokaalide, noorte kooskäimise kohtade ja vanadekodude vahelised piirid, mis veel Saksa keisririigi ja Weimari vabariigi aegadel eraldasid „klassimaailmu“ selgelt ka töövälises elus, muutuvad märkamatuks või kaovad hoopis. Nad asenduvad ebavõrdsete tarbimisstiilidega (sisustus, riietus, meedia, personaalne imago jne), mis aga – hoolimata suurtest demonstratiivsetest erinevustest – on minetanud klassikultuuri atribuudid. Seda individuaalsete seisundite diferentseerumist saab näidata ka veel kahe tööturukomponendi najal, milleks on a) mobiilsus ja b) haridus. lk. 100
Traditsioonilise rollijaotuse tingimustes võis eeldada, et mehe kutsetööst tulenev mobiilsus ja perekonna mobiilsus langevad kokku. Tööturuga seotud mobiilsusnõue osutub aga ka mürgiks perekonnale. Kui asi lõpuni mõelda, siis näeme, et perekonda on löödud kiil. Me kas oleme mõlemad täismobiilsed, nagu tööturg nõuab, ja siis ähvardab meid „spagaatperekonna“ saatus (lastekupeega ekspressrongis). Või siis jääb üks meist – teadagi kes – endiselt „abielu tõttu immobiilseks“, millega teadagi kaasneb ülekohus ja rõhumine. Just siit on selgesti näha, kuidas industriaalühiskonna võidulepääsemine ohustab tema enese aluseid või kaotab need sootuks – praegusel juhul on jutt tuumikperekonnas valitsevast sugupooltevahelisest ebavõrdsusest, mis põhineb „abieluseisulikel“ soorollidel. lk. 102
Naised on haridusliku võrdsuse tagajärjel sattunud ebakindlasse olukorda. Võimalus teha ametialast karjääri on püsiva tööpuuduse tõttu (ja suurte „ratsionaliseerimisreservide“ tõttu töökohtade puhul, mida naised tavaliselt täidavad) naiste jaoks samamoodi suletud nagu ka tagasitee kindlustatusse abielu ja perekonna kaudu (põhjusena ei ole mitte viimasel kohal lahutuste arvu kasv). Kõik on võimalik ja ometi pole võimalusi millekski. Otsustagu pealegi ühed nii ja teised naa. Meeste ja naiste vaheline ebavõrdsus on nüüdsest peale kustutamatult nähtaval. Naiste võrdne haridus on ebavõrdsuse elav mõõdupuu. Oletame, et paljud naised lasevad end tööturult perekonda tagasi tõrjuda. Sel juhul töötavad paljud, kelle haridustase on (peaaegu) võrdne, vanades tingimustes, kus ülesanded ja koormus on äärmiselt ebavõrdselt jaotatud ning nad teavad seda ja peavad selle varjamatut vastuolu – mis on jõudnud isiklikku ja privaatsesse sfääri – taluma. Haridus ei anna mingit garantiid. Aga meeste ja naiste vaheline hariduslik ebavõrdsus garanteerib, et nende perekondliku ja ametialase staatuse ebavõrdsus on kõikjale üles riputanud biograafilised hoiatussildid. Argumendi „Nad ei suuda seda!“ on ajalugu ümber lükanud. Nad suudavad, aga mehed ei lase! Ebavõrdsus on muutunud isiklikuks ja igapäevaseks ning kaotanud legitiimsuse; sellega on ta muutunud ka poliitiliseks (nii traditsioonilises kui ka eraelulises mõttes). Hariduse feminiseerumine on juba muutnud nii perekonna kui ka kutsetöö maailma, sest just seeläbi hakkas ühiskond endale seda ebavõrdsust teadvustama ja ülekohtuseks pidama. Nüüdsest peale tuleb alati öelda: võrdse haridustaseme juures... lk. 104
Tänapäeval ei sulandu inimesed enam suurteks gruppideks – sotsiaalselt ja poliitiliselt tegutsevateks „klassideks“; nagu 19. sajandi kasvavate linnade kehvades tööliskvartalites viletsuse ja töös kogetava võõrandumise mõjul. Vastupidi, vahepeal kätte võidetud sotsiaalsete ja poliitiliste õiguste taustal vabanevad nad elamismaailma määravast kokkukuuluvusest klassiga ning jäävad elatise hankimisel veel rohkem iseenda hooleks. Heaoluriigi printsiipide järgi reguleeritud palgatöö laienemine toob kaasa sotsiaalsete klasside individualiseerumise. Selline sündmuste käik ei olnud halastajatest samariitlastest kapitalistide kingitus töölisklassile, kelle nad olid viletsusse tõuganud. See on kätte võidetud, see on võitluse tulemus ning on saanud võimalikuks tänu tugevale töölisliikumisele, mis aga on oma edusammudega ka omaenda olemasolu tingimusi muutnud. See on töölisliikumise eesmärkide (või vähemalt oluliste eesmärkide) saavutamine, mis on selle liikumise edu eeldusi muutnud ning nüüd võib-olla ohustab selle püsimajäämist, vähemalt „töölis“-liikumisena. lk. 105
Individualiseerumisprotsesside esinemine on seega seotud kogu ühiskonda haaravate (sotsiaalsete, majanduslike, õiguslike ja poliitiliste) raamtingimustega, mis – kui üldse – on seni teoks saanud üksnes vähestes ühiskondades, ning sealgi alles väga hilises faasis, mil on kujunenud heaoluriik. Nagu näidatud, kuuluvad siia üldine majanduslik õitseng ja sellega seotud täielik tööhõive, sotsiaalriigi väljaarenemine, ametiühingute kui huvide esindajate institutsionaliseerumine, haridusekspansioon, teenindussektori laienemine ja sellega avanenud mobiilsusvõimalused, tööaja lühenemine jne. lk. 106-107
Erinevalt Marxist nägi Max Weber sotsiaalses struktuuris väga mitmeplaanilisi eraldusjooni. Tema peened mõistelised eristused peegeldavad seda pluralismi, mida ta (tekkimas) nägi, ning püüavad seda kategoriaalselt haarata. Ometi on tõsi ka vastupidine. Diferentseerumistendentsid olid tema meelest ka piiratud seisuslike traditsioonide ning subkultuuride pidevuse ja kehtivusega. Kapitalistliku industriaalühiskonna süsteemis on seisused sulandunud võimupiiridega ja võimalustega turul, muutudes reaalselt eristatavateks „sotsiaalseteks klassiseisunditeks.“

Seega vihjab juba Max Weber sellele, mida kuuekümnendate aastate lõpus üksikasjalikult näitasid ka marksismist inspireeritud sotsiaalajaloolased, kes uurisid töölisliikumist: nimelt et elamismaailma normid, väärtusorientatsioonid ja elustiilid, mis on inimestele iseloomulikud areneva tööstuskapitalismi tingimustes, ei ole oma päritolulult mitte niivõrd industriaalühiskonnale omase klasside moodustumise (Marxi mõttes) produkt, vaid on sageli kapitalismieelsete, industriaalühiskonnaeelsete traditsioonide relikt. lk. 109

See tähendab: ühiskond, mis ei toimi enam sotsiaalselt tajutavates klassikategooriates, on otsimas uut sotsiaalset struktuuri ning teda ei saa lõputult kunstlikult tagasi suruda klassi kategooria alla, ilma et see tooks kaasa tegelikkuse ja asjakohasuse ohtlikku kaotust.

Kihistumismõiste on selles mõttes liberaliseerunud klassimõiste, hüvastijätuseisundis klassimõiste, üleminekumõiste, mille käte vahel klasside sotsiaalne reaalsus juba ähmastub, mis aga ei söanda veel oma nõutust tunnistada ning mis on siis nõus laskma endaga teha seda, mida teadlased hea meelega teevad, kui nad ei oska midagi peale hakata – nimelt tööriistu puhastada. Hoidku alt! Tegelikkus peab mõistele vastama! Mõisted tuleb muuta pisut ümaramaks, pehmemaks, avatumaks kõigele sellele, mis nendele enam täpselt ei vasta, kuid täiesti ilmselt nende alla kuuluvad. See suurepäraselt kasutatav sültjas mass ongi „modernne“ kihistumisemõiste. „Kõrgem alamkiht“ või „madalam kõrgkeskkiht“ - kihistumisemõiste peab töötlema andmekogumeid, neid endasse mahutama, venitades kõiki oma sidemeid reaalsusega. See juba on midagi! Nüüd ei jää muud üle kui loobuda andmete sidumisest reaalsusküsimusega. Andmeid tuleb mingilgi viisil sorteerida. Ning nimetada tulemust endiselt „kihtideks.“ Hästi institutsionaliseerunud teaduselt, mis oskab oma probleemidega pikas perspektiivis ümber käia, on selleks alati võimalik lubakiri saada. Siin on selle nimeks klassifikatsioon. Viimane samm klassi juurest kihtide kaudu „puhta“ klassifikatsiooni tegeliku ebategelikkuseni, milles klassi mõiste on küll veel alles, kuid mis samal ajal jätab teaduse vabale tegutsemisele piiramatult mänguruumi. Klassifikatsioonid kui teadusteooria otsus kohtuprotsessis iseenda üle ei saa ju olla tõesed ega väärad. lk. 113

Ükski kvalifikatsioon ega elukutse ei taga enam kaitset töötuse eest. Töötuse tont kummitab ka seal, kus seda arvatagi ei oskaks. lk. 117
Kasutades üht Schumpeteri võrdpilti, võib öelda nii: massilise töötuse bussis sõidab krooniliste töötute grupp, kes oma istekohtadelt kunagi ei tõuse. Muidu käib bussis vilgas sisenemine ja väljumine. Ikka tulevad ühed peale ja teised lähevad maha. Kogu selles virvarris on välisvaatleja jaoks – näiteks bussi saatva helikopteri linnuperspektiivist – võimalik kindlaks teha mõned tunnused ja nendele vastavad grupid. Bussis asuvad vaatlejad, kes asja vahetult tajuvad, näevad kirjut üksikjuhtumiste hulka – lühikest aega üksteise kõrval istuvaid, väljumist ootavaid inimesi. See on nagu metroos. Paar jaamavahet sõidetakse kaasa, siis minnakse jälle maha. Peale astudes mõeldakse juba mahaminemisest. Kohtudes on inimesed pigem kohmetud. Kavatsus väljuda, mida igaüks endaga kaasas kannab, täpselt samuti nagu igaühel on huulil oma eriline pealetulemiselugu, ei ühenda inimesi. Ainult öösel, kui rong seisab, hakkavad need, kes ei jõudnudki vagunist välja trügida, sest uksed läksid iga kord ruttu automaatselt jälle kinni (ning kes, nagu väline vaatleja vähe lohutavate sõnadega teab öelda, ei saanudki „statistiliselt“ uksest välja jõuda, sest töötute arv on suur ja konstantne), ettevaatlikult läbi oma süütunde võre väljasirutatud kätega üksteisele lähenema ja juttu ajama. lk. 117-118
Töötuse statistika keeles tähendab see, et tööbüroos registreeritud töötusejuhtumitest ei saa teha järeldusi isikute kohta. Esiteks võib töötus ajutiselt puudutada palju suuremat arvu isikuid, kui konstantne töötute arv näitab. Teiseks võivad ühed ja samad isikud mingi ajavahemiku jooksul katkestustega korduvalt tööbüroos registreeritud olla. Kui kanda see üle ühistranspordi näitele, siis seisu- ja istekohtade arv ei lange kokku siseneva ja väljuva inimvooga. Ent sisenejate ja väljujate seas on sageli samad näod ning mõned alalised sõitjad, nii et ka voogude loendamine ei anna mingeid otseseid andmeid töötusest puudutatute arvu kohta: juhtumid, sisenemised ja väljumised ning isikud ei lange elufaasispetsiifilise jaotuse korral kokku. See teeb töötuse koguulatuse suureks. Elufaasispetsiifilise üksiksaatusena jaotudes ei ole töötus enam klassistaatus ega marginaalsete gruppide saatus, vaid on muutunud üldiseks ja normaalseks.

Elufaasispetsiifiline jaotus on iseloomulik ka uuele vaesusele. See teeb mõistetavaks ambivalentsuse, millega viimane levib ja teravneb, kuid privaatsfääri pööratuna varjatuks jääb. Sealjuures ei pruugi mööduv sugugi mööduda, üha enamate inimeste jaoks ei möödugi, kuid esialgu see näib mööduva sündmusena. Vaesusesse langemine ähvardab eriti naisi. Iseloomulikul kombel ei ole põhjuseks puudujäägid hariduses ega päritolus. Oluliseks teguriks on saanud hoopis lahutus, mis viib – eriti lastega emad – elutingimustesse, mis jäävad allapoole elatusmiinimumi. Ka siin on asjad nii, et paljud ei ela alamkihi stereotüüpidele vastavates oludes. Vaesus on nende jaoks sageli vaheepisood. Nad on vaesuse ületamisest (omaenese arusaama kohaselt ja osalt ka tegelikult) kõigest „abiellumise kaugusel“: Kui siis vaesust ei ole enam võimalik maha raputada, on nende olukord aga seda halastamatum, sest nad ei ole tuttavad vaesusega elada oskava kultuuri poolt pakutavate kaitsevõimaluste ja toimetulemisvormidega. lk. 118-119

Säärastes skandaalse massilise töötuse tingimustes on sellisel jaotumisviisil ka pehmendavaid aspekte. Niivõrd kui töötus jääb tõesti mööduvaks, jaotub ta paljudele õlgadele, ei taba enam ühte klassi kogu karmusega, vaid omamoodi demokratiseerub. Ka „nemad seal üleval“ ei ole nüüd enam töötuse eest kaitstud. Siinkohal tuleb veel kord öelda, et siin peitub ühtaegu mürk, mis poliitilisi jõude seob ja halvab. Kui asjale teiselt poolt vaadata, siis kätkeb massilise töötuse sellises demokratiseerumises ka nappuse ümberjaotamist, võimaluste võrdsemat jaotamist allapoole. lk. 119
Massilise tööpuuduse demokratiseerumise pahupool on selle eksport kunagistesse tööhõiveparadiisidesse. Sureb välja see inimtüüp, kes suutis töötusest kõrvale hoida. Kummitusena teeb tööpuudus pesa (peaaegu) kõikjale ning hakkab pahandust tegema ka jõukusest hellitatud linnajagudes. lk. 123
See toob ühelt poolt kaasa ametiühingute potentsiaalse ja reaalse klientuuri tunduva laienemise, teisalt aga satub see uuel moel ohtu: ühiskondlik arusaam proletariseerumisest on algusest peale eeldanud, et ohustatuid liitvaks teguriks on materiaalne vaesumine ja võõrandumine. Ent palgatööriskid ei tekita ühtsust. Nendega toime tulemiseks on tarvis sotsiaalpoliitilisi ja juriidilisi meetmeid, mis omakorda viivad sotsiaalsete pretensioonide individualiseerumiseni. Palgatöö riskide kollektiivsus tuleb alles üldse nähtavaks muuta – vastupidiselt individuaal-teraapilisele lähenemisele. Ametiühingute ja parteide lähenemisviisil tuleb hakata võistlema individualiseerivate juriidiliste, meditsiiniliste ja psühhoteraapiliste nõustamisviiside ja ravivõtetega, mis aitavad asjaosalistel tekkinud kahjust ja raskustest hulga konkreetsemalt ja tajutavamalt üle saada. lk. 124
Tänapäeval räägivad paljud selles asjas teist keelt, kõneldes – tahes-tahtmata ebamääraselt - „eneseteostusest“ ja „oma mina otsingutest“ ning nimetades eesmärkidena „isiklike võimete arendamist“ ja „liikvelejäämist“. See ei puuduta sugugi kõiki elanikkonna gruppe võrdselt. Seda muutust võib täheldada peamiselt noorematel, parema haridusega või suurema sissetulekuga inimestel, sellal kui elanikkonna vanemad, vaesemad ja tagasihoidlikuma haridusega grupid on endiselt seotud viiekümnendate aastate väärtussüsteemiga. Konventsionaalsed edu sümbolid (sissetulek, karjäär, staatus) ei rahulda paljude jaoks enam vastärganud eneseleidmise ja enesejaatuse vajadust, nälga „rahuldust pakkuva elu“ järele. lk. 125
Mõlemal poolel on illusioonide jää õhukeseks sulanud: hoolimata (hariduslike ja õiguslike) eelduste võrdsustumisest muutub meeste ja naiste olukord samal ajal ebavõrdsemaks. Teravnevad vastuolud: naised ootavad võrdsust, kuid ebavõrdsus püsib ning mehed kasutavad ühise vastutuse hüüdlauseid, ent vanad soorollid ei kao. lk. 129
Vabanemine ettemääratud „seisuslikest“ soorollidest ei puuduta kunagi ainult ühte poolt – naist. See saab aset leida ainult niivõrd, kuivõrd ka mehed oma enesemääratlust ja käitumist muudavad. See ei ilmne mitte ainult uutes barjäärides töö saamisel, vaid ka traditsioonilise „naiste töö“ teisel teljel – igapäevases töös laste ja perekonna eest hoolitsemisel. lk. 134
Veel kümme aastat tagasi seletas enamik mehi naiste diskrimineerimist tööelus ebapiisava kvalifikatsiooniga. Et pärast haridusekspansiooni ei pea see argument enam vett, siis on uueks kaitsevalliks emaroll. lk. 135
Meestel hakkab tekkima uus suhtumine seksuaalsusesse. Seksuaalsus „ei paista enam isoleeritud tungina, vaid isiksuse enesestmõistetava koostisosana. Partnerist hoolitakse“. Ent meeste olukord on teistsugune. Sõnal „võrdõiguslikkus“ on nende jaoks teistsugune tähendus. See ei tähenda mitte – nagu naiste jaoks – rohkem haridust, paremaid võimalusi kutsetööks, vähem koduseid töid, vaid komplementaarselt: rohkem konkurentsi, karjäärist loobumist, rohkem koduseid töid. lk. 137
Puhkevad konfliktid puudutavad seejuures eriti valusalt mehi. Traditsioonilise meherolli stereotüübi järgi on mehe „edukud“ olemuslikult seotud majandusliku, kutsealase edukusega. Alles kindel sissetulek võimaldab tal vastata mehelikkuse ideaalile, mis näeb ette, et ta oleks „hea toitja“ ning „hoolitsev abielumees ja perekonnaisa“. Nõnda on ka seksuaalsete vajaduste püsikestev kuulekas rahuldamine seotud majanduslikult mõõdetava edukusega. lk. 137
Meestele ja naistele omistatavatel erinevatel loomustel põhinevad soorollid on industriaalühiskonna baas, mitte traditsiooniline relikt, millest oleks kerge loobuda. Ilma naise ja mehe rolli lahutamiseta ei ole traditsioonilist tuumikperekonda. Ilma tuumikperekonnata ei ole industriaalühiskonda sellele omase töö- ja elukorraldusega. Kodanliku industriaalühiskonna pilt põhineb inimese töövõime ebatäielikul, täpsemalt – poolikul kaubastamisel. lk. 138
Individualiseerumise dünaamika, mis on inimesed vabastanud klassikultuuridest, ei peatu ka perekonna väravate ees. Jõuga, mida inimesed ise ei mõista ning mille olemuslikem kehastus on nad ise – hoolimata kogu võõrusest, millega see jõud neid tabab -, kistakse nad lahti soorollide raamidest, seisuslikest atribuutidest ja seisuslikust ettemääratusest või vähemalt vapustatakse neid hingepõhjani. Seadus, mis neid tabab, kõlab nii: mina olen mina, ja seejärel: ma olen naine. Mina olen mina, ja seejärel: ma olen mees. Selles distantsis mina ja ootuspärase naise, mina ja ootuspärase mehe vahel haigutavad terved maailmad. Sealjuures on individualiseerumisprotsessil sugupooltevahelistes suhetes täiesti vastassuunalised tagajärjed: ühelt poolt vabanevad mehed ja naised „oma elu“ otsides traditsioonilistest perekonnavormidest ja soorollidest. Teiselt poolt tõukavad lahjenenud sotsiaalsed suhted inimesi kaksindusse, partneriõnne otsingutesse. Vajadus jagatud läheduse järele, mida peetakse abielu ja kaksinduse ideaaliks, ei ole ürgvajadus. See kasvab koos kaotustega, mida individualiseerumine oma võimaluste pahupoolena kaasa toob. Nõnda viib otsetee abielust ja perekonnast pigem varem kui hiljem jälle tagasi – ja ümberpöördult. Kui suhete valud ja rõõmud jäävad selja taha, siis ootavad ikka ja jälle ees suhete valud ja rõõmud, vastandumine, sõltuvus, koosolemine, ükskõiksus, isoleeritus, murede ja rõõmude jagamine – või kõik korraga. lk. 139
Ent mehedki ei taha järgida üleskutset „Tagasi pliidi äärde!“: seda peaksid ju naised kõige paremini teadma! Aga see on ainult üks asi. Tähtis on järgmine: meeste ja naiste võrdsus ei ole ellu viidav institutsionaalsetes struktuurides, mis eeldavad meeste ja naiste ebavõrdsust. Me ei saa suruda uusi „ümmargusi“ inimesi vanadesse „kandilistesse“ lahtritesse, mis on ette antud tööturuga, tööhõivesüsteemiga, linnaehitusega, sotsiaalkindlustussüsteemiga jne. Selliste katsetuste korral pole ime, et sugupooltevaheline privaatne suhe saab näitelavaks, millel mängitakse läbi konfliktid, mille lahendus meeste ja naiste suhteid proovile paneva „rollivahetuse“ või „segarollide“ näol ei saa olla rahuldav, lk. 144
Kolmandaks: kui peab paika, et emadus on endiselt traditsioonilise naiserolliga kõige tugevamini siduv tegur, siis on vaevalt võimalik üle hinnata rasestumisvastaste ja pereplaneerimise vahendite ning raseduse katkestamise õiguslike võimaluste (Karistusseadustiku § 218) tähtsust naiste vabanemisele traditsioonilisest ettemääratusest. Lapsed ja emadus (koos kõigega, mis sellest tuleneb) ei ole enam „looduslik saatus“, vaid – põhimõtteliselt – soovitud lapsed, soovitud emadus. lk. 145
Niikaua kui naised sünnitavad ja imetavad, tunnevad end vastutavana laste eest, näevad lastes olulist osa oma elust, jäävad lapsed „soovitud“ takistusteks kutsealases konkurentsivõitluses ning ahvatluseks, mille tõttu naised otsustavad majandusliku iseseisvuse kahjuks.

Nõnda lõhestab naisi vastuolu: ühelt poolt on nad vabanenud, teisalt on nad aga jätkuvalt seotud oma vanade rollidega. See peegeldub ka nende teadvuses ja käitumises. lk. 146

Meeste olukord on hoopis teistsugune. Kui naised peavad lõdvendama oma vana rolli, mis näeb ette „elu teiste jaoks“, ning otsima uut identiteeti muuhulgas ka selleks, et neil oleks võimalik ise elatist teenida, siis meeste puhul langevad iseseisev elatise teenimine ja vana rolliidentiteet kokku. Mehe stereotüüpses soorollis kutsetöö tegijana on majanduslik individualiseeritus ja traditsioonilisele meherollile vastav käitumine kokku sulanud. Kindlustatus abikaasa (naise) kaudu on meestele ajalooliselt tundmatu, „positiivne vabadus“ palgatööks on samaaegse prekonnaelu juures enesestmõistetav. Selle juurde käiv nähtamatu töö jääb traditsiooniliselt naise kanda. Isaduse rõõme ja kohustusi on ikka saadud nautida doseeritult vabaajalõbuna. Isadus ei ole kutsetööle tegelikuks takistuseks olnud, vastupidi: see ongi sundinud tööd tegema. Teiste sõnadega: kõik komponendid, mis naised traditsioonilisest naiserollist vabastavad, langevad meeste puhul ära. Isadus ja kutsetöö, majanduslik iseseisvus ja perekonnaelu ei ole mehe elus vastandid, mida tuleb perekonas ja ühiskonnas valitsevate tingimuste kiuste kätte võidelda ja koos hoida – nende ühitatavus on traditsioonilises meherollis ette antud ja tagatud. See aga tähendab: individualiseerumine (turuühiskonnale vastava eluviisi mõttes) tugevdab mehe rollikäitumist. lk. 147
Traditsioonide lahjenedes kasvavad partnerluse tõotused. Kõike, mis on kaotatud, hakatakse ühtäkki otsima partnerist. lk. 148
Modernse armastuseideaali idealiseerimises peegeldub veel kord modernsuse teekond. Armastuse ülistamine vastab kaotustele, mis modernsus on kaasa toonud. Jumal, preester, klass, naaber on minult ära võetud, olgu siis vähemalt Sina. Ja „Sinu“ suurus on mujal valitsev tühjus ümber pööratud kujul.

See tähendab ka, et abielu ja perekonda ei hoia koos mitte niivõrd materiaalne vundament ja armastus kui hirm üksiolemise ees. See, mis ähvardab ja mida kardetakse abielu lõppemise korral, on hoolimata kõikidest kriisidest ja konfliktidest vahest kõige stabiilsem abielu vundament – nimelt üksindus. lk. 149

Kõikides eluloo mõõtmetes avanevad valikuvõimalused ja tekivad valikuparatamatused. Selleks vajalikud plaanid ja kokkulepped on põhimõtteliselt ülesöeldavad ning neis sisalduvad ebavõrdsed kohustused sõltuvad legitimatsioonist. Sellega seotud mõttevahetustest ja kokkulepetest, vigadest ja konfliktidest kooruvad üha selgemalt välja meeste ja naiste jaoks erinevad riskid ja tagajärjed. Süsteemsel lähenemisel ilmneb, et etteantuste muutumine otsusteks tähendab kahte asja. Mitteotsustamise võimalus muutub tendentsina võimatuks. Otsustamisvõimalusest saab möödapääsmatus, mida ei saa niisama lihtsalt vältida. lk. 151
Sealjuures ei tähenda üksikemaks olemine enam ainult „mahajäetu“ staatust – vaid valikuvõimalust. Arvestades konflikte isadega (keda õigupoolest ei vajatagi enam millekski muuks kui laste saamiseks), peavad paljud naised üksikvanemastaatust ainsaks võimaluseks saada emaks, mida igatsetakse rohkem kui kunagi varem. lk. 153
Lapsest saab viimane allesjäänud, pöördumatu, primaarne side, mida pole võimalik välja vahetada. Partnerid tulevad ja lähevad. Laps jääb. Temale on suunatud kõik, mida partnerlusest igatsetakse, aga mida seal enam välja elada ei saa. Meeste ja naiste suhete mõranedes omandab laps monopoli reaalsele kaksindusele, kiindumustunnete loomulikule väljaelamisele, mis mujal muutub üha harudlasemaks ja küsitavamaks. Lapse peal kultiveeritakse ja elatakse läbi anakronistlikku sotsiaalset kogemust, mis individualiseerumisprotsessis muutubki ebatõenäoliseks ja tagaigatsetuks. Laste ärahellitamine, „lapsepõlve lavastamine“, mis saab osaks neile ülearmastatud vaestele olenditele, ning tige võitlus laste pärast lahutuse ajal ja pärast lahutust on mõned selle märgid. Lapsest saab viimane üksindusevastane vahend, mis inimestel on võtta käest libisevate armastusevõimaluste vastu. See on privaatne viis „lummuse taastamiseks“, mis omandab tähenduse „lummusest vabanemise“ käigus ja arvel. Sündimus väheneb. Ent lapse tähtsus kasvab. lk. 153
Kui võrdsust tõlgendatakse ja viiakse ellu kui tööturuühiskonda kõikide jaoks, siis luuakse koos võrdõiguslikkusega – implitsiitselt – lõpuks täismobiilne vallaliste ühiskond.

Kui lõpuni mõelda, siis lõpule viidud modernsuse põhitegelane on üksik mees või naine. Tööturu nõudmised ignoreerivad perekonna, abielu, lastekasvatamise, partnerluse jne nõudmisi. Kui keegi nõuab mobiilsust tööturul, siis ta kiirendab – just turuapostlina – perekonna lagunemist. lk. 157

Ent mida paremini sellise individualiseeritud eluga hakkama saadakse, seda suuremaks kasvab oht, et sellest saab ületamatu takistus partnerlusele (abielule, perekonnale), mille poole enamasti ju püüeldakse. Vallalise-elus kasvab igatsus teise inimese järele – nii nagu ka suutmatus teda kuidagi mahutada „oma elu“ skeemi, mis kuulub nüüd tõesti juba ainult iseendale. Elu on juba täidetud teise inimese puudumisega. Nüüd ei ole talle enam kohta. Kõigest õhkub üksinduse tõrjumist – arvukatest suhetest; õigustest, mis neile loovutatakse; igapäevastest harjumustest; aja planeerimisest; viisidest, kuidas tagasi tõmbutakse, et fassaadi taha peidetud valust üle saada. Loodetud partnerlus ohustab kogu seda suure vaevaga säilitatavat peent tasakaalu. Iseseisvuse konstruktsioonidest saavad üksinduse trellid. Individualiseerumise ring sulgub. „Oma elu“ tuleb paremini kaitsta, müürid, mis osalt ise tekitavad haavu, mille eest nad kaitsma peavad, tuleb kõrgemaks laduda.

Üksiku inimese eluviis ei ole hälbiv juhtum modernsuse teekonnal. See on lõpule viidud tööturuühiskonna arhetüüp. lk. 158

Meedia kaudu me elame omamoodi ruumilis-sotsiaalset kaksikelu. Me oleme ühtaegu siin ja hoopis kuskil mujal, me oleme omaette ja ometi kuulame üht ja sama New Yorgi Filharmoonikute kontserti, kodus eraldatult õhtust süües elame kõik kaasa Liibanoni kodusõja julmadele stseenidele. Soovi korral võib öelda, et tekkivatel elutingimustel, mida iseloomustab „kahes kohas viibimine“, on individuaal-institutsionaalse skisofreenia struktuur. Ent selle läbinägemise võimalused on seestpoolt ja väljaspoolt erinevad. Seestpoolt ei paista midagi, küll aga väljastpoolt või kõrgemalt vaadates. Nii et seespoolsuse ja väljaspoolsuse vahelised piirid on olemas ja ei ole ka. lk. 169
Kui individualiseerumislained inimesi ikka ja jälle sotsiaalsetest sidemetest vabastavad ja privatiseerivad, siis juhtub nimelt kaks asja. Ühelt poolt muutuvad tunnetusvormid privaatseteks, ja samal ajal muutuvad nad – ajateljel mõelduna – ajaloovälisteks. Lapsed ei tunne enam vanemate elutingimusi, rääkimata vanavanemate omadest. Teiste sõnadega, elu tunnetamise ajalised horisondid ahenevad üha enam, kuni piirjuhtumil ajalugu tõmbub kokku (igaveseks) olevikuks ning kõik keerleb oma mina, oma elu telje ümber. Teiselt poolt kahanevad need sfäärid, milles ühine tegevus mõjutab inimese oma elu, ja kasvab paratamatus kujundada oma elukäiku ise, ning seda ka juhtudel ja just juhtudel, mil ta ei ole midagi muud kui olude produkt. lk. 171
Nõutav on igapäevase aktiivse tegutsemise mudel, mille keskmes on indiviidi mina ning mis pakub ja avab üksikisikule tegutsemisvõimalusi, võimaldades tal läbimõeldult rakendada tekkivaid võimalusi omaenda elukäigu kujundamiseks ja selle üle otsustamiseks. See tähendab, et siin tuleb – intellektuaalse puru silma ajamise pealispinna all – enda ellujäämise nimel arendada minakeskset maailmapilti, mis pöörab mina ja ühiskonna vahelise suhte nii-öelda pea peale ning mõtestab ja muudab selle suhte individuaalse elukäigu kujundamise seisukohast sobivaks. lk. 172
Palgatöö tähtsus industriaalühiskonna inimeste elus ei põhine – vähemalt mitte olemuslikult – tööl enesel. Ta tuleneb kõigepealt kindlasti sellest, et töö on elatise hankimise alus ka individualiseerunud eluviisi korral. Ent see seletab vaid osaliselt neid vapustusi, mida uudis tööühiskonna hääbumisest on esile kutsunud. Palgatöö ja elukutse on industriaalajastul saanud elamise teljeks. lk. 174
Elukutse on vastastikuse identifitseerimise šablooniks, mille järgi me hindame inimeste isiklikke vajadusi, võimeid, majanduslikku olukorda ja sotsiaalset positsiooni. Isiku samastamine tema elukutsega võib küll olla kummaline, kuid ühiskonnas, kus elu on lükitud elukutse niidile, sisaldab elukutse tõesti teatavat põhiinformatsiooni – sissetuleku, staatuse, keeleliste võimete, võimalike huvide, sotsiaalsete kontaktide jne kohta. lk. 175
Tööturule orienteeritud hariduskäigud, mille professionaalne tulevik tumeneb, muudavad aga oma tähendust ka samaks jääva õppekava puhul. Hariduse organiseerijad ja uurijad võivad selle peita „hariduse ja tööturu vaheliste kääride“ suurde kotti, ka hariduse andjatel enestel (kelle jätkub tööd ja leiba) võib see märkamata jääda, mitte aga noortel, kes hiljemalt oma haridusteed lõpetades avastavad, et tööhõivesüsteemi uksed on kinni, ning näevad seda muidugi ette ka juba õppimise ajal. See aga tähendab: tööturult lähtuvad mõjud ohustavad elukutsele orienteeritud hariduse mõtet või kaotavad selle sootuks. Ette nähtav, (veel) mitteeksisteeriv professionaalne tulevik – mis on „irreaalne muutuja“ - kutsub esile radikaalse muutuse haridussüsteemisiseses olukorras. Noored inimesed jäävad kauemaks koolidesse, valivad sageli täiendava hariduse, et töötust vältida. Ent mida kauemaks nad koolidesse jäävad, seda enam näib hariduse omandamine neile ajaraiskamisena, kui pidada silmas nende immanentset orienteeritust kutsealasele tulevikule. Võib ju olla, et mõned avastavad nedas isu hariduse järele. Institutsioonidena muutuvad koolid siiski kergesti hoiuruumideks, „ootesaalideks“, mis enam ei täida neile omistatavaid kutsealase kvalifikatsiooni andmise ülesandeid. Nii kannatab õppejõudude autoriteet ning elukutsele orienteeritud õppekavad vajuvad irreaalsusse.

Ainult pisut liialdades ja utreerides võib öelda, et haridussüsteemi osad, mida puudutab töötus, sarnanevad täna üha enam vaimude jaamadega, milles rongid ei käi enam sõiduplaani järgi. Ometi läheb kõik vanamoodi edasi. Kes tahab reisile minna – ja kes see ikka tahab koju jääda, kui kojujäämine tähendab tulevikuta elamist -, see peab end sättima mõnda piletijärjekorda, et saada pilet rongile, mis on enamasti nii täis, et peale ei mahu, või mis sõidab hoopis teises suunas kui ette nähtud. Nagu midagi poleks juhtunud, jagavad haridusametnikud piletikassades bürokraatlikult venitades pileteid eikuhugi ja hoiavad järjekorda lõa otsas ähvardusega: „Ilma piletita ei pääse te kunagi rongile!“ Ja mis kõige hullem – neil ongi õigus...! lk. 187

Nii et mitte haridus kui niisugune, vaid selle immanentne orienteeritus elukutsele seob nende erialade lõpetajad riikliku tööandjamonopoliga ning koormab vastavaid haridussüsteemi osi tagasiulatuvalt grandioosse ebaõnnestunud kvalifikatsiooni saatusliku hüpoteegiga. Alles ümberkvalifitseerumine mõnele muule alale võiks nendele gruppidele tulevikus tööhõivevõimalusi avada. Teine võimalus on täistöökohtade laiaulatuslik muutmine osaajaga kohtadeks, mis aitab paindliku alahõive süsteemil ka tolles valdkonnas võidule pääseda. lk. 189-190
Seni veel võtab enamik noori seda tööturule ülemineku globaalset ja osaliselt dramaatilist „labiliseerumist“ üllatavalt rahulikult. Segaste tunnetega – pettumuste ja lootusega – talub enamik neist, et nende lõputunnistused muutuvad täiesti väärtusetuks ning nende hariduspingutused ei too kaasa tasuvat erialast tööd. Samal ajal ammutavad nad üha enam julgust lootusest, et „kunagi“ saavad nad oma pingutuste eest „tasu kätte“. Nii on enamik noortest, keda ähvardab tööpuudus, pärast õppeasutuse lõpetamist lõppkokkuvõttes valmis „ajutiselt“ (nagu nad loodavad) vastu võtma mis tahes tööd, et nad kõigepealt üldse tööturule integreeruksid. Ent nad näevad ka ohtu, et kui nad võtavad vastu kvalifitseerimata või keskmiselt kvalifitseeritud töö, siis nad ongi lõplikult pagendatud alakvalifitseeritud tegevuste juurde. Kui tugev on juba täna see surve astuda alaväärtuslikesse töösuhetesse, see sõltub oluliselt ka noorte sotsiaalsest ümbrusest ja isiklikest elutingimustest. See kõikumine pettumuse ja lootuse vahel laieneb lõpuks ka võimalustele parandada oma kutsealaseid väljavaateid ümberõppe või edasiõppimise teel. lk. 190
Haridus, mis on ära lõigatud eesmärgist, millele ta jääb formaalselt orienteerituks, avastatakse uuesti eneseleidmise ja enesearendamise iseväärtusliku kogemisena. lk. 191
Ometi ei ole haridus ülearuseks muutunud. Vastupidi: kvalifikatsiooni tõendava dokumendita on kutsealane tulevik täiesti välistatud. Kehtima kipub hakkama vormel, et ihaldatavate nappivate töökohtade saamiseks on haridust tõendavad dokumendid üha vähem piisavad, kuid ka üha tarvilikumad. lk. 192
See tähendab teistpidi võttes: tunnistused, mis haridussüsteemis väljastatakse, ei ole enam tööturu võtmed, vaid kõigest nende eestubade võtmed, kus jaotatakse tööturu uste võtmeid (olgu siis kriteeriumid ja mängureeglid millised tahes). Säärane tähenduse kadu omandab aga haridussüsteemi eri sektoritest ja eri hierarhiaastmetel täiesti erineva tähenduse.

Kõige äärmuslikumad on tagajärjed seal, kus õppeasutuse lõpetamine ei ava enam isegi mitte „eestubade“ uksi, vaid muutub ise väljajätmise kriteeriiumiks. lk. 192-193

Olukorra muutused haridussüsteemi kõrgemates sfäärides – kutsekõrgkoolis ja ülikoolis – on seevastu olnud subtiilsemad ja vähem käegakatsutavad. „Võimaluste eeljaotus“ tähendab seal, et üliõpilastel pole enam võimalik oma karjääri pikaajaliselt planeerida. Tööturu ja tööühiskonna kriis ei tähenda neile mitte niivõrd töö kaotust, kuivõrd kalkuleeritavalt kindla, hästi makstud ja prestiižika karjääri kaotust. Hariduskäigu kutsealane teispoolsus ei lähe kaduma, vaid muutub ettenähtamatuks ja ettearvamatuks. Sellepärast asendub pikaajaline planeerimine sageli keskendumisega sellele, mis on ajutiselt võimalik. lk. 194

"Kolmas osa: Refleksiivne moderniseerumine: teaduse ja poliitika generaliseerumisest"

Selle eristusega on seotud üks hinnang: primaarse teadlikustumise algfaas, kus võhikud aetakse oma „jahimaadelt“ ära nagu indiaanlased ja tõrjutakse selgete piiridega „reservaatidesse“, on ammu lõppenud ning koos sellega kogu üleolekumüüt ja jõuülekaal, mis oli teaduse, praktika ja avalikkuse vahekorrale selles faasis iseloomulik. lk. 205
See, mida teaduse sees võetakse vastu puurivate küsimuste ja kahtlustega, dogmatiseeritakse niipea kui see jõuab väljapoole teadust. Selle taga peitub kõigepealt erinevus ühelt poolt „tegutsemise koormast vaba“ uurimistöö ning teisalt praktikute ja poliitikute tegutsemissurve vale, mis süsteemselt sunnib vähem kahtlema ja selgete otsuste nimel kahtlustest lahti ütlema. lk. 210-211
Lihtsalt teaduspraktika on töö käigus kaotanud tõe – nagu koolipoiss piimaraha. Viimase kolme aastakümne jooksul on ta muutunud tõe teenistuses olevast tegevusest ilma tõeta tegevuseks, kuigi ta rohkem kui eales varem peab tõde sotsiaalselt ära kasutama. Teaduse praktika on nimelt teaduse filosoofilist teooriat täielikult järgides suundunud oletuse, eneses kahtlemise ja konventsiooni poole. Siseringis on teadus taandunud otsustele. Väljaspool teadust vohavad riskid. Ei seesmiselt ega väliselt pole teaduse kohal enam mõistuse õnnistust. Teadus on muutunud hädavajalikuks ning ühtaegu kaotanud võime jõuda tõeni. lk. 213-214
Sellel kaotusel on küll ka sümpaatseid külgi. Tõde oli ebamaine pingutus, jumalasarnaseks tõusmine. Kui tõde oli kord käes ja välja öeldud, oli teda raske muuta ja ometi muutus ta pidevalt. Teadus muutub inimlikuks. Ta on täis eksitusi ja vigu. Teadust annab teha ka ilma tõeta, võib-olla isegi paremini, ausamalt, mitmekülgsemalt, häbematumalt ja julgemalt. lk. 214
Tagajärgedel on sügav tagasimõju teadmiste tootmisele: tõe kaotanud teadust ähvardab oht, et teised kirjutavad talle ette, mis tõde peaks olema. Seda mitte ainult õitsva „õukonnateaduse“ puhul, kus mõju on otsene. Selle teevad võimalikuks tulemuste ligikaudsus, ebamäärasus ja sõltuvus otsustest. lk. 217
Kui varem veenis teadus kui niisugune, siis tänapäeval kujuneb teaduse keelte vastuolulise paljuhäälsuse tõttu üha enam otsustavaks usk teadusesse või usk antiteadusesse (või sellesse meetodisse, sellesse lähenemisse, sellesse orientatsiooni). Võib-olla annavad alles esituse eriline väljenduslikkus, isiklik veenmisjõud, kontaktid, ligipääs meediale jne „üksiktulemusele“ „teadmise“ sotsiaalselt priviligeeritud staatuse. Kui teaduslike argumentide üle otsustab juba usk – või vähemalt osaleb otsustamises -, siis võib ta varsti ka uuesti valitsema hakata. Ent välise vormi poolest mitte enam usuna, vaid teadusena. Nii võivad tekkivasse vahevööndisse, kus teadus muutub teaduse tootmiseks tarvilikumaks, kuid üha vähem piisavaks, uuesti pesa teha kõige erinevamad usudoktriinid. See muudab võimalikuks nii mõndagi – fatalismi, astroloogia, okultismi, oma mina ülistamise ja oma minast lahtiütlemise koos ja segamini teaduslike teadmiste killukestega, radikaalse teadusliku kriitika ja teaduseusuga. Need uued alkeemikud on kummaliselt immuunsed teadusliku kriitika vastu, sest nad pole oma „tõde“ ja järgijaid leidnud mitte teaduse-eelselt, vaid suheldes teadusega. lk. 218-219
Seesmiselt saab teadusest tõeta asi, väliselt – valgustuseta asi. Ometi on enamik teadlasi väga imestunud, kui ilmnevad tõsised kahtlused nende teadmispretensioonide „tõestatuses“. Nad leiavad, et modernse maailma alused on ohus ning saabumas on irratsionaalsuse ajastu. Sealjuures on avaliku teaduse- ja tehnikakriitika ulatus ja hoog enamasti vaid võhikute jäljendus ammu tuntud ja hästi tagatud fundamentaalkriitikast, mis on teadustele oma sisemises mitmekesisuses juba ammu tuttav. lk. 219
Teisisõnu, asjad, mis esmapilgul näivad teineteist välistavat, saavad kokku: teadus kaotab oma nimbuse ja ühtlasi muutub hädavajalikuks. Kolm nimetatud arenguliini – tõe ja valgustuse kadumine ning teaduse möödapääsmatuks muutumine – on ühe ja sama asjade käigu sümptomid: nad annavad tunnistust teadusest sõltuva ja teadusekriitilise riskiühiskonna ajastu saabumisest. lk. 220
Arenenud tsivilisatsioonis saab teaduslikust tunnetuspraktikast varjatud poliitiliste muutujate implitsiitne, objektiveeritud, õigustamist mittevajavate valikuotsuste maski taha varjunud „käsitlemine“. lk. 224
See tähendab: küsimuses, kas teadused aitavad kaasa oma praktiliste riskide enesekontrollile ja taltsutamisele, ei ole otsustav mitte see, kas nad jõuavad kaugemale oma mõjuraadiusest ning püüavad oma tulemuste ellurakendamisel (poliitiliselt) kaasa rääkida ja osaleda. Oluline on hoopis see, mis laadi teadust tehakse juba tema väidetavalt ettenähtamatute kõrvalmõjude ettenähtavuse seisukohast. See ei tähenda, nagu langeks teadus ühest äärmusest teise ning kuulutaks end nüüd ennast piiritult ülehinnates ainsaks vastutajaks selle eest, mis ühiskonnas tema tulemustest sünnib. Ent asja juurde kuulub see, et ta aktsepteerib tagasisidena saadud infot ohtude ja riskide kohta empiirilise väljakutsena oma enesemõistmisele ja oma töö reorganiseerimiseks. Nõnda on välise ebakindluse teadusimmanentse vähendamise seisukohast oluline a) mil määral saab sümptomaatilise ravi asendada põhjuste kõrvaldamisega; b) kas praktiline õppimisvõime jääb alles (või taasomandatakse) või siis luuakse praktilisi tagajärgi ignoreerides pöördumatusi, mis põhinevad eksimatuse eeldusel ning teevad praktilistest vigadest õppimise algusest peale võimatuks; c) kas jäädakse isoleeritud käsitlusviisi juurde või leitakse taas seosele spetsialiseerumise jõud ning arendatakse seda edasi. lk. 228-229
Riigi sekkumisvõimu ja poliitika delokaliseerumise põhjuseks ei ole mitte poliitika läbikukkumised, vaid õnnestumised. Võib isegi öelda: mida edukamalt kahekümnendal sajandil on poliitiliste õiguste eest võideldud, neid läbi surutud ja ellu viidud, seda tugevamalt on poliitilise süsteemi esmatähtsust küsimärgi alla seatud ja seda fiktiivsemaks on samal ajal muutunud otsuste koondumine poliitilis-parlamentaarse süsteemi tippudesse. lk. 245
Kui seda kodaniku- ja põhiõiguste teostamise protsessi mõista kõigil selle astmetel poliitilise moderniseerumise protsessina, saab mõistetavaks esmapilgul paradoksaalne väide: poliitiline moderniseerumine jätab poliitika võimust ilma ja ähmastab selle piire ning politiseerib ühiskonda – ehk täpsemalt: varustab nõnda võimalikuks saavad ja pikkamööda tekkivad subpoliitika keskmed ja tegevusväljad parlamendivälise kaas- ja vastukontrolli võimalustega. lk. 248
Oma deklareeritud enesemõistmise kohaselt teenib meditsiin tervist; faktiliselt on ta loonud täiesti uusi olukordi, on muutnud inimese suhet iseendaga, haigusega, kannatuste ja surmaga, on muutnud koguni maailma. lk. 259
Terveksravimine meditsiini algse eesmärgi mõttes muutub selle protsessi käigus üha enam erandiks. Siiski ei väljendu sellest ainult läbikukkumine. Ka meditsiini edusammud toovad inimestele kaela haigusi, mida see suudab kõrgel tehnilisel tasemel diagnoosida. lk. 260
In vitro viljastamist rakendatakse viljatute naiste puhul, kes kindlalt soovivad lapsi saada. Seni rakendatakse seda menetlust enamikus kliinikus eranditult abielupaaride puhul. Kui arvestada mitteabielulise kooselu levikut, tundub see piirang anakronismina. Teisest küljest viib viljastamistehnika võimaldamine vallalistele naistele täiesti uut laadi sotsiaalsete suheteni, mille tagajärjed pole praegu veel sugugi ette nähtavad. Sealjuures ei ole ju enam tegemist pärast lahutust üksikuks jäänud naistega, vaid isata emadusega, mis on tahtlik; see on ajaloos enneolematu. See eeldab sperma loovutamist väljaspool igasugust partnerlust. Nii tekivad sotsiaalses mõttes isata lapsed, kelle vanemateks on ainult ema ja anonüümne spermadoonor. See viib lõpuks välja sotsiaalse isaduse kadumiseni, kuigi bioloogiline isadus säilib (kusjuures jäävad täiesti lahendamata geneetilise isadusega seotud sotsiaalsed küsimused: päritolu, pärilikkus, nõuded ülalpidamisele ja pärimisele jne). lk. 261
Üksnes meditsiinil on kliiniku näol olemas organisatsiooniline vorm, mille raames saab professionaalse juhendamise all, oma kriteeriumidest ja kategooriatest lähtudes, välise küsimise ja kontrollimise eest kaitstult, otsese autonoomia tingimustes harrastada ja täiustada uurimistulemuste väljatöötamist ja patsientide peal rakendamist. lk. 266
Ebakindluse ja radikalismi vaheline liit elustuks taas. Ähvardavalt kõlab uus hüüe poliitilise juhi järele. Igatsus „kõva käe“ järele kasvab sedamööda, kuidas nähakse maailma enda ümber vankuma löömas. Nälg korra ja usaldatavuse järele elustab möödaniku vaimud. Kõrvalmõjusid ignoreeriva poliitika kõrvalmõjud ähvardavad selle poliitika muuta omaenda vastandiks. Lõpuks ei ole enam välistatud, et minevik, millest pole veel üle saadud, saab (kuigi teistes vormides) võimalikuks arenguvariandiks tulevikus. lk. 285
Teadlased teevad näo, just nagu nad oleksid tõe rendile saanud, ja sellise mulje nad peavadki väljapoole jätma, sest sellest sõltub kogu nend epositsioon. Poliitikud on – eriti valimiskampaaniate ajal – kohustatud tegema näo, nagu neil oleks otsustamisvõim, kuigi nad teavad ise kõige paremini, et see on süsteemist tingitud legend, mida võidakse neile parajal juhul ka nina peale visata. Nende fiktsioonide reaalsus on industriaalühiskonna funktsionaalses rollijaotuses ja võimustruktuuris. Neil on aga ka oma irreaalsus – just refleksiivse moderniseerumise tulemusena tekkinud ebaülevaatlikkuste džunglis. lk. 290
Valimistel ja valimiskampaaniates ei ole asi „riigi juhi“ valimises, kelle käes siis on kõik võimuniidid ja kes peab vastutama kõige hea ja halva eest, mis tema ametiajal juhtub. Kui see oleks nii, siis me elaksime diktatuuris, mis valib oma diktaatorit, mitte aga demokraatias. Võib lausa öelda: kõik poliitika tsentraliseerimise ideed on pöördvõrdelised ühiskonna demokratiseerituse astmega. lk. 291