V. E. Schwab

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
V. E. Schwab, 2018.

Victoria Schwab (V. E. Schwab; sündinud 7. juulil 1987) on USA ulme- ja lastekirjanik.


"Võlukunsti tumedam pool"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: V. E. Schwab, "Võlukunsti tumedam pool", tlk Marge Paal, 2016.


  • [Tieren Serense, Londoni pühakoja ülempreester:] Mis puutub võlukunsti, siis sellega on niisugune keeruline lugu, et küsimus pole mitte tugevuses, vaid tasakaalus. Liiga vähe väge, ja me muutume nõrgaks. Liiga palju, ja meist saab midagi hoopis muud.
  • Kell kandis väga iseäralikku kuube.
Sellel polnud mitte üks pool, mis olnuks tavaline, ega ka kaks, mis olnuks ootamatu, vaid mitu, mis oli otse loomulikult võimatu.
Esimene asi, mida ta tegi, kui astus ühest Londonist välja ja sisenes teise, oli kuub seljast võtta ja korra või kaks (või koguni kolm korda) pahupidi pöörata, kuni leidis just selle poole, mida vajas. Mitte kõik pooled ei olnud moekad, aga igaüks neist täitis oma otstarvet. Oli selliseid, mis tegid märkamatuks, ja selliseid, mis paistsid silma, ning üks seesugune, mis ei teeninud ühtki eesmärki, ent oli lihtsalt Kellile niisama eriliselt meeltmööda.
Nii et kui Kell oli paleeseinast läbi eeskambrisse astunud, seisatas ta hetkeks, et end koguda – maailmade vahel liikumine nõudis oma osa -, tõmbas siis kõrge kraega punase kuue seljast, pööras selle vasakult paremale pahupidi, nii et kuuest sai lihtne must jakk. Noh, lihtne, must, elegantselt hõbeniidiga ääristatud ja kahe läikivate hõbenööpide reaga kaunistatud jakk. See, et ta kandis välismaal viibides tagasihoidlikumaid värvitoone (soovimata kohalikke kõrgeaususi solvata ega endale tähelepanu tõmmata), ei tähendanud veel, et ta oleks pidanud riietusstiilis mööndusi tegema. (lk 11, algus)
  • [George III:] Põdura kuninga näol levis kõdunevaid hambatüükaid paljastav naeratus. "Isand Kell," sõnas ta. "Lasksite mul ikka oodata."
"Mitte rohkem kui kuu," ütles Kell lähemale astudes.
Kuningas George vidutas oma pimedaid silmi. "Kauem ikka, olen selles kindel."
"Ma kinnitan teile, et ei ole."
"Teie jaoks võib-olla mitte," ütles kuningas, "aga hullude ja pimedate aeg kulgeb teistmoodi." (lk 13)
  • "Võib-olla on vahetunud hoopis aasta," jätkas kuningas, "ja mitte kuu."
"Ah, ka aasta on sama."
"Ja mis aasta see õigupoolest ongi?"
Kelli kulm tõmbus kipra. "Tuhat kaheksasada üheksateist," vastas ta.
Kuningas George'i ilme tõmbus korraks pilve, siis aga raputas ta lihtsalt pead ja ütles: "Aeg," just nagu oleks see üksainus sõna kõiges süüdi. (lk 13)
  • Kell ei pannud kunagi tähele nõrka aromaatset Punase Londoni hõngu, mida ta riietest õhkus, aga alati, kui ta reisis, juhtus keegi ikka märkima, et ta lõhnab värskelt lõigatud lillede järele. Osa mainis tulpe. Teised liiliaid. Krüsanteeme. Pojenge. Inglismaa kuningas tundis alati roosilõhna. Kellil oli hea meel kuulda, et lõhn oli meeldiv, isegi kui tema seda ei tundnud. Ta tundis Halli Londoni lõhna (suits) ja Valge Londoni oma (veri), aga Punane London lõhnas tema jaoks lihtsalt kodu moodi. (lk 14)
  • Kuninganna ei nimetanud seda punaseks trooniks ega saatnud terviseid Punasest Londonist (kuigi linn oli jõe kõikjale imbuva valguse tõttu tõepoolest üsna erepunane), sest ta ei vaadanud asja selle pilguga. Nii talle kui ka kõigile teistele, kes elasid ainult ühes Londonis, polnud õieti vajadust neid üksteisest eristada. Kui ühe valitseja teisega suhtles, nimetati neid lihtsalt teisteks või naabriteks või vahetevahel ka (ja eriti just Valget Londonit silmas pidades) vähem viisakate nimetustega.
Viisi, kuidas Londonitel vahet teha, oli vaja ainult neil vähestel, kes said ühest teise rännata. Ja nõnda oli Kell – inspireerituna kadunud linnast, mida kõik teadsid Musta Londonina – andnud igale allesjäänud pealinnale oma värvi.
Hall võlukunstita linnale.
Punane õitsvale impeeriumile.
Valge nälgivale maailmale.
Tõtt-öelda ei meenutanud linnad üksteist kuigivõrd (ja neid ümbritsevad ja kaugemale jäävad riigid veelgi vähem). Asjaolu, et neid kõiki nimetati Londoniks, oli omaette mõistatus, ehkki üldiselt oletati, et üks linnadest oli selle nime võtnud kaua aega tagasi, veel enne, kui uksed kinni pitseeriti ja ainsad asjad, mida läbi lubati, olid kirjad, mida kuningad ja kuningannad vahetasid. Ent selles, missugune linn nime esimesena kasutusele võttis, ei jõutud ilmaski kokkuleppele. (lk 15)
  • Ruumi üht nurka varjas eesriie ja Kell tõmbas raske kanga eest, tuues nähtavale mustrilisel tapeedil oleva märgi. Lihtne kriipsuga poolitatud ring, mis oli kuu aja eest verega joonistatud. Ühel teisel seinal ühes teises ruumis ühes teises palees seisis samasugune märk. Need olid ühe ja sama ukse vastaspoolte lingid.
Kelli veri koos sümbolesemega võimaldas tal liikuda maailmade vahel. Ta ei pidanud kohta täpsustama, sest sattus sinna, kus iganes ta parajasti viibis. Ent selleks, et ühes maailmas ust valmistada, tuli kumbki uksepool tähistada täpselt sama sümboliga. Ligilähedasest ei piisanud. Kell oh selle kogemuse varal selgeks saanud.
Seinal olev sümbol oli viimasest külaskäigust saadik ikka veel selgesti näha, selle servad ainult õige pisut laiali läinud, aga sel polnud tähtsust. Märk tuli ikkagi üle teha. (lk 18)
  • Prints George vedas käega mööda laua kullatud serva. "Windsor on luku taga olemiseks ülimalt auväärne koht."
Auväärne vangla on kõigest hoolimata vangla, mõtles Kell [---]. (lk 21)
  • Prints lõpetas peaaegu kõik laused punktiga. Isegi küsimused. Rhy oli samasugune ja Kelli meelest tuli see lihtsalt asjaolust, et inimene polnud harjunud eitava vastusega. (lk 22)
  • "Kas te teate, miks meie maalimasid lahus hoitakse, Teie Kõrgeausus?" Ta ei jäänud printsi vastust ootama. "Selleks, et teie oma kaitsta. Vaadake, kunagi ammu-ammu oli aeg, kui maailmad ei olnudki nii lahus. Siis, kui teie ja minu ja teiste maailmade vahel seisid uksed ja kõik, kellel oli vähegi väge, võisid neist läbi minna. Võluvägi ise võis neist läbi minna. Kuid võluväega on niisugune lugu," lisas Kell, "et see jahib neid, kel kavatsus kindel, aga tahe nõrk, ja üks sellistest maailmadest ei suutnud end talitseda. Sealsed inimesed ahmisid võluväge ja võluvägi ahmis neid, kuni pani nahka nende kehad, nende mõistuse ja seejärel nende hinge."
"Must London," sosistas prints-asevalitseja. (lk 23)
  • "Kas te teate, mis on ühist Mustal Londonil ja teie linnal, Teie Kõrgus?" Prints-asevalitseja silmad tõmbusid vidukile, aga ta ei seganud vahele. "Mõlemal jääb vajaka mõõdutundest," ütles Kell. "Ja mõlemal on võimunälg. Teie London on alles ainult sel põhjusel, et see lõigati ära. See õppis unustama. Te ei taha, et sellele meenuks." (lk 23–24)
  • Noormees jätkas teed, kuni park asendus Londoni tänavate ja seejärel Westminsteri kõrguva koguga. Kell armastas seda kirikut ning noogutas sellele nagu vanale sõbrale. Hoolimata linna nõest ja räpast, selle kolast ja vaestest oli siin midagi, mis Punases Londonis puudus: vastuseis muutustele. Siin osati hinnata seda, mis säilis, ja nähti vaeva, et selliseid asju valmistada.
Kui palju aastaid oli kiriku ehitamisele kulunud? Kui paljudeks aastateks see veel püsima jääb? Punases Londonis vahetusid maitsed nagu aastaajad ja koos nendega kerkisid ja langesid ka hooned, et siis taas teistsuguse ilmega kerkida. Võlukunst tegi asjad lihtsaks. Mõnikord, mõtles Kell, teeb see asjad liiga lihtsaks.
Kodus oli ette tulnud öid, kus ta heitis voodisse ühes paigas ja ärkas sootuks teistsuguses.
Siin aga seisis Westminster Abbey alati kohal, ootas, et teda tervitada. (lk 25)
  • Aga kui luule kõrvale jätta, oli kõrts äriajamiseks ideaalne koht. Halli Londoni harvad uskujad – need isevärki vähesed, kes rippusid võluväemõtte küljes, kes tabasid ära sosinad ja kahinad – tiirlesid siinkandis, neid tõmbas siia tajumus millestki muust, millestki enamast. Ka Kelli tõmbas siia sama asi. Erinevus seisnes vaid selles, et tema teadis, mis neid siia meelitas. (lk 27)
  • Kiviviske omanik oli toekas nagu kivimüür – juhul, kui kivimüür otsustaks endale habeme kasvatada -, pikk, lai ja muljet avaldavalt rahulik. Kahtlemata oli Barron näinud imelikke asju rohkem kui küll, ent need ei paistnud teda kunagi jahmatavat. Või kui jahmatasidki, oskas ta seda varjata. (lk 28)
  • Hallis Londonis käisid Kelli otsimas ainult kahte tüüpi inimesed.
Kollektsionäärid ja asjahuvilised.
Kollektsionäärid olid rikkad igavlejad, kes harilikult ei tundnud võlukunsti enda vastu mingit huvi – nad ei teeks vahet tervendamisruunil ega kammitsusloitsul -,ja nad olid kahtlemata Kelli lemmikkunded.
Asjahuvilised olid tülikamad tegelased. Nad pidasid end ehtsateks võluriteks ega tahtnud osta nipsasjakesi mitte lihtsalt nende omamise või vaatamiseks väljapanemise luksuse nimel, vaid selleks, et neid kasutada. Asjahuvilised Kellile ei meeldinud – osalt sellepärast, et tema meelest olid nende püüdlused asjatud, osalt aga sellepärast, et nende teenimine tundus märksa rohkem reetmisena — ja seetõttu juhtuski nii, et kui üks noormees tema kõrval istet võttis ja Kell pilgu tõstis, arvates, et näeb oma kollektsionäärist klienti, kuid leidis eest hoopis võõra asjahuvilise, langes tema tuju kõvasti. (lk 29)
  • Nii paljud Halli maailma asukad ei paistnud aru saavat, et loits on täpselt nii tugev, kui tugev on selle lausunud inimene. (lk 31)
  • Õhk, muld ja vesi allusid tahtele kõige kergemini — isegi Rhy, kes ei ilmutanud tõmmet ühegi elemendi vastu, suutis neid liikuma panna. Tulega oli keerulisem lugu, aga kõige raskem oli liigutada luutükki. Ja oli ka põhjust. Need, kes suutsid liigutada luid, suutsid liigutada kehasid. See oli vägev võlukunst isegi Punases Londonis. (lk 32)
  • Kell vaatas, kuidas Ned kätt mängulaua kohal hoidis. Noormees hakkas endamisi veele sosistama keeles, mis võis olla ladina keel või siis täielik jamps, aga eeskujulik inglise keel see igatahes polnud. Kelli huuled kõverdusid. Elementidel polnud oma keelt, õigemini, nendega võis rääkida mis tahes keeles. Sõnad polnudki nii tähtsad kui keskendumine, mida need kõneleja mõtetesse tõid, ja side, mida need luua aitasid, vägi, mida need ammutasid. Ühesõnaga, keelel polnud mingit tähtsust, luges ainult kavatsus. Asjahuviline oleks võinud rääkida veega lihtsas inglise keeles (mitte et sellest oleks kasu olnud), aga ometi pomises too oma väljamõeldud keeles edasi. (lk 32)
  • Muusikaga mängutoos. Kell naeratas endamisi.
Punases Londonis oli samuti muusikat ja mängutoose, aga enamik neist mängis võluväel, mitte hammasratastega, ja Kelli lummas see vaev, mida nende väikeste masinate valmistamiseks nähti. Hall maailm oli suuresti kohmakas, kuid aeg-ajalt laskis võluväe puudumine siin leidlikkusel hiilata. Võtkem või siinsed mängutoosid. Keerulise, aga elegantse ülesehitusega. Nii palju osasid, nii palju tööd, kõik selleks, et luua üks pisike meloodia. (lk 35)
  • "Mis seal ikka," ütles ta. "Lähme koju." Ta leidis end sageli võluväega rääkimast. Mitte seda käskimast, lihtsalt sellega vestlemast. Võluvägi oli elusolend – seda teadsid kõik -, aga Kelli jaoks oli see rohkem nagu sõber, nagu pereliige. Lõppude lõpuks oli see ju osa temast (palju rohkem kui enamiku inimeste puhul) ja tal oli paratamatult tunne, otsekui teaks võluvägi, mida ta üdeb ja mida ta tunneb — mitte ainult siis, kui Kell seda esile manas, vaid alati, iga südamelöögi ja hingetõmbe ajal.
Lõppude lõpuks oli Kell ju antari.
Ja antarid oskasid verega rääkida. Ja eluga. Ja võlukunsti endaga. Esimese ja viimase elemendiga, sellega, mis elas neis kõigis, kuid ei koosnenud ühestki. (lk 36)
  • Parrishile prints meeldis. Loomulikult oli Rhy ärahellitatud, kuid seda olid kõik kuninglikust soost isikud – vähemalt Parrish oletas nii, sest oli teeninud ainult üht —, aga ta oli ka heasüdamlik ning, mis vahtkonda puutus, siis ka tohutult leebe (tont võtku, tema ise andiski Parrishile selle kaardipaki, imeilusa kullatud servadega asjakese) ja mõnikord, pärast öö läbi kestnud joomingut, lõi prints inglise keelele ja suursugususele käega ning vestles nendega lihtrahva keeles (ta rääkis arneesia keelt laitmatult). Kui üldse midagi, paistis Rhy end vahtkonna lakkamatu juuresoleku tõttu süüdi tundvat, just nagu oleks meestel oma ajaga kindlasti midagi paremat peale hakata, kui tema ukse taga seista ja vahti pidada (ning tõtt-öelda nõudiski enamik öid pigem diskreetsust kui vahipidamist). (lk 40)
  • Holland sulges ukse ja silmitses kuninglikku vahtkondlast alistunud ohkega. Ta vedas käega läbi oma süsimustade juuste. "Saada üks vaht minema," ütles ta pooleldi endamisi, "ja tema asemele tuleb kohe järgmine."
Enne kui Parrish jõudis midagi vastuseks kosta, koukis antari taskust mündi ja nipsutas selle läbi õhu tema poole.
"Mind ei olnud siin," ütles Holland, kui münt kerkis ja langes. Ja selle aja peale, kui raha Parrishi peopesale maandus, seisis mees eesruumis üksi ja vahtis kettakest, mõeldes, kuidas see sinna sai, ning oli kindel, et on midagi unustanud. Ta pigistas mündi pihku, just nagu saaks ta niimoodi käest libiseval mälestusel sabast kinni.
Ent mälestus oli juba kadunud. (lk 43)
  • Osade meelest pärines võluvägi mõistusest, teiste meelest hingest, südamest või tahtest.
Kell aga teadis, et see pärines verest.
Veri oli vormi võtnud võluvägi. Seal see õitses. Seal see mürgitas. Kell oli näinud, mis juhtub, kui võluvägi hakkab kehas sõdima, oli vaadanud, kuidas see tumestab oma võrku jäänud inimeste sooned, muudab nende vere erkpunasest mustaks. Kui punane oli tasakaalus võluväe – väe ja inimlikkuse harmoonia – värv, siis must tähistas tasakaalutu, korratu ja ohjeldamatu võluväe värvi. (lk 44)
  • Ööturg oli täies hoos.
Värvilistes telkides müüsid kauplejad jõe-, laterna- ja kuuvalgel oma kraami, osa toidukaupu, teised ehteasjakesi, nii võluväelisi kui ka tavalisi, nii kohalikele kui ka palveränduritele. Ühel neiul oli suur korvitäis laanelilli, et külastajad saaksid neid paleetrepile asetada. Üks vanamees hoidis ülestõstetud käes kümneid kaelakeesid, millest igaüht kaunistas läikiv kivike, sümbolese, mis pidi väidetavalt võimendava väge mõne elemendi üle.
Lillede tagasihoidlikku lõhna varjutasid küpseva liha, värskelt lõigatud puuviljade, kangete vürtside ja hõõgveini aroomid. Kaemiskive müüva naisterahva kõrval pakkus üks mees suhkrustatud ploome. Uks müüjatest kallas auravat teed madalatesse klaaspeekritesse, tema vastas seisis kirevavärviliste maskide lett ja kolmas pakkus tillukesi pudeleid Isle'ist ammutatud veega, mis ikka veel selle valgusest nõrgalt kumas. Turg elas, hingas ja õitses aasta läbi igal ööl. Müügikioskid muutusid pidevalt, aga energia jäi alles, olles samavõrd osa linnast kui jõgi, millest see toitus. (lk 45–46)
  • Londoni rahvas – ja ka maarahvas – armastas oma printsi. Ja miks ka mitte? Rhy oli noor nägus ja heasüdamlik. Võib-olla etendas ta elumehe osa liigagi tihti ja liigagi hästi, ent karismaatilise naeratuse ja flirtiva loomu taga peitusid terav mõistus ja head kavatsused, soov kõiki enda ümber õnnelikuks teha. Rhy võlukunstianded olid napid – ja keskendumisvõimet nende jaoks veel vähem —, aga selle, mis tal väes puudu jäi, tegi ta tasa sarmiga. Pealegi, kui Kell oma Valge Londoni retkedelt üldse midagi õppinud oli, siis seda, et võlukunst muutis valitsejad hullemaks, mitte paremaks. (lk 54)
  • Is Kir Ayes – Rubiinpunased Põllud – oli nimi, mis seisis kõrtsiukse kohal kiikuval sildil. Kõrtsi pidas vana Fauna-nime-line naine; naisel oli vanamemme kehaehitus, meremehe suuvärk ja joodiku kannatus. (lk 55)
  • Kolm väga erinevat Londonit kolmes väga erinevas riigis, ja Kell oli üks ainsatest elavatest hingedest, kes oli näinud neid kõiki. Tema meelest oli aga suuresti irooniline, et ta polnud kunagi näinud maailmasid väljaspool neid linnu. Olles määratud oma kuningat ja krooni teenima ja pidevalt käeulatuses olema, polnud ta kunagi käinud ühestki Londonist rohkem kui päevateekonna kaugusel. (lk 56)
  • Võluvägi võis küll pesitseda veres, aga mitte veresuguluses. Seda ei antud edasi vanemalt lapsele. Võluvägi valis ise oma tee. Valis oma vormi. Vahel sündisid tugevatel nõrgad või siis vastupidi. Tuleloitsijad sündisid sageli veemaagide perre, mullaliigutajad tervendajate perre. Võluväge ei saanud harida nagu viljapõldu ega põlvkonniti välja nõrutada. Olnuks see võimalik, oleks antarisid külvatud ja lõigatud. Nad olid ideaalsed anumad, suutelised valitsema mis tahes elementi, lausuma mis tahes loitsu ja käsutama omaenda vere abiga kogu ümbritsevat maailma. Nad olid tööriistad ja valedes kätes ka relvad. Võib-olla oli nende pärandi puudumine looduse viis vaekausse tasakaalu viia, korda säilitada.
Tõtt-öelda ei teadnud keegi, mis viis antari sünnini. Osa uskus, et see sõltus juhusest, oli nagu õnnelik täringuvise. Teised väitsid, et antarid on jumalate soost ja neid ootavad ees suured teod. Osa õpetlasi, näiteks Tieren, uskusid, et antarid olid maailmadevahelise lävimise, erinevate võlukunstide põimumise tulemus ning sellepärast nad välja suremas olidki. Aga hoolimata nende päritolu kohta käivatest teooriatest pidas enamik inimesi antarisid pühaks. Võlukunsti väljavalituiks, võimalik, et ka sellega õnnistatuiks, kuid kindlasti selle märgi kandjaiks. (lk 58)
  • Lila Bard elas lihtsa reegli järgi: kui miski oli omamist väärt, oli see ka väärt omastamist. (lk 63)
  • Lila ei hoolinud asjandusest endast, aga ta hoolis vägagi sellest, mida asjakese eest osta sai: vabadust. Nigel ettekääne, seda muidugi, aga ikka parem kui vangla või vaestemaja. Lila vedas kinnastatud pöidlaga üle kella kristalse sihverplaadi. (lk 63)
  • [Barron:] Otsid aina tüli, ütles ta harilikult. Otsid senikaua, kuni leiad.
Otsija on hoopis tüli, vastas Lila ikka. Otsib, kuni su leiab. Sama hästi võid ta ka esimesena leida. (lk 64)
  • Lõunakaldal peenraha näppamine oli üks asi, tõllaliiklusega Mayfairis hõbeda ja kulla varastamine aga hoopis midagi muud, ent vargad olid piisavalt lollid, et agulitesse jäid. Vaesed hoidsid silmad lahti. Rikkad kõndisid tähtsalt ringi, oletasid, et kuni nad püsivad heades linnaosades, ei ähvarda neid ükski oht. Aga Liia teadis, et häid linnaosasid ei ole. On ainult väikesed linnaosad ja rumalad linnaosad, ja tema oli küllalt nutikas teadmaks, milline neist ette võtta. (lk 65)

"Addie LaRue nähtamatu elu"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: V. E. Schwab, "The Invisible Life of Addie LaRue", Tor Books, 2020.


  • [Estele Magritte:] Vanad jumalad võivad olla suured, kuid nad pole ei lahked ega halastavad. Nad on tujukad, püsimatud nagu kuuvalgus vee peal või varjud tormis. Kui sa tahad neid kutsuda, pea meeles: ole ettevaatlik, mida sa küsid, ole valmis maksma hinda. Ja ükskõik kui meeleheitel või hädas sa oled, ära mitte kunagi palveta jumalate poole, kes vastavad pärast loojangut.
  • Tema tulevik kihutab temast mööda nagu tema minevikki, ainult veelgi halvem, sest selles ei ole vabadust, ainult abieluvoodi ja surivoodi võib-olla nende vahel ka lapsevoodi, ning kui ta kord sureb, siis poleks ta nagu elanudki.
  • [Luc:] Ma ei ole mingi džinn, kohustatud täitma su tujusid. Ma pole ka mingi väike metsavaim, keda rahuldab teenete tegemine surelike tilulilu eest. Ma olen tugevam kui sinu jumal ja vanem kui sinu kurat. Ma olen pimedus tähtede vahel ja juured maa all. Ma olen lubadus ja võimalus ja mis mängudesse puutub, siis määran mina reeglid, asetan lauale nupud ja valin, millal ma mängin. Ja täna ütlen ma ei."
  • See on märtsi häda – soojus ei jää kunagi püsima. Ühe lühikese vahemiku vältel kekutab see kevadena, just täpselt niipaljuks, et sa päikese käes istudes üles sulaksid, kuid siis on see läbi. Päike on edasi liikunud. Varjud on saabunud.
  • Kõigist leiutistest, mille maailma saabumist Addie näinud on – auruvedurid, elektrilambid, fotograafia ja telefonid ja lennukid ja arvutid – võivad tema lemmikud olla just filmid.
Raamatud on imelised, kaasaskantavad, kestvad, kui istudes siin, hämaras saalis, kus lai ekraan täidab ta nägemisvälja, maailm hajub ja mõneks napiks tunniks on ta keegi muu, sukeldub romantikasse ja intriigidesse ja komöödiasse ja seiklustesse. Kõike seda koos 4K pildi ja stereoheliga.
  • Nad uinusid külg külje kõrval hiigelsuures voodis teineteise soojuse varjus ning järgmisel hommikul ärkas Addie enne koitu ja lipsas minema, säästes neid mõlemaid ebamugavast hüvastijätust.
Tal on tunne, et neist võinuks saada sõbrad. Kui poiss mäletanuks. Ta püüab sellele mitte mõelda – vahel võiks ta vanduda, et ta mälu liigub niihästi tagasi kui ka edasi, kerides end lahti ja näidates teid, mida mööda ta kunagi rännata ei saa. Kuid selles suunas lasub hullus ja ta on õppinud sinnapoole mitte minema.