Vahipost
Proosa
[muuda]- Kakskümmend aastat hiljem seisis Mainzi pontoonsillal vana soldat vahipostil. Ja kui temast möödusid Suure armee riismed, räbalates ja süngetena, meenus talle, kuidas ta oli seisnud siin postil, kui nad olid sisse marssinud trikolooride ja inimõigustega, ja ta hakkas kibedasti nutma. Seegi vahipost kaotati. Muutus vaiksemaks isegi siin. (lk 7)
- Anna Seghers, "Seitsmes rist", tlk Agnes Kerge, 1982