Mine sisu juurde

Vennad Lõvisüdamed

Allikas: Vikitsitaadid

"Vennad Lõvisüdamed" on rootsi lastekirjaniku Astrid Lindgreni raamat surmast ja kahest vennast.

Tsitaadid pärinevad väljaandest: Lindgren, A. "Vennad Lõvisüdamed". Tõlkinud Vladimir Beekman. Sinisukk 2003.

  • "Nüüd ma jutustan oma vennast. Minu vend on Joonatan Lõvisüda – temast tahangi ma jutustada. Minu meelest tundub see kõik olevat peaaegu muinasjutt ja natuke tondilugu ka, aga ometi on see algusest lõpuni tõsi. Ehkki seda ei tea keegi peale minu ja Joonatani." (I ptk, lk 5)
  • "Kuidas elu võib nii õudne olla?“ küsisin. „Kuidas võib see elu olla nii jube, et mõni peab ära surema veel enne, kui ta on kümme aastat täis saanud?" (I ptk, lk 6)
  • Toauks seisis lahti ning me kuulsime ema laulmas. See oli ta alatine laul meremehest, kes viibib kaugel merel, küllap ta võis seejures mõelda me isale. Ma ei mäleta päris täpselt, kuidas see laul kõlas, mulle tulevad ainult meelde sellised read:

 
Olgu see talv või suvi,
kui surm mind merel' viis,
lendab üks valge tuvi
õhtul su juurde siis,
sinu aknale tõttab
tuvina minu hing,
et saaksid hellalt võtta
veel korraks sülle mind...

(I ptk, lk 11)

  • [Joonatan:] „Tead, Korp, sa lendad võib-olla mõnel õhtul ka Nangijaalast minu juurde. Istud siis lumivalge tuvina aknaplekil, eks?“ (I ptk, lk 11)
  • Sel silmapilgul hakkasin ma köhima, ta tõstis mu voodist üles ja hoidis mu ümbert kinni, nagu ta kõige hullematel kordadel ikka tegi, ning siis laulis ta:

Tean, kallis Korp, et tõttab
tuvina sinu hing,
et saaksin hellalt võtta
veel korraks sülle sind...

(I ptk, lk 11)

  • „Joonatani suunurgast immitses verd, ta ei suutnud peaaegu üldse rääkida. Kuid ta püüdis siiski naeratada ning tõi kuuldavale mõned sõnad: „Ära nuta, Korp, me kohtume Nangijaalas.“ See oli kõik, mis ta ütles, ei midagi rohkemat. Pärast seda pani ta silmad kinni, inimesed tulid ja viisid ta minema ning ma ei näinud teda enam kunagi.“ (II ptk, lk 16)
  • "Ära nuta, ema! Me kohtume Nangijaalas! (II ptk, lk 20)
  • „Kui ma seal silla peal lamasin, tundsin ennast viimse kui tollini terve ja rõõmsana – milleks mulle siis veel ilu pidi tarvis olema? Niikuinii oli kogu mu keha nii õnnelik, et tundus justkui üleni naerusena.“ (III ptk, lk 25)
  • Siis tuli järgmine hommik. Me läksime ratsutama. Tõesõna, ma oskasin ratsutada, ja ometi istusin ma esimest korda hobuse seljas. Ma lihtsalt ei taipa, kuidas Nangijaalas nõnda saab olla, et oskad kohe kõike. Lasksin hobusel kapata nii, nagu poleks ma kunagi elus midagi muud teinudki. (IV ptk, lk 34)
  • "Kahtlemata on see meie jaoks vana aeg. Aga sama hästi võib öelda, et see on hoopis noor aeg." Ta mõtles pisut järele. "Jah, just nii see ongi," lausus ta seejärel. "Noor, terve ja tore aeg, milles on hea ning lihtne elada." (IV ptk, lk 35)
  • [Sofia:] "Kas sa näed, Joonatan, nüüd on su vend siis lõpuks kohal." (IV ptk, lk 36)
  • Mulle näis, et nad kõik armastasid ka Sofiat.
Aga hiljem, kui me Joonataniga hakkasime koju minema ja õues oma hobuseid lasipuu küljest lahti päästsime, küsisin ma:
"Joonatan, mis selle Sofiaga õieti iseäraliku lahti on?"

Sel silmapilgul kuulsime pahurat häält, mis sõnas meie kõrval: "Just nimelt. Ma olen juba kaua mõtelnud, et mis selle Sofiaga õieti iseäralikku lahti on." [---] "Ta nimi on Hubert," kostis Joonatan. "Ja ta teab väga hästi, mis iseäralikku Sofiaga lahti on." (IV ptk, lk 45-46)

  • „Kuid Joonatan ütles: „Oi, see täht, mis on Maa, rändab ringi kuskil väga kaugel maailmaruumis, seda sa siit küll ei näe.“ Minu meelest oli see peaaegu, et natuke kurb.“ (IV ptk, lk 46)
  • Tuvid ümbritsesid Sofiat valge väreleva pilvena ning Sofia seisis liikumatult keset nende tiivasahinat. Mõtlesin, et just nõnda nägi ta tõesti välja nagu tuvikuninganna. (V ptk, lk 48)
  • "Aga miks just Sofia?" küsisin.
"Kuna ta on tugev ja oskab võitlust pidada," selgitas Joonatan. "Pealegi ei karda ta põrmugi." (V ptk, lk 53)
  • "Korp, mul on ülepea üksainus vend, keda ma tahan kaitsta kõige halva eest. Kuidas võid sa nõuda, et ma sind kaasa võtaksin, kui mul läheb tarvis kogu oma jõudu millegi muu jaoks. Millegi niisuguse jaoks, mis on tõega ohtlik." (VI ptk, lk 58)
  • "Ning nüüd kavatses ta mind jälle maha jätta, muudkui kaduda ohtude juurde, millest mul polnud aimugi. Aga kui ta seekord tagasi ei peaks tulema, pole enam mingit abi loota, siis jään ma igaveseks ajaks üksi. Tundsin, kuidas :läksin järjest vihasemaks, ma karjusin veelgi hullemini tema peale ning ütlesin talle nii palju inetusi, kui ma suutsin välja mõelda." (VI ptk, lk 58)
  • "Aga selle peale ütles Joonatan, et on olemas asju, mida peab tegema isegi siis, kui see on ülimalt hädaohtlik. "Aga miks ometi?" pärisin mina. "Sest, et muidu pole sa mindi inimene, vaid lihtsalt väike rämps," kostis Joonatan." (VI ptk, lk 59)
  • [Joonatan:] See jälkur oli lubanud viisteist valget hobust tasuks sellele, kes Sofia elusalt või surnult tema kätte toob. (VI ptk, lk 61)
  • Olin rõõmus ning laulsin natuke iseenda jaoks oma üksilduses. "Mu leib, mu lõke ja mu ratsu! Mu leib, mu lõke ja mu ratsu!" - midagi muud ei tulnud mulle parajasti meelde. (VII ptk, lk 72)
  • „Küllap on nõnda, et keegi ei armasta reeturit isegi siis, kui ta talle endale kasu toob.“ (VIII ptk lk 86)
  • „Ma tean, et valetada ei tohi, aga kui mängus on elu, siis lihtsalt peab seda tegema.“ (VIII ptk, lk 94)
  • Ta pani õla vastu kappi ja lükkas selle kõrvale, selle taga avanes tuba, väga pisike toake. Keegi lamas põrandal ja magas.
See oli Joonatan. (VIII ptk, lk 103)
  • "Miks sa siin istud?" küsisin.
"Sellepärast, et mulle meeldib," kostis Joonatan. "Mulle meeldib see org hämarikus. Ja samuti meeldib mulle, kui jahe tuuleõhk näkku puhub. Niisamuti ka roosad kibuvitsaõied, millel on suve lõhn küljes."
"Mulle ka," ütlesin.
"Ja peale selle meeldivad mulle lilled, ja rohi, ja puud, ja niidud, ja metsad, ja ilusad väikesed järved," lisas Joonatan. "Ja siis veel, kui päike tõuseb ja kui ta läheb looja, ja kui kuu paistab ja tähed säravad - ja veel :mõnigi asi, mis mulle praegu kohe meeldegi ei tule."
"Mulle ka," ütlesin.

(IX ptk, lk 110)

  • Andsin kummalegi kaeru. Algul tahtis Joonatan mind takistada, kuid siis ta ütles: "Nojah, las nad siis kord aastas saavad pealegi. Aga siin, Kibuvitsaorus hobustele küll enam kaeru ei anta." (IX ptk, lk 114)
  • Ma polnud varem selle peale tulnud, kuid küsisin:
"Joonatan, aga kuidas sina ometi Kibuvitsaorgu sisse said?"
Joonatan puhkes naerma.
"Ma lihtsalt hüppasin," vastas ta.
"Kuidas hüppasid? Ega ometi Grimi seljas?"
"Muidugi," ütles Joonatan. "Teist hobust mul ju pole."

(IX ptk, lk 116)

  • Joonatan ütles, et türannid on alati hirmul. Tengil aga oli kõikidest türannidest kõige hullem. (X ptk, lk 124)
  • "Tengil nuttu ei kuulanud. Ta istus oma hobuse seljas ja muudkui osutas ning teemant tema nimetissõrmel sähvatas iga kord kui ta kellegi surmale määras, see oli jube, ta mõistis inimesi surma oma palja nimetissõrmega." (X ptk, lk 131)
  • "Mis sa teed, Antonia?" küsis Mattias. "Mida sa oma juustega teha kavatsed?"
"Vibunööri," kostis Antonia.
Ta ei lausunud sõnagi rohkem. Aga ma ei unusta kunagi tema pilku, kui ta seda ütles.

(X ptk, lk 133)

  • "Olime kõik kolmekesi üsna kurvad. Mina kõige enam. Ma nutsin Fjalari pärast. Ja Mattiase pärast ka. Ta oli ju mulle peaaegu vanaisaks saanud ja nüüd pidin ta maha jätma. Nutsin ka sellepärast, et olin nii väike ja nii hirmunud :ega suutnud teha kõige vähematki, kui tulid sõdurid ja lõid mu vanaisa." (XI ptk, lk 140)
  • "Me kõik tunneme hirmu,“ jätkas ta. „ Ainult mõnikord ei tohi seda välja näidata." (XI ptk, lk 148)
  • "Siin elab Elfriida," ütles Joonatan. "Ta annab meile natuke kitsepiima, kui me teda palume." (XII ptk, lk 154)
  • "Tuli lõi heledamalt leegitsema ning selle paistel nägin ma, kuivõrd väsinud ja kurb ta oli. „Aga lõpplahing, saad sa aru, Korp, ei saa olla midagi muud, kui üks kuri muistend surmast, surmast ja surmast. Seepärast peab Orvar :juhtima seda lahingut ja mitte mina, sest mina ei kõlba kedagi tapma." (XII ptk, lk 163)
  • Nüüd kahvatas Sofia Jossist ägedamini.
"Äraandja!" lausus ta. "Olgu neetud sina ja kõik see, mis sa oled teinud Nangijaala orgudele!" (XIII ptk, lk 202)
  • "Aga ma ei suuda ju kedagi tappa," väitis Joonatan. "Sa tead seda väga hästi, Orvar!" "Isegi siis, kui su enda elu on mängus?“ küsis Orvar. „Ei, isegi siis mitte,“ vastas Joonatan. Seda ei suutnud mõista ei Orvar ega isegi :Mattias. „Kui kõik oleksid nagu sina,“ ütles Orvar, „siis valitseks kurjus ju igavesti!“ Kuid selle peale ütlesin mina, et kui kõik oleks nagu Joonatan, poleks mingit kurjust üldse olemaski. (XV ptk, lk 208)
  • "Paljud andsid oma elu vabaduse eest. Jah, nüüd oli nende org vaba. Kuid need, kes surma olid saanud, lebasid seal ega teadnud seda enam." (XV ptk, lk 213)
  • "Aga kas sa ei arva, et see läheb mööda?" küsisin ma nuttes.
"Ei, Korp, see ei lähe enam kunagi mööda," vastas Joonatan. "Ainult sel juhul, kui ma pääseksin Nangiliimasse!"

(XVI ptk, lk 228)

  • "Kas mäletad seda korda, kui me sinuga hüppasime? Toda õudset korda, kui maja põles ja me hüppasime alla aeda." (XVI ptk, lk 229)
  • "Niipea, kui me alla jõuame, näeme juba Nangiliima kuma. Me näeme hommikuvalgust Nangiliima orgude kohal, seal on praegu hommik." (XVI ptk, lk 229)
  • "Siis mõistsin, mis mul teha tuli. „Joonatan, ma võtan su selga,“ ütlesin. „Ükskord tegid sa seda minuga. Nüüd teen mina niisamuti sinuga. See on ju õiglane." (XVI ptk, lk 230)

(XVI ptk, lk 232)

Välislingid[muuda]