Leiva tähtsusest ja rahva suurest austusest selle vastu annavad tunnistust mitmesugused kombed. Leib oli püha. Nagu kirikuleiba - Kristuse ihu sümbolit - ei tohtinud maha pillata igasuguste tõbede ja õnnetuste kartusel, nii oli keelatud ka igapäevase leiva jalgade alla kukutamine. Leiva söömine oli pühalik toiming. Pidi sööma vagusi, ei tohtinud lobiseda, jalgu kiigutada ega ringi joosta, leivatükk käes. (lk 33-34)
Hella Keem, "Leivakünast ahjuluuani: Leivavalmistamisest ja sellega seotud esemetest". EKSA, 2020
