Alguses oli kõik täiesti süütu. Kui olime neliteist, hiilisin öösel vahel tema tuppa, siis varastasime külmkapist jäätist ja vaatasime filme. Kui olime viisteist, hakkasime poisse salaja sisse laskma, et koos jäätist süüa ja filme vaadata. Kuueteistkümneseks saades jäid jäätis ja filmid poiste kõrval tagaplaanile. Nüüd, kui oleme seitseteist, vaevume kumbki oma toast lahkuma pärast seda, kui poisid on koju läinud. Alles siis muutuvad jäätis ja filmid jälle tähtsaks.
