Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2021/detsember

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
jaanuar - veebruar - märts - aprill - mai - juuni - juuli - august - september - oktoober - november - detsember

1

Võib-olla jäävusel on mõrkjas lõhn
kuid kaduvusel
on silmad sinised
nad sule rannal

  • Reet Sool, "võib olla", rmt: "Õrn Morpheus", 2007, lk 109

2

  • Liiga sageli tundis ta muusikat kuulates, et tema hinge valdab teatud joovastus - igatsus? Armastus? Stuudiumi algusjärgus oli ta võtnud sihiks ooperist loobuda, nagu teised noored mehed võtsid sihiks loobuda naistest. Tema meelest pesitses sellises kires kindlasti midagi sünget, eriti preestri jaoks. Tõeliste või siis huvitavate pattude puudumisel otsustas ta ühel kolmapäeva pärastlõunal pihitoolis üles tunnistada oma kujuteldava ooperipatu kui Kristusele toodud suurima ohvri.
"Verdi või Wagner?" küsis hääl teisel pool vaheseina.
  • Ann Patchett, "Bel canto. Pantvangidraama saatkonnas". Tõlkinud Evelin Schapel. Tänapäev 2007, lk 54

3

  • Praegu pole moes rääkida Eesti Vabariigi varjukülgedest. Kui keegi minult praegu küsiks, milline oli elu toona, võiksin maalida värvilise klantspildi puhtast, ilusast, rahulikust väikelinnast, kus haljendasid pargid, kus kõik majad olid alati värskelt värvitud ja tänavad korralikult sillutatud, kus inimesed käisid ilusti riides ja poeakendel, ja mitte ainult akendel, rõõmustasid silma rohked kaubad.
Ja see kõik oleks tõsi.
Aga siinsamas võiksin ma käigu pealt, pikemalt mõtlemata, jutustada tõestisündinud klassikalisi lugusid neidudest, kes jätsid maha oma vaesed armastatud peigmehed ja läksid mehele mittearmastatud rahajõmmidele. Ma võiksin rääkida mesallianssidest ja nende alandatud osalistest. Ma võiksin rääkida tuhkatriinudest, kes pärast balli ei saanudki printsessideks.

4

  • Saardes ei tahetud vanasti looma südant süüa, see pidi oma südame ka suureks kasvatama. Ka lastele pole lubatud südant süüa, et nad suure südamega inimesteks ei kasvaks ja vastu ei hakkaks. Tõstamaal lõigati looma keelel enne ots ära, kui sööma hakati, et sööjast ei saaks valetaja.
    • Aliise Moora, "Eesti talurahva vanem toit", 2. trükk, 2007, lk 373

5

  • Ta mõistis, et maailm käärib kogu aeg, kuid uskus, et asi lõpeb siiski hästi. Ta uskus, et inimesed, kes maailma rahvastavad, on samasugused nagu tema ise. Sõna "revolutsioon" seostus tema kujutuses Bostoni teejoomisega, tolle sündmusega nendest vähestest Ühendriikide ajaloos enne Lääne alistamist, mis oli tema tähele­panu köitnud. Tõsi küll, seesama sõna seostus ka Prantsusmaal ja Venemaal asetleidnud sündmustega, kuid eks olnud needki hästi lõppenud, sest miks muidu need üldse toimusid.
    • Joan Didion, "Meie ühised palved", tlk Enn Soosaar, 1982, lk 30

6

  • Raamatukokku on peaagu miili jagu maad, ja nad kõnnivad sinna koos laupäevahommikuti. Kolmandal korral soovitab raamatukoguhoidja neil lugejakaarte taotleda, ja kui Lydia sellest pakkumisest ära ütleb, hakkab naine hispaania keeles rääkima ning ütleb Lydiale, et see ei kujuta neile mingit hädaohtu, et neil on õigus lugejakaartidele hoolimata oma immigrandistaatusest. Lydia kõhkleb esiti, aga keda siis veel usaldada kui mitte raamatukoguhoidjat? Nad mõlemad Lucaga saavad kaardid, ja see on imeline, kosutav, elumuutev.

7

  • Vana Lääne olid rajanud unistajad, õilsameelsed ja oma suurejoonelisuses ebapraktilised seiklejad; see uhke vennaskond oli tugev rünnakul, kuid nõrk kaitses, nad oskasid küll vallutada, ent mitte käes hoida. Nüüd oli kogu see hiiglaslik territoorium, mille nemad olid kätte võitnud, jäämas Ivy Petersi taoliste meeste meelevalda, kes polnud kunagi ilmutanud söakust, kunagi millegagi riskinud. Nemad olid neelamas alla seda miraaži, hajutamas laiali värsket hommikut, juurimas välja vabaduse lehvivat vaimu ja suurmaaomanike jõukat ja muretut elu. Nemad olid hävitamas pioneeride avarusi, värve ja kuninglikku hoolimatust, ning jagamas neid tulusateks tükkideks, nii nagu tikuvabrik teeb pilbasteks ürgmetsa.
    • Willa Cather, "Kadunud daam", tlk Aive Raudkivi, 1997, lk 67

8

9

  • Maisie oli joonistanud rohelise viltpliiatsiga täis venna näo ning seejärel omaenda käsivarred ja käeseljad. Seejärel oli ta valinud uue, sedapuhku pruuni, ning läinud, pliiats kummaski käes, trepist üles, vedades käigu pealt valgele seinale looklevaid jooni. Üleval oli ta istunud maha, kiskunud pliiatsid lahti ning määrinud nende sisu igale poole enda ümber ja ühtlasi oma uuele hallist pesusametist pihikkleidile, mille rinna ees oli elevandiaplikatsioon. Lõpuks läks ta ja otsis üles ema, kes mõnules laupäevahommikuses vannis, ning sirutas rohelise- ja pruunikirjud käed tema poole.
"Mustad," ütles Maisie.

10

On tühja taeva üksildus
ja mere üksildus
ja surmaüksildus kuid need
on selts veel võrreldes
ürgüksilduse põhjaga - polaarne salajus
end millesse on mõistnud Hing -
on lõplik lõpmatus.

11

  • Alguses oli kõik täiesti süütu. Kui olime neliteist, hiilisin öösel vahel tema tuppa, siis varastasime külmkapist jäätist ja vaatasime filme. Kui olime viisteist, hakkasime poisse salaja sisse laskma, et koos jäätist süüa ja filme vaadata. Kuueteistkümneseks saades jäid jäätis ja filmid poiste kõrval tagaplaanile. Nüüd, kui oleme seitseteist, vaevume kumbki oma toast lahkuma pärast seda, kui poisid on koju läinud. Alles siis muutuvad jäätis ja filmid jälle tähtsaks.

12

  • Nagu kõik teisedki mõisaomanikud, ei tunnetanud mu mees kohutavat vastuolu, mis nende elus valitses. Ühel pool luksus, loendamatud teenijad, ratsa- ja sõiduhobused, kohutavalt kulukad suured jahid, kallid vanad veinid ja söögid. Teiselt poolt puudusid täielikult kõik need pisiasjad, mis elu meeldivaks teevad. Salongides olid vanad, tõesti ilusad mööblitükid kaetud tumeda ripsiga, sest nii paistis nende tolmusus vähem silma, vannitubadel puudusid aknad ja vesivarustus ("põhjalik kümblus" võeti ette vaid kord nädalas). Ei raamatuid ega ajakirju, parimal juhul "Sport im Bild" ja erandina "Die Woche". Kuna sakslus oli nende inimeste kirg, põlgasid nad kogu välismaa kultuuri. Tütarlapsed ei õppinud vene keelt patriotismist, prantsuse või inglise keelt hästi osata oli peaaegu ebamoraalne. Haritus oli üldse ebaaristokraatne, see jäi "literaatide" osaks.

13

Sa ära ometi nüüd, kulla piiga,
neid ülaseid nii palju tuppa kanna,
mul enam kuhugi neid pole panna —
näe, vaasis ruum on kitsaks jäänud liiga.
Eks ole ülane just kaunim põõsa vilus,
ehk kaasakahmatult on ilu vähem ilus?

14

"On küll. Kui see, kellest puudust tuntakse, käib lausa kõrval."
  • Helle Helle, "Maja ja kodu", tlk Juta Reiska, 2000, lk 139

15

  • Keset tuba põles piirg, isaisade ajast kodunenud valguseandja, kõrgel tulerinnal ja ümberringi istus pererahvas, naised kedrates, mehed tarvilikke nõusid ja riistu tehes. Ning sõnakad vanaeided koldel pajatasid sukavarrast veeretades endistest aegadest, mil sõjad ja verevalamised otsa saanud ja aegamööda jälle paremad päevad tulnud. [---] Maad saanud jälle haritud ja ka mõisa poolt olnud hea põli. Õnnelik olnud, kes raskest taluorjusest pääsenud ja mõisa teole ja korrale võinud minna; inimesed läinud mõisaväljal priskeks ja hobused jäänud väsitamata. Ja ka muis asjus olnud parem põli seal. Pulmi ja pidusid peetud ja magusat õlut joodud ikka ühest pühapäevast teise. Naistel olnud tantsides seitse seelikut seljas ja meestel üheksa kasukat ülestikku. Ja kuis inimene siis ka ometi ilus ja ehitud olnud ja lõbu tundnud elust!
    • Elisabeth Aspe, "Ennosaare Ain", rmt: "Ennosaare Ain. Anna Dorothea", 1984, lk 16

16

  • Igas ühiskonnas vaatab keskmine inimene iseendasse ja leiab sealt end ümbritseva maailma peegelduse. Peen kasvatuslik protsess, mille käigus ta täiskasvanuks on saanud, on kindlustanud talle omaenda ühiskonna vaimse liikmelisuse. Aga see ei ole tõsi indiviidi puhul, kelle temperamendist tulenevatele annetele ei leia tema ühiskond mingit kasutust või neid koguni ei sallita. Meie ajaloo kõige põgusamast uurimisest piisab näitamaks, kuidas ühel sajandil au sees olnud andeid järgmisel sajandil ei tunnustata. Mehed, kes keskajal oleksid olnud pühakud, on tänapäeva Inglismaal ja Ameerikas ilma elukutseta.
    • Margaret Mead, "Sugu ja sundus kolmes primitiivses ühiskonnas", Tõnu Ülemaante, 2020, lk 355

17

  • Inimkonna ajaloos on olnud palju kohutavaid olukordi, mis tõid eriti teravalt esile igaühe hingejõu määra ja inimlikud kvaliteedid. Ka situatsioonis, kus valikut õieti polnudki, valiti: jääda inimeseks. Ometi ei peaks me selliseid situatsioone tagasi soovima. Ja rahuajal ei tohiks tekkida olukordi, mis vallandavad inimeste halvimad instinktid või lihtsalt tekitavad niisuguse hirmupaine, et inimene ei saa enam olla tema ise.

18

  • Hoolimata riikidevahelisest rivaliteedist olid inglased sunnitud tunnistama, et prantslased riietusid paremini. Igal aastal saadeti üle Inglise kanali väike nukk, mis oli riietatud viimaseid moetrende järgivatesse miniatuursetesse rõivastesse, et Londoni daamid näeksid, mida Pariisis kantakse. Nukk oli nii tähtis, et selle saatmine ei katkenud isegi siis, kui kahe riigi vahel puhkes sõda.
    • Lucy Worsley, "Jane Austen ja tema kodud", tlk Krista Eek, 2018, lk 84

19

  • [Pollyanna:] "No muidugi ma hingan kogu aeg, aga see pole ju elamine. Elamiseks nimetan ma..., kui saan teha seda, mis mulle meeldib: väljas mängida, lugeda (iseendale muidugi), mäe otsa ronida, Tomiga ja Nancyga juttu ajada, kõike teada saada inimestest ja majadest ja üldse kõigest, kõigest igal pool nendes toredates tänavates, kust ma eile läbi sõitsin. Seda nimetan ma elamiseks, tädi Polly. Paljas hingamine pole ju elamine!"

20

  • Isa oli meil nagu kaevu kukkunud võti. Me teadsime, kus ta asub, kuid see ei keeranud enam mitte kunagi meie ust ja vees lamades kattus vähehaaval roostekorraga.

21

Su elu puu
on see, mis annab tooni,
kui raagus aed peab hinge
pikki kuid.
Seepärast kesta,
kanna haljast krooni
kesk lumeunne suigatanud
puid.

22

  • Meie isa silmad läksid nii selgeks, et võis vaadata tema halvasti kinni õmmeldud südame põhja, mis rippus meie ema kleidipalistuse küljes, kes raskeid puusi hööritades oli astunud toa keskele, et suruda kätt valitsusnõunikul, kes muudkui limpsas endal keelega üle huulte.

23

Kõige veidram asi, mis ma kunagi varastanud olen? Lumememm.
Keskööl. Ta oli imeline; pikk, valge ja tumm,
ta kohal paistis talvekuu. Ihkasin teda, ihkasin sõpra,
kelle vaim oleks sama külm kui jääviilakas
minu enda ajus. Alustasin peast.

Parem surra kui alla anda, kui jätta ihaldatu
võtmata. Ta kaalus terve tonni, tema kangeks külmund
torso embas mu rinda, metsik külmalaine
tungis kõhtu. Põnevust lisas teadmine,
et hommikul lapsed nutavad. Elu on karm.

24

Üks sõna läbi ilma kõlas,
et õnnes hõiskvad miljonid:
"Ma tahan, et prii minu rahvas —"
Ja orjaikked langesid!!
Prii oma pinnalt jälle leiad
nüüd eesti rahva pesakest
ja, õitsev Eestimaa, sa hüüad:
"Au Aleksandril' igavest!"

  • Lydia Koidula, "Mu isamaa, nad olid matnud", rmt: "Emajõe ööbik", 2019, lk 43

25

  • Miks me ikka veel lapsi saame? Miks oli tollele arstile tähtis, et ma saaksin? Naine peab saama lapsi, sest ta peab olema hõivatud. Kui ma mõtlen kõigile inimestele, kes tahavad aborte ära keelata, näib, et see võib tähendada vaid üht - nad mitte niivõrd ei taha maailma seda uut inimest, kuivõrd nad tahavad, et see naine näeks vaeva pigem lastekasvatamise kui millegi muuga. Naises, kes ei ole lastega hõivatud, on midagi ähvardavat. Selline naine tekitab mingi arusaamatuse tunde. Mida ta selle asemel peale hakkab? Millist pahandust ta teeb?
    • Sheila Heti, "Motherhood", Henry Holt and Company, 2018

26

  • [Dracula:] "Minevik on väga kasulik, ent üksnes seetõttu, mida ta suudab meile oleviku kohta õpetada. Olevikus peitub tõeline rikkus."

27

Inimkonna
üksildane vahtiv silm
vaatas Eimiskisse
      ja pöördus ära
...
Tsivilisatsiooni oraakel
"Sina ei pea elama üksipäini unelmais
vaid igas viletsuses
mis sünnib meie
seadusandlusest"

28

  • Sest õigupoolest oli Andreases kaks inimest: mees Andreas ja tüdruk Lili. Neid võinuks nimetada kaksikuteks, kes mõlemad olid võtnud ühtaegu oma valdusse sama keha.
Iseloomult olid nad täiesti erinevad.
Järk-järgult oli Lili saavutanud Andrease üle sellise võimu, et tema jälgi võis mehes leida isegi siis, kui tüdruk oli tagasi tõmbunud, kuid mitte kunagi vastupidi. Kui mees tundis end väsinuna ja paistis tervitavat surma, oli Lili rõõmus ja nooruslikult värske.
Temast oli saanud Grete lemmikmodell. Lili uitas läbi tema parimate teoste.
Grete tundis, et on selle muretu ja abitu Lili kaitsjanna. Ning Andreas tundis, et on nende mõlema kaitsja. Tema ülim lootus oli surra, et Lili võiks ärgata uuele elule.

29

30

  • Elu suured hetked kuluvad ära. Mõtled, et seda pilti ei unusta ma iialgi. Aga unustad. Mõni üksikasi kerkib teiste arvel esile, kuni tuhmub ja puhtad piirjooned muutuvad ähmaseks. Ikka ja jälle kuuled erilist sillerdust tema naerus, kui see katkes, ja lõpuks on see ainult surnud killuke, sest oled unustanud kogu heliseva kaskaadi, selle, mis tegi kulminatsiooni nii hurmavalt ootamatuks. Paikad ja lapid neid ähmastuvaid kohti sõnadega, mis üha rohkem kajastavad su enda pöörast leina kui tema olemust, et lõpuks isegi leina edasiandmiseks jõuetuks muutuda ja ainult pöörasust vahendada.
    • Sara Lidman, "Mina ja mu poeg", tlk Arnold Ravel, 1963, lk 34-35

31

  • Asjad, mis lähevad muudkui mööda ja mööda. Täies purjes laev. Inimese eluaastad. Kevad, suvi, sügis, talv.
    • Sei Shōnagon, "Padjamärkmed", 245. Tlk Alari Allik. Vikerkaar, november 2018

alamlehed