Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2021/september

Allikas: Vikitsitaadid
jaanuar - veebruar - märts - aprill - mai - juuni - juuli - august - september - oktoober - november - detsember

Kas si kass om koolin käinü,
iirte irm om õppust saanu?
Lääme laulma, lääme loeme.
Kos om raamat, kas kadunu?
Salmi sehen, tähe kähen.
Aabits alla, А оm algus,
lõppu ei ole nätägi.

  • Eha Lättemäe, "Kas si kass om koolin käinü" kogus "Elulugu" (1981), lk 92
  • Neljakümnendais aastais kõrvuni armuda on rängem kui kõiki nooreea haigusi ühekorraga põdeda.
    • Luise Vaher, "Rindeõde. Tormipöörises", Tallinn: Eesti Raamat, 1982, lk 265
  • Tänapäeva noored on küllalt hästi informeeritud, nende muusikaline silmapiir võib olla väga lai. Nad teavad, milline on momendil maa­ilmas hea ning moodsa muusika mudel ja on virgad seda nõudma. Selge, et ajast ja arust solist või ansambel ei löö täna enam läbi. Aga muusika on siiski kõigi jaoks, vanade ja noorte jaoks. Siit saa­vad kosutust hingele ja vaimule koolilapsed ning pensionärid, töö­lised ning põllumehed. Neile on vaja anda valikuvõimalus. Kellele lööklaul, kellele folk, kellele džäss, kellele rokk... Meie muusikaolustikus peaks leiduma muu­sikat kõigiks hingeilmadeks. Ai­nult sel juhul tunneb inimene, et muusika on ta sõber, ta emotsioo­nide rikastaja. (lk 5)
    • Anne Erm, "Polkast rokini: Tänapäeva Eesti levimuusika panoraam", 1984
  • Vene õpilaste huvi eesti kultuuri vastu me ei saavuta, kui meid sugugi ei huvita, kuidas arendada nende oma kultuuri tundmist. Ühisele lainele häälestumine kultuurilises suhtlemises eeldab osapooltelt nii sarnasuse kui ka erinevuse tunnustamist.
    • Ülle Pärli, "Juri Lotmani kunstiteksti lugemise õpetus". Keel ja Kirjandus 5/2007
  • Sõltumatult interjööris kasutatavate kattevaipade arengust kulges kogu Eesti territooriumil sõidutekkide, eeskätt saanivaipade areng. Nende dekoratiivse ilme kujundamist ei pidurdanud eesti talupoja pime ja tahmane eluruum. Vastupidi, erk päevavalgus, kaunis loodus otse nõudsid värviküllaste ja dekoratiivsete vaipade loomist. Sõiduvaipade seas on esikohal saanivaibad. Igas talus oli neid vähemalt kaks: üks istmekoti, teine põlvede katteks. Kuna talveperioodile langes talupoegade ainuke jõudeaeg ja enamik suurematest pühadest, leidis saanivaipade kirjamine erilist tähelepanu. Kirikuteel või pulmarongis üllatas saanide voor oma värvirõõmuga, mis eriti esile tõusis valgete lumeväljade peal.
  • Tegelikult mind huvitaks, kas ma teiega rääkida saaks. Vaadake, kui vestluskaaslases on natukenegi ebasiirust, kaob mul kõnevõime. Kui aga kaaslane on uuesti siiras, tuleb hääl tagasi. Enamasti arvatakse, et mul on küll hea tunnetus, aga hääle äraminekut ma näitlen. Nagu ma jõuaks kogu aeg näidelda!
Ja oleks see siis raskelt eripärane omadus. Isegi mu kassil on teatud selekteerimisvõime. Ta kuseb nõmedate külaliste voodisse.
  • Inimesel tuli kogu maailma häda välja kannatada, tuli läbi vaadata hävingu ja surma kõik tuntud ja veel tundmata vormid, aga ta keeldus, ta ei pidanud vastu, ta kattis silmad ja kõrvad kinni, kasvatas endale rasva ja paksemat sarvnahka, ja nii jäid tal muudki asjad nägemata. Vaid pimestava prožektori grotesksed peletised elutubade seintel, vaid kõige vägevamad detsibellid - rõõm ning hellus, armastus ning tõetruudus, armsad ning koerusttäis, kastemärjal aasal tantsisklevad topeliuse haldjad, üks kama kõik. CSCE'd, Madridid, Amnesty'd, rahuliikumised - tundsin endal harjaseid turja kasvamas ja alla sõrgu kõvast lihvitud eebenipuust.
  • "Seep see ongi! Üks õige eestlane elab puu sees," põrutab vanaonu ja heidab oma palkmajale hella pilgu. "Kivi sees elavad kivinõiad. Kui inimene ronib kivi sisse elama, siis käibki ringi nagu pehme ajuga peletis. Sa vaata neid ogaraid, ükspäev, ptüi... raadiost kuulsin, et mõni narr ronib isegi põhu ja savi sisse elama. No kes seda enne kuulnud? Vanasti toodi põhku jõulu ajal püherdamiseks, nüüd teevad lollid sellest kodu!"
"Onu-onu, ära nüüd paugu," sekkub Ralf naerdes. "Maitsed on erinevad. Üks elab puu sees, teine puu otsas. Tead, nüüd on isegi sellised öömajad, mis asuvad päriselt puu otsas, sest mõni inimene tahab end vahelduseks linnuna tunda. Isegi mina olen ühes niisuguses kohas ööbinud."
"See pole jutt, vaid kuseudu!" põlastab Kusti. "Kes sa siis vahelduseks olid? Öökull või pasknäär, vahest isegi konnakotkas?”
  • Ta ei saanud ju tunnistada, et kuigi ta oli vaevalt ruuttolli jagu Brooklyni näinud, piisas pettumuse valmistamiseks sellest täiesti. Pealegi polnud see tõde - sellel polnud midagi pistmist tema suutmatusega otsuseid vastu võtta, asi oli selles, mis tal praegu mõttes mõlkus. Eelmisel õhtul, kui auto oli Brighton Beach Avenue'le pööranud, oli Marina lõbusalt hüüatanud: Olemegi kohal! Pilk aknale kinnitunud, oli Paša esimeseks emotsiooniks olnud õud. Masendav räpasus ja tuvisitt ei häirinud teda, aga viis Odessa-nimelist kulinaariapoodi järjest häirisid küll. Tema kaasmaalased polnud läinud uuele maale julgelt uusi tegusid tegema, nad olid laenanud ühe väikese nurga kellegi teise valduste kõige tagumisest sopist, et panna sinna püsti korralik koopia sellest kaootilisest ja ebatäiuslikust originaalist, mille juurest põgenemiseks nad olid nii mitmeid takistusi ületanud, vangistades end omaenda kujutlusvõime puudumise sisse, unustades, et originaal oli tekkinud orgaaniliselt ja arenes aina edasi, oligi juba silmatorkavalt erinev sellest kehva kvaliteediga fotokoopiast. Selline mull, kui entusiastlikult seda ka ei puhutaks, hakkab kiiresti õhust tühjaks minema.
  • Füüsikalise poole pealt hakkavad säärased asjad nagu metsade hävitamine ja merede saastamine nõudma enesele isegi nende tähelepanu, kes on kõige kaitstumad. Mitte ükski inimene, kes tõsiselt jälgib, mis maailmas toimub, ei saa enam pidada inimtehnoloogiat kõikvõimsaks, ehkki mõned majandusteadlased teevad endiselt vapralt katset ses suhtes möödanikus elada.
  • Meedias palju kasutatud optimistlik väide, et kuuskümmend tähendab tänapäeval pigem varasemat neljakümmet ei tundu stereotüüpide käes vaevlevas tegelikkuses paika pidavat. Vähemalt naiste puhul mitte. Kahekümneselt õigustab noorus naise eksistentsi, neljakümneselt vajab naine endiselt indulgentsina ema ja/või abikaasa staatust.
  • Minu arvates juhtub sageli, et kui sina pole noormehest sisse võetud, kuid tema sinust on, siis ei tule ta sinu jaoks üldse arvesse, sest armunud mehed oskavad alati välja näha nagu pisut haiged lambad. Kui tütarlaps on sellisest mehest sisse võetud, siis see väljanägemine on tüdrukule meelitav ja ta ei pane seda mehele pahaks; kui tütarlaps aga tema vastu huvi ei tunne, siis heidab ta mehe lihtsalt oma peast välja. See on üks näide sellest, kui ülekohtune võib elu olla. Naised teeb armumine kümme korda ilusamaks kui muidu: nende silmad säravad, põsed õhetavad, juuksedki omandavad erilise kuma; vesteldes muutuvad nad palju vaimukamaks ja sädelevamaks. Teised mehed, kes neid varem tähelegi ei pannud, hakkavad neid nüüd vaatama.
  • Anne-Mari pidas end teerajajaks uuele, iseseisvalt elutsevale naistüübile.
Tema kõle-kuiv hääl sünnitas üllatava kontrasti lopsaka, kui ka tiheda välimusega.
"Arvad siis, Aino, et oma nõuetega mehele sünnid? Jooksed niisama pääga vastu seina, nagu mina ja mõni muu. Kui sul jõudu on, küll siis päästad mis võimalik.
Abielu endisel kujul ei või püsida. Mees on ikka olnud poligaamiline ja naine hakkab perekonnast samuti võõrduma.
Seni aga kuni uut abieluvormi veel loodud ei ole, katsugu meist igaüks end oma käe pääl aidata."
  • Üks asi on see, kui sulle on antud võime näha hingi ja kuulda jumalaid, kes ümbritsevad su tulemisi ja minemisi; kuid see võime tuleb nii pimedusest kui ka valgusest. Surnud ilmuvad sama selgel kujul kui elavad. Tulevik ei saa end kellelegi ilmutada, ilma et minevik seda kummitaks; ei saa nautida rahulolu ja kuulsust, ilma et sa oma minevikutegusid kibedas raevus ei kahetseks.

Puid me mälestusmetsas
iial ei raiuta.
Nad kohavad üle me õue,
kui ise ei teagi.
Ja kogu elu
toetame nendele õla.

Ole vakka ja kuulata -
kuldnokk vilistab ladvas.

  • Milvi Seping, "Kuulata...", rmt: "Urvad üle müüride", 1974, lk 42
  • Seda ei tohi unustada: ühe loo lõpp on vaid teise algus. Lõpuks on seda ju ennegi juhtunud. Inimesed surevad. Vana kord saab läbi. Sünnivad uued ühiskonnad. Kui me ütleme, et käes on "maailma lõpp", on see tavaliselt vale, sest p l a n e e d i g a on kõik hästi.
  • Hans ütles kord, et varem huvitus temast vähemalt Stasi. Kui ta end eriti üksikuna tundis, siis luges ta oma toimikut. Lohutas end sellega, kui tähtis ta oli kunagi olnud. Vähemalt paari pealekaebaja ja nende ohvitseri jaoks.
"Mehed puuduvad, mu armas. Kloostrile ja kunstile kuulub meie täielik lugupidamine. Aga pikapeale läheb see liiga igavaks. Tõelise pinge tekitamiseks peab olema mehi."
Charlotte ja Anne olid otsekohe nõus. Isegi Emily noogutas nõusolevalt. Virginia aga oli otsekui unest ärganud, ta pilgutas oma linnusilmi ja hüüatas haavunult:
"Kas ilma meesteta polegi pinget?"
Vita rõhutas tema skepsist:
"Kas siis mehed võivad mingit pinget tekitada?"
"Tjah," ütles Karen, "jutustustes läheb neid igatahes vaja."
  • Ühest ametkonnast teise vantsimine, kaks last sabas, oli ränkraske töö. Väljakaubeldud toetustest piisas vaid laste hommikusöögi, mitte õhtusöögi jaoks, ja nõnda edasi. Vastutasuks nõudis riik temalt peale ihu - ainult seda oleksid oma naistelt soovinud kõik Bradwell Park’i abielumehed - ka hinge. Bradwell Park’is peeti nimelt seksi kavalaks tehinguks ja nähti selles harva vastastikuse naudingu või hingelise taassünni allikat, kusjuures mehe ja naise vahelise partnerluse mõiste oli mõlema sugupoole jaoks eemaletõukav.
    • Fay Weldon, "Naissaatana elu ja armastus". Tlk Faina Laksberg. Varrak 2009, lk 135
  • Mul oli kunagi üks filmiõpetaja, kellele ma kurtsin dokumentaalfilmi praktikal oma hirmu, et mu kodutöö on igav, sest seal ainult räägitakse. Filmiõpetaja vastas, et pole midagi huvitavamat kui lähiplaan vanast mehest, kes räägib. Ta ei pea midagi tegema ja ei pea midagi juhtuma, sest hästi jutustavale vanale inimesele jääb kõik muu alla.
  • Lühidalt, tänapäeva noorpõlv on oma vanematele vaid õnnetuseks, nagu ütles proua Donzert oma sõbratarile, apteekrinaisele, aga too vastas talle, et praegune noorpõlv ei valmista mitte põrmugi rohkem muret oma vanematele kui ükspuha missugune eelmine ja et leidub ju igasuguseid lapsi. Ja kui kõik need noored armastavad alasti ringi jalutada, siis võib seda seletada arstiteaduse progressiga, suvatsege neid vaid vaadata: kui terved, tugevad ja kui hea kehaehitusega nad on... puuviljamahlade ja vitamiinidega...
"Selleks et vitamiine neelata, pole ennast vaja alasti kiskuda," ütles proua Donzert.
"Muidugi mitte, aga kui oled alasti, mõjuvad nad paremini." (lk 40)
  • Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962
  • "Tunnistan," jätkas Erik pärast pausi, "et mulle ei meeldi teatud asjad: näiteks juutide ja kommunistide interneerimine. Aga mida ta peab tegema, kui juudid ja kommunistid teevad maale kahju ning lammutavad seda, mida tema ehitab? Kunsti ja äärmusliku kirjanduse põletamine? Jaa, see on karm. Ent teisest küljest — mis selles halvas ja kahjulikus kirjanduses ning nilbes kunstis ikka leida on!"
  • "Mahajäetult!" osatas Lia. "Kuidas saab Roomas mahajäetud olla? Rooma ei ole ju meie küla!"
"Ka sina ei salli meie küla. Sa kõneled tihti nagu kõneles tema. Mine minugipoolest! Ma ei ole iialgi säärastes kohtades käinud, kuid olen kindel, et seal elatakse halvemini kui siin; ja kui sa lähed, kahetsed seda varsti... Mõtle hästi järele!"
  • Grazia Deledda, "Lia ja mehed", tlk Meta Grünfeldt, 2. trükk, 1995, lk 6-7
  • Õnn, mõtles Cadfael teda jälgides, koosneb väikestest asjadest, mitte suurtest. Just väikesi asju me mäletame, kui aeg surelikkuse mõjul järk-järgult lüheneb, ja just väikesed teetähised on need, mille järgi me võime viimaks alandlikult teise maailma suunduda.
    • Ellis Peters, "Hästivarjatud saladus", tlk Heli Leek, 2010, lk 224
  • [Henry Lennox:] "Teatud formaalsusi ja tseremooniaid tuleb järgida mitte niivõrd iseenda meeleheaks, kuivõrd selleks, et sulgeda maailma suu, sest kui seda ei tee, on väga raske oma elu nautida."
  • Ta oli nii üksik ja mahajäetud! Pärast suurt pidu kandikule unustatud üksik piprakaun pähklikastmes ei tunneks ennast räbalamalt kui tema. Kui palju kordi oli ta pidanud üksinda köögis sööma ühe neist hõrgutistest, et mitte lasta sel raisku minna. Et keegi ei võta kandikult viimast piprakauna, juhtub harilikult siis, kui inimesed ei taha oma aplust välja näidata, ja kuigi nad pistaksid kauna meeleldi nahka, ei tihka keegi seda võtta. Nii põlatakse ära täidetud piprakaun, mis kätkeb kõiki mõeldavaid maitsevarjundeid: sukaadi magusust, pipra kibedust, pähklikastme õrnust, granaatõuna kargust — see imeväärne piprakaun pähklikastmes! Mis peidab oma sisemuses kõiki armastuse saladusi, kuhu aga keegi viisakusest ei söanda tungida.
    • Laura Esquivel, "Nagu šokolaadi keeduvesi", tlk Ilmar Seibe, 1994, lk 37-38

alamlehed