Ka David Vseviov räägib sellest, kuidas miski, mis on tema jaoks olevik – näiteks siis antud juhul nõukogude aeg – on tema praeguste tudengite jaoks täielik enneminevik, umbes samal pulgal renessansiga. Ma arvan, et nõukogude ajast teevad filme inimesed, kelle jaoks see on veel olevik, sest neil on emotsionaalne kontakt omaenda nooruse või lapsepõlvega. Samas ma ei arva, et see nostalgia on väga teadlik tööstus, eriti kuna üldiselt ju iga filmitegija tahaks olla originaalne ja üritab näidata seda aega oma erilise nurga alt.
