Kerttu-Kaarina Suosalmi

Kerttu-Kaarina Suosalmi, (abielunimega Kerttu-Kaarina Suosalmi-Kardén, 9. september 1921, Lahti, Soome – 14. veebruar 2001, Hollola, Soome) oli soome kirjanik.

"Õnnekütt"

Tsitaadid väljaandest: Kerttu-Kaarina Suosalmi, "Õnnekütt", tlk Tiiu Kokla, 1995.

Olin neljakümne viiene ja see on paljudele inimestele terve elu.

Kuusteist aastat abielus, kolm aastat too vaatepilt silme ees. Elu käkrunud pisikeseks kortsunud palliks. (8)

Otsekui oleksin kaotamas liikumisvõimet, suurivaevu vedasin end tööpostile põhjalinnajao põhikooli, keel ja kõri otsekui poolhalvatud, hääl nagu vanast kassetist. Juba ammu olin vabastanud ennast õpilaste loovusele ja isetegevusele rajatud tundidest. Ma ei õelutsenud, ei jõhkerdanud, ei innustunud, ei püüdnud mingilgi kombel ümbruskonna sitavareste kambale elu sisse saada. Toetusin elementaarsetele õppeplaanidele, patiseisus koolivalitsusele, nürimeelsele tunnijaotusele, igasugustele ülaltpoolt tulevatele teoreetilistele korraldustele ja süsteemidele. Ja kui meremärke muudeti, siis tüürimees tukkus, mina purjetasin ikka vanaviisi, põhjasuunast sai lõuna poolt mööda, idaviidast lääne poolt, ja nii istusin järjekordselt oma tüüriga karil. Olin igav, ebasõbralik, hoolimatu. Parandasin masinlikult lauale kuhjunud kirjatööd, mulle olid vastikud nende murdeealiste räiged meeleavaldused, see lehk, mis lõi ukselt vastu, kui ma klassi astusin. Avasin demonstratiivselt akna, kummardusin välja ja hingasin hapnikku sisse, klassi naerukihistuste saatel. (lk 7-8)

Varsti on majas pidu täies hoos. Juba kaheteistkümnendat korda korraldas naine oma mardipäevaolengut. Ei hane, ei musta mardisuppi, aga kõike muud nii palju kui kulub. Õhtu teemaks direktor Martti. Mu naine oli temast sisse võetud ja nende omavahelised suhted olid kindlasti rafineeritumad ning sügavamad kui meie abielu - etiketikohased ja steriilsed, muidugi mõista - aga kus sa oma nahast ikka poed? Direktori naise tunnetest pole mul teada, ta oli alati kaasas, väike vaikiv kuju mustas, ta kartis oma meest ja ma arvan, et ka meid teisi. (lk 8)

Seevastu ei saanud ma teda uskuma panna, et olen samahästi kirjanik kui ka õpetaja - rohkem kirjanik kui õpetaja. Tema eesmärgiks oli kasvatada endale ühiskonnakõlblik abielumees, ega ta olnud abiellunud mõne asotsiaalse kirjanikuga, säärast avalikkust ta tõepoolest ei tahtnud, aga nii kujunes. Minu raamatuid trükiti, neid arvustati, ma sain abirahasid ja auhindu, tasapisi tõmbusin ühe enam oma kooresse; kuigi mu töölaud oli tollal keset elutuba, suutsin pidada oma kirjandusliku reviiri peaaegu puutumatuna. (lk 9)

Mõisteti mind harva. Nägin kurja vaeva, et tulemus oleks ladus, lihtne ja lahe, kuid siis pidasid nad seda mul niisama heast peast otse megafonist trükipoognale paristatuks. Nii jäid need üksikasjad, mis kandsid tõde, hoopiski kahe silma vahele. (lk 9)

Inimesel tuli kogu maailma häda välja kannatada, tuli läbi vaadata hävingu ja surma kõik tuntud ja veel tundmata vormid, aga ta keeldus, ta ei pidanud vastu, ta kattis silmad ja kõrvad kinni, kasvatas endale rasva ja paksemat sarvnahka, ja nii jäid tal muudki asjad nägemata. Vaid pimestava prožektori grotesksed peletised elutubade seintel, vaid kõige vägevamad detsibellid - rõõm ning hellus, armastus ning tõetruudus, armsad ning koerusttäis, kastemärjal aasal tantsisklevad topeliuse haldjad, üks kama kõik. CSCE'd, Madridid, Amnesty'd, rahuliikumised - tundsin endal harjaseid turja kasvamas ja alla sõrgu kõvast lihvitud eebenipuust.

Muidugi olin korduvalt otsustanud ära minna, sülitada kõigele, aga sinnapaika see jäi. Ikka ja ikka vaid jäi, ehkki teadsin, kui kiiresti elu läheb mööda, kuivõrd lõpliku lüüasaamise märgid olid juba ilmsed, käegakatsutavad. Tegin äraminekust teatrit: mõtlesin välja repliigid, mõtlesin välja olukorrad, rõhutasin oma kirjanduslikku tööd, õnnetut muganemist, vagurat lambalikkust, valearvestusi, aja piiratust; loomulikult süüdistasin naist, nagu asja juurde kuulus, ja asja oli, juttu jätkus, otsekui oleks kogu suguselts tulnud laiali peksta. Unistasin oma lahkumisest nagu inimesed unistavad armastusest ja lotovõidust. (lk 11)

Ma ei armastanud kedagi. Sügise kuupaistet laagerdavail öödel tõdesin seda kui mõnd kehaviga: kõverat jalga, kärbunud käsivart, kaetunud silma; ei Sinikkat, ei oma naist, ei neid teisi, ei meie kasupoega, kui just vastikus ei juhtu olema üks armastuse sünonüüme, ei oma ema; tütart võib-olla ehk, kuid tema jälle ei andnud minule võimalust, tema lõi. (lk 12)

Üks nimetamisväärne detail oli klaveri kohale riputatud päratu, halliteraline fotosuurendus ovaalses kullatud raamis: vanavanaema pilt lipendavate mütsipaeltega, hõbeplaat raami külge kinnitatud: sünd. Lafayette. Ükskõik, oli see madama Lafayette siis kellegi õnnetu tütar, kellegi, kes kunagi oli tulnud - vahest põgenenud siia arktilisse sügisesse, kahvatusse jäisesse kevadesse, igavese hämaruse maale, ükskõik, kas mees oli olnud lihunik, õllepruul, linnukasvataja, väejooksik või ärakaranud vang, tema tütre ähmast, peaaegu piirjoonteta portreed ümbritses taevalik nimbus. (lk 14)