Abielumees

Proosa

Seevastu ei saanud ma teda uskuma panna, et olen samahästi kirjanik kui ka õpetaja — rohkem kirjanik kui õpetaja. Tema eesmärgiks oli kasvatada endale ühiskonnakõlblik abielumees, ega ta olnud abiellunud mõne asotsiaalse kirjanikuga, säärast avalikkust ta tõepoolest ei tahtnud, aga nii kujunes. Minu raamatuid trükiti, neid arvustati, ma sain abirahasid ja auhindu, tasapisi tõmbusin ühe enam oma kooresse; kuigi mu töölaud oli tollal keset elutuba, suutsin pidada oma kirjandusliku reviiri peaaegu puutumatuna. (lk 9)
- Kerttu-Kaarina Suosalmi, "Õnnekütt", tlk Tiiu Kokla, Tallinn: Eesti Raamat, 1995

1593. aasta nõiaprotsessil avastas süüdistaja (abielumees) ilmselt esimest korda kliitori ja tunnistas selle saatana lutiks, mis andvat kaljukindlat tõestust nõia süüs. See oli "tilluke lihakühm, mis küündib nisasarnaselt esile, pikkus pool tolli". Kohtunik "pidas esmapilgul paremaks seda mitte näidata, kuna see asetses kõrvu nii salajase kohaga, et seda polnud sünnis paljastada." Ent lõppude lõpuks, "tahtmata nii kummalist asjalugu varjata," näitas ta seda mitmele kõrvalseisjale. Viimaste silm polnud kunagi midagi vastavat näinud. Nõid mõisteti süüdi.

- The Woman's Encyclopedia of Myths and Secrets

(Naiste Müütide ja Saladuste Entsüklopeedia) (lk 59-60)

Igatahes ei tähistanud oma kahekümnendat juubelit enam mingi vinniline poisike, vaid soliidne abielumees. Paberitega kepivend, nagu Rapla leivatehase mees Paluoja Heldur sellist auväärset seisust oli nimetanud.
- Mihkel Tiks, "Mängumees. Poiss sai 50", Tallinn: Tänapäev, 2010, lk 314

[Moonika:] "Tead, Agnessa, sul on hea rääkida. Rääkida või teist inimest õpetada on alati parem, kui ise sedaviisi toimida, teha, käituda. Ma ütlesin kord oma ainsale sõbrannale, et ärgu semmigu teiste naiste meestega, abielusadamasse nad ei vii, nende sadam on oma naine, kelle juurde alati tagasi purjetatakse, kui elutormid on möödas. Aga mida ma ise tegin? Semmisin põhiliselt abielumeestega. Ootasin, et nii mõnigi oma naise jätaks, aga seda ei juhtunud. Kui ma liiga pealetükkivaks muutusin, läks abielumees nii araks, et lõpetas minuga igasuguse suhte. Mõni andis pataka raha, et naisele ei piuksuks. Ma olen võtta ja jätta. Sellist ema ja vanaema ei oota keegi." (lk 92)
- Helju Pets, "Klassikokkutulek Kassaris", Tallinn: Tänapäev, 2014