Nõiaprotsess

Luule[muuda]

Roosid on ninakad / ma tahan et sa mind kepiksid / uputa kannikesed nagu süüalune nõid / sinu kätes mis tunduvad minu omad

Trace Peterson, "Üksnes Veenusel" ("Exclusively on Venus"), poets.org, algselt ilmunud kogus "The Brooklyn Rail", 2016

"Ei," ütles Kourjaak.

"Ise ütlesid, et ei toonud midagi kaasa. Meil siin süüa ei ole," ohkas Marta.

"Muidugi ei toonud," kordas Kourjaak. "Aga ma tahtsin hoopis öelda, et me ei lähe magama mitte niipea. Enne tuleb üks nõiaprotsess maha pidada.»

"Misasi?" päris Lambet.

"Nõiaprotsess. Ma süüdistan Martat nõiduses."

"Absurd," pomises Lambet. "Muide, kui midagi paremat teha ei ole, siis võib minugipoolest nõiaprotsessi mängida. Kuigi mina eelistaksin malet."

"Protsessige peale," leidis Marta, "aga valige endale mõni teine ohver. Mina ei ole nõus."

"Nõiad olid harilikult naised," märkis Kourjaak. "Ja pole mingit põhjust arvata, et asjalood vahepeal muutunud oleksid." (lk 22)