Dolores Hoffmann

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Dolores Hoffmann (sündinud 1. septembril 1937 Leningradis) on eesti-saksa päritolu Eesti vitraažikunstnik.


  • Varasemast olid meil küll monumentalistid Elmar Kits, Richard Sagrits ja Evald Okas. Kits ja Sagrits tegid rohkem sgrafiitot ja Okas tegi temperamaale, aga freskot ei teinud keegi. Aga mina tahtsin teha just tõelist freskot, kus sa maalid niiskele krohvile. Tegelikult on see gigantne akvarell; värve ei segata paletil, need seisavad klaasides ja purkides.
  • [Freskost "Hommik" kino Rahu saalis, valmis 1963, pannoo hävis hoone lammutamisel] Võiks ju mõelda, et kui on kino nimega Rahu, siis tuleb kujutada võitlust rahu eest, kuhu saab paigutada kõik püssid ja lipud… Aga minu freskol tõuseb päike hommikul merest ja kalurid lähevad merele. Ma vaatasin kaardilt, kus on see koht, kus päike tuleb hommikul merest — see on Sõrve poolsaarel Saaremaal. Ma läksin sinna üksi, keegi mind ei subsideerinud, lihtsalt mul oli selline tahtmine. Nendesamade kaluritega, kes on freskole maalitud, käisin ma merel; ma maalisin sinna isegi koerakese sellest talust, kus ma kohapeal elasin. /---/
Kujutan ette, et kui ma oleksin teinud sinna lipud ja võitluse rahu eest, saanuks ma võib-olla paremini oma karjääri ehitada, aga inimene ikkagi vastutab selle eest, mida ta teeb. Ükskõik kes on tellija, kunstnik kas võtab töö vastu või ei võta.
  • Lähtepunkt on tellija ja tema ideoloogia. Kui ideoloogia on vale, siis seda ei peaks järgima. Aga nõukogude aeg kestis Eestis viiskümmend aastat ja vaata, kuidas tahad, kogu selle aja me elasime. Me ei teinud enesetappu, me ei elanud nii, et ainult sööme ja magame. Me tegime tööd ja ka intellektuaalset tööd ja olid suurepärased kunstnikud. Ja midagi ei ole teha, teater töötas, anti kontserte ja, lubage meenutada, olid isegi laulupeod… Eesti rahvas on igasuguseid hulle perioode üle elanud ja alati eksisteeris ka kunst. Nii et ma arvan, et peab hoolega vaatama, mis seal kunstis on, millega on tegemist. Ja kuna minul ei ole kusagil töödes ühtegi motiivi, mis oleks seotud nõukogude ideoloogiaga, siis ei ole mul piinlik ühegi oma töö pärast.
  • Ma hakkasin õppima keskaegsest arhitektuurist ja sealsest vitraažist. Ja natukese aja pärast mind enam ei huvitanud maal, sest no mida? — maal on peegeldatud valgus, aga vitraaž on valgus! Mulle on vaja valgust, valgust! Ja samas sain aru, kui keeruline on vitraaž, nii et paljud asjad elasin ma otsides ja õppides omal nahal läbi.
  • Meil oli kunstiinstituudis peaaegu iga päev kunstiteaduse loeng. Õpetajaks oli Boris Bernštein, juudi härra, kes istus alati laua peal ja suitsetas, tähendab, no nihukene… eks me kõik tüdrukud olime ka natuke temasse armunud. Kusjuures Bernštein pidas loenguid ainult vene keeles ja mina käisin kunstiteaduse loengutel topelt, nii eestikeelsetel kui ka vanemate kursuste Bernšteini loengutel, sest ta oli hirmus tark. Ja tema siis räägib meile Rembrandtist, ütleb, et "no te ju teate… kõik see kadunud poja lugu". Ja meie ütleme, et ei tea. Bernštein imestab: "Kuidas, kas te ei loe siis piiblit?" Ütlesime, et loomulikult me ei loe (see oli kusagil 1959 või 1960), et kust me saaksimegi piibli. Ja tema tegi niisuguse žesti, mida ma ei unusta eluilmas (näitab, kuidas Bernštein endale peopesad silmadele pani). Ja ütles: "Milline pimedus!"
  • Kui vaatame vitraaži, siis vaatame otse valgusesse, mis vitraaži läbib. Kõik muud asjad meie ümber — me vaatame ja näeme neid peegeldatud valguses. Ka teid vaatan ja näen ma praegu peegeldatud valguses, ja teie mind samamoodi, aga vitraaž on otsevalgus. Kuigi ta on nõrk ja eemal, akna peal, on ta otsevalgus. Vitraaži on võimatu järjest kaua vaadata. Nagu ka kuud ei saa järjest kaua vaadata, ükskõik kui ilus ta on.
  • Esialgu oli [vitraaži] tellijaks ainult kirik. Kirikust tuli see kunstiliik edasi lossidesse ja igale poole inimeste juurde; ta sai väga hästi levida, sest klaasi oli ju igal pool küllaga. Teised kunstiliigid tulid kirikusse, aga vitraaž on ainus, mis läks ja levis kirikust välja.
  • Kui ma jõudsin vitraažini, sain aru, et see on absoluutselt midagi muud. Kuigi need kõik, maal ja sgrafiito ja mosaiik, on ju ka valgusega seotud, siis vitraaž on valgus! Saad aru, valgus, see on nagu kuulipilduja! Ja ta mõju on palju tugevam. Seda tundsid kohe ka kõik mungad — nad jätsid kõik mosaiigid ja freskod sinnapaika.
  • Vitraaži kompositsioon ei saa olla nagu tahvelmaalil, kus sa oled maalitava pinna peremees. Akna puhul sa pead alluma tellijale ja arhitektuursele situatsioonile.
  • Kõik arvavad, et ornament on lihtsalt üks muster, mis jookseb. Aga vanasti eestlased ei rääkinud ornamendist, vaid ütlesid selle kohta "kiri". Sellel on palju sügavam mõte. Ja seda kirja loeti, sinna olid šifreeritud nii loodus kui lood.


  • Vitraažikunstis on kõige tähtsam valgus ja valguse jagamine – selle poolest läheneb vitraažikunst muusikale: valguse jaotumine on kui helide jaotumine vastavalt rütmile. Valgus võimendab värve ja värvide omavahelist suhtlemist. Värv võib olla tugevam või nõrgem, väike värviline detail on nagu lühike heli, suur värviline pind aga nagu pikk muusikaline motiiv.
  • Väljast langeva valguse kõrval mängivad olulist rolli mustad jooned, mis jaotavad valguse suuremateks ja väiksemateks pindadeks. Olenemata sellest, kas me vaatame vitraažile maalitud nägu või ornamenti, annavad just need mustad jooned valgusele rütmi. Vitraaži juures mõjub esmalt see, kui tundlikult on valgus jaotatud.


  • Sõjaaegne ja -järgne vaesus oli nii suur, et sellest ajast mäletangi peamiselt nälga ja külma. Me, lastekodulapsed, sõime nälja leevendamiseks kõike, mis vähegi süüa kõlbas. Meil ei olnud ühtegi mänguasja, värvipliiatsitest-paberist ei osanud unistadagi.
  • Lastekodus sain väga varakult aru, et olen suhetes ümbritseva maailmaga täiesti üksi. Nägin, kui habras, ja seeläbi väärtuslik, on elu, ning õppisin elama loodusega ühes rütmis – pimedas talvehommikus, lumehanged üle pea, piki jõekaldale tallatud rada külasse, koolimaja poole rühkides, või siis varakevadise päikese vabastavat ja elu andvat väge enda sisse talletades.
  • Arhitektuuri sisse loodud kunst kestab üle aja, on suursugune, kõnetab laiemat vaatajaskonda. Ükskõik kui suurepärane tahvelmaal võib saada tõstetud ühest seinast või ühest ruumist teise – ta on ikkagi ruumikujunduse aksessuaar. Mitukümmend tuhat aastat vanad koopamaalingud aga seisavad algsel kohal ja kõnetavad meid eriliselt elavalt just seotuse tõttu ümbritseva ruumiga, elukorraldusega.
  • Kunst arhitektuuris eeldab autorilt sügavat lugupidamist hoone valdaja vastu, hoone kasutuseesmärgiga arvestamist ning väga head arhitektuuri tunnetamist. Need on kolm vaala, millel see kunstiliik seisab. Kunst arhitektuuris peab mõjuma ümbritsevas keskkonnas loomuliku ja orgaanilisena, mitte võõrkehana, tegelasena, kellel on eesmärk omaette või kes ligiduses viibiva inimese üle domineerida tahab.
  • Mina liigitan kunsti elavaks või surnuks. Surnud kunst on ennekõike tuim, mehaaniline, nagu palju arvuti abil tehtavat, aga ka üleolev, vaatajat tahtlikult segadusse ajav või otseselt vaataja üle irvitav. Naiivse asjaarmastaja siiras püüe midagi väljendada on kordades liigutavam kui teise üleolev teravmeelsus, mis kunstilises mõttes on tihti sama küündimatu. Kunsti eesmärk inimest puudutades on teda ülendada, mitte alandada.
  • Elavas kunstis tunneme me alateadlikult ära meisse kodeeritud kuldlõike, leiame üles meie sisemise janu harmoonia, tasakaalu ja täiuslikkuse järele. Elavas kunstis sisaldub kõike, mida igapäevaeluski, sealhulgas vastuolusid ja süngust, aga tema looja näeb tunneli lõpus valgust. Hea kunst juhib vaatajat tunnetusliku selguse poole.
  • Jumal on valgus – sellest postulaadist saab alguse vitraažikunst. Vitraažikunst on ju kunstiliik, mis sündinud koos ristiusu kirikute-katedraalidega. Inimesed tulevad kirikusse ajama oma kõige isiklikumaid, sügavamaid asju, palvetama ja mediteerima. Värvilised vitraažaknad viibivad kõrval, isoleerivad ruumi välisilmast, ühtlasi häälestavad inimese Vaimule vastuvõtlikuks.
  • Kunst on sotsiaalne nähtus, seda tehakse ikka ühisosa leidmise lootuses, mistõttu tagasiside saamine lõpptarbijalt – kunst arhitektuuris puhul avaliku ruumi kasutajalt – on autorile väga tähtis.


Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel