Dolores Hoffmann

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Dolores Hoffmann (sündinud 1. septembril 1937 Leningradis) on eesti-saksa päritolu Eesti vitraažikunstnik.


  • Vitraažikunstis on kõige tähtsam valgus ja valguse jagamine – selle poolest läheneb vitraažikunst muusikale: valguse jaotumine on kui helide jaotumine vastavalt rütmile. Valgus võimendab värve ja värvide omavahelist suhtlemist. Värv võib olla tugevam või nõrgem, väike värviline detail on nagu lühike heli, suur värviline pind aga nagu pikk muusikaline motiiv.
  • Väljast langeva valguse kõrval mängivad olulist rolli mustad jooned, mis jaotavad valguse suuremateks ja väiksemateks pindadeks. Olenemata sellest, kas me vaatame vitraažile maalitud nägu või ornamenti, annavad just need mustad jooned valgusele rütmi. Vitraaži juures mõjub esmalt see, kui tundlikult on valgus jaotatud.


  • Sõjaaegne ja -järgne vaesus oli nii suur, et sellest ajast mäletangi peamiselt nälga ja külma. Me, lastekodulapsed, sõime nälja leevendamiseks kõike, mis vähegi süüa kõlbas. Meil ei olnud ühtegi mänguasja, värvipliiatsitest-paberist ei osanud unistadagi.
  • Lastekodus sain väga varakult aru, et olen suhetes ümbritseva maailmaga täiesti üksi. Nägin, kui habras, ja seeläbi väärtuslik, on elu, ning õppisin elama loodusega ühes rütmis – pimedas talvehommikus, lumehanged üle pea, piki jõekaldale tallatud rada külasse, koolimaja poole rühkides, või siis varakevadise päikese vabastavat ja elu andvat väge enda sisse talletades.
  • Arhitektuuri sisse loodud kunst kestab üle aja, on suursugune, kõnetab laiemat vaatajaskonda. Ükskõik kui suurepärane tahvelmaal võib saada tõstetud ühest seinast või ühest ruumist teise – ta on ikkagi ruumikujunduse aksessuaar. Mitukümmend tuhat aastat vanad koopamaalingud aga seisavad algsel kohal ja kõnetavad meid eriliselt elavalt just seotuse tõttu ümbritseva ruumiga, elukorraldusega.
  • Kunst arhitektuuris eeldab autorilt sügavat lugupidamist hoone valdaja vastu, hoone kasutuseesmärgiga arvestamist ning väga head arhitektuuri tunnetamist. Need on kolm vaala, millel see kunstiliik seisab. Kunst arhitektuuris peab mõjuma ümbritsevas keskkonnas loomuliku ja orgaanilisena, mitte võõrkehana, tegelasena, kellel on eesmärk omaette või kes ligiduses viibiva inimese üle domineerida tahab.
  • Mina liigitan kunsti elavaks või surnuks. Surnud kunst on ennekõike tuim, mehaaniline, nagu palju arvuti abil tehtavat, aga ka üleolev, vaatajat tahtlikult segadusse ajav või otseselt vaataja üle irvitav. Naiivse asjaarmastaja siiras püüe midagi väljendada on kordades liigutavam kui teise üleolev teravmeelsus, mis kunstilises mõttes on tihti sama küündimatu. Kunsti eesmärk inimest puudutades on teda ülendada, mitte alandada.
  • Elavas kunstis tunneme me alateadlikult ära meisse kodeeritud kuldlõike, leiame üles meie sisemise janu harmoonia, tasakaalu ja täiuslikkuse järele. Elavas kunstis sisaldub kõike, mida igapäevaeluski, sealhulgas vastuolusid ja süngust, aga tema looja näeb tunneli lõpus valgust. Hea kunst juhib vaatajat tunnetusliku selguse poole.
  • Jumal on valgus – sellest postulaadist saab alguse vitraažikunst. Vitraažikunst on ju kunstiliik, mis sündinud koos ristiusu kirikute-katedraalidega. Inimesed tulevad kirikusse ajama oma kõige isiklikumaid, sügavamaid asju, palvetama ja mediteerima. Värvilised vitraažaknad viibivad kõrval, isoleerivad ruumi välisilmast, ühtlasi häälestavad inimese Vaimule vastuvõtlikuks.
  • Kunst on sotsiaalne nähtus, seda tehakse ikka ühisosa leidmise lootuses, mistõttu tagasiside saamine lõpptarbijalt – kunst arhitektuuris puhul avaliku ruumi kasutajalt – on autorile väga tähtis.


Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel