Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2021/august

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
jaanuar - veebruar - märts - aprill - mai - juuni - juuli - august - september - oktoober - november - detsember

1

  • Selleks, et teadustegevus oleks loomulik osa kultuurist, ei piisa vaid teadustöö kõrgest tasemest ega ka mitte ühiskonna üldisest haritusest. Vaja on teadustööd ümbritsevat ja toetavat nn sõprus- ja toetajaskonda, kes teaduse avastusi ja liikumisi edasi kannab. Ehk veelgi üldisemalt: vaja on ühiskonna üldist vaimsust, mis väärtustab teadmisi ja teaduslikku mõtet. (lk 157)
    • Krista Aru, "Teadusmaailm ja avalikkus läbi aegade", rmt: "Teadusmõte Eestis IX: Teadus ja ühiskond", Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia, 2018, lk 148-158

2

3

4

  • Teater on mäng. Mäng, mis ammutab elust, võib mõjutada inimest, tema elutunnetust ja väärtuseid. Kusjuures see on mäng, mida ma väga armastan. Mäng on samuti inimesele olemuslikult omane ja vajalik, see on meelte lahutamine ja kokkupanemine, mõnusus ja ka pingutus. Me vajame seda, samuti kui lapsed. Elu ilma mängurõõmuta, ilma kunstielamusteta on kahvatu, kidub.

5

6

  • Vanasti, kui kirjutasime autorid ja raamatute pealkirjad kaartidele, siis jäid need ka endale pähe. Nüüd on arvutit kui abimeest küll mugav kasutada, aga kuna raamatuid tuleb palju juurde, siis pealkirjad ja autorid enam niimoodi meelde ei jää. Kompuuter on meid laisaks teinud. Arvuti ja andmebaasid on nagu külmkapp. Kui sinna sisse midagi pandud ei ole, siis ei ole sealt ka midagi võtta. Kui ei sisesta õiget märksõna, millega raamat on andmebaasis, siis ei leia seda õiget raamatut ka üles. Sellisel juhul saab loota ainult mälu peale.

7

  • Jah, ma arvan, et kliimamuutuste küsimust eelkõige valitsustele suunates me jätame kõrvale asjaolu, et tegevusi, mis kasvuhoonegaase vähendavad, peavad tegema üksikisikud, kogukonnad, linnad, riigid, tervete riikide elanikud ja kogu maailm. Aga on tähtis, et riigitegelased mõistaksid, et rahvusvahelistel kokkulepetel on oma roll ning et nad peaksid töötama väga agaralt, jõudmaks lepinguni, mis kehtestaks rahvusvahelised režiimid, mil oleks võimalus vähendada emissioone eri riikides.

8

  • [Václav] Havel näitas, et repressiivse süsteemi püsimine sõltub lõpuks ikkagi inimeste valmidusest mängida süsteemiga kaasa, n-ö elada vales (seejuures tingimata sellesse valesse uskumata või seda aktsepteerimata), mis aitab tegelikult süsteemi pidevalt taasluua ning vaikimisi legitimeerida. Totalitaarne süsteem toimib aga ainult seni, kui inimesed on valmis selle teesklusele ja valedele rajatud reeglite järgi mängima. Piisab vaid ühest inimesest, kes mängu enam kaasa ei tee ja valib elamise tões – ning kogu süsteem (või vähemalt selle fassaad) on ohustatud. Havel oli veendunud vabadusjanu vääramatus võidus totalitarismi üle, sest uskus elu loomupärast kalduvust paljususe, mitmekesisuse, sõltumatu enesekehtestamise ja -korralduse suunas.

9

10

  • Vanaisa kinnitab alati, et elus olevat kõige tähtsam õige eesmärk. Minu suurim eesmärk on saada ometi kord kümneseks.
Kümme on mu võluarv — esimene suur juubel ja täpselt kümnendal kuupäeval. Arvude maagia, nagu väidab vanataat, kui ta ei mäleta, kuhu meie kuuraha nii ruttu kadus.
Ma sain juba seitsmeselt aru, et sel kauaoodatud sünnipäeval muutub inimlapse elu täielikult. Temast hakatakse lugu pidama, teda hakatakse inimesena kohtlema ja talle tehakse normaalseid kingitusi.
  • Reet Kudu, "Elu algab kümneselt", 2014, lk 3

11

  • Keelele on kasuks vabadus ja tarkus. Vabadus, et saaks mängida, luua uusi seoseid, laiendada piire, painutada reegleid, areneda ja muutuda – ühesõnaga, elada. Et vabadus ei muutuks labaseks jauramiseks, on vaja tarkust, ja mitte ainult oma, vaid ka teiste keelte alal. Keel võtab üle sõnu ja väljendeid, mängib, teeb toortõlkeid, moonutab sõnu omasoodu, viskab vimkasid. Siis aitab teiste keelte tundmine rumalusi ära hoida, sest vabadus ei pea ju tähendama anarhiat.

12

  • Mulle on alati tundunud veider, et meie lõputuis aruteludes hariduse teemal pannakse nii vähe rõhku haritud inimeseks saamise rõõmule, selle antavale tohutule eluhuvile. Haritus tähendab pääsu mõtteilma.

13

Kollase kerega muruniidumasin
seisab üksinda muruplatsil
ja kuulab, mida vihm talle kõneleb.
Rohukõrred kõditavad
muruniitja kõhualust:
Vihma kätte! Vihma kätte!
Üles, üles, hellad vennad!
Kas nad ei aima mu ametit, et nii kangesti tahavad tõusta,
mõtleb muruniidumasin.

14

15

  • Ta osutas pildile kamina kohal - heledajuukselisele ja tumedasilmsele krookkraega daami pildile.
"Ta on meie esiema," lausus ta, "ning väga tark."
"Mis temast sai?" küsis Charlotte.
"Ta põletati kui nõid. Mõnikord on halb liiga palju teada," nentis onu.
Need sõnad olid meeldivas vastuolus onu Percivali ja tädi Emmeline'i märkustega, mis olid lastele meelde jäänud, nagu "teadmine on võim" ja "mitteteadmine on kõige suurem pimedus".
Lapsed vaatasid valge kroogitud krae ja musta sametkleidiga daami ning tema nägu meeldis neile.
"Milline häbematus!" laususid nad üheskoos.

16

  • [Querida:] "Need kirjad on valik neist, mida saan talunikelt ja tavakodanikelt. Nad kõik väidavad, et kui ilmad kogu aeg maagiliselt muutuvad, sõjaväed saagi maha tallavad, sõdurid karja varastavad, Pimeduse Isanda teenrid kõike põlema panevad, siis ootab neid lähitulevikus näljahäda." Ta Võttis veel ühe väiksema paberivirna. "Peaaegu ainsad inimesed, kel hästi läheb, on kõrtsmikud, kes kaebavad, et odrapuuduse tõttu on raske küllalt õlut pruulida."
"Mu süda valutab," sõnas kuningas Luther hapult. "Mis meist küll saab, kui palverändurid saabuvad kõrtsi, kus pole õlut?"

17

  • Sinine on lihtsalt kõige ilusam, kõige tõsisem, kõige sügavam värv. Üks sinine on minu jaoks ülipidulik: sügav-sügav sinine. Sinine peab pildis olema, muidu ma ei tunne, et pildi maalimine oleks õigustatud. Pilte saan siis teha, kui olen ääreni täis tõsine ja see tahab välja tulla, ei taha enam sees püsida. Vahel, kui ma saan kõige sinisema pildi, siis ma olen hetkeks rahul. Mida tõsisem, seda sinisem.

18

KÜSITAKSE, KUIDAS SA SAAD.
Niimoodi sa saadki:
tõused, paned roosad prillid ette,
lapsele kuivad mähkmed ja kirju kuuekese,
lased ta põrandale asjatama,
keedad putru ja kohvi,
aitad veel mõne riidesse,
suuremad saavad ise,
...
nina ja põrandat pühkida,
oodata koolist koju,
vahepeal loed, mida juhtub,
siis on aeg nad magama panna, jäävad
päevased mähkmed ja õhtused nõud.
Mida siit pidada tööks?
Sa oled ju vaba.

  • Katre Ligi, "*Küsitakse, kuidas sa saad...", rmt: "Aeg augustit ära saata", 1988, lk 19

19

  • Teatrilavastus ja vaateaken? See pole see... Vaateaken demonstreerib kaupa, äratab tarbijainstinkti, kehutab ka passiivset imetlust või anti-imetlust. Teater ei tooda kaupu, ei peibuta välise dekoratiivsusega. Publik ei ole tarbija ega ole passiivne. Teater on dialoog, lava ja saali intensiivne ühislooming.
    • Pille-Riin Purje, "Lemmikute raamat. Kasteheinas põlvini - lõikeheinas põlvili", 2013, lk 17

20

21

22

23

  • Igaüks meist, nii erakondlased kui vabakondlased, juhid ja juhitavad, valijad kui valitavad peaksime tegema kõik endast sõltuva, et taastada usaldus Eesti poliitilises elus. Usaldus on ühiskonna õhk, selleta lämbume kõik. Esimene samm selleks on valimisseaduse muutmine nii, et poliitik sõltuks valijaist, mitte hämarast parteimängust. Eesti rahvas väärib usaldust: ta peab saama taas usaldada neid, keda ta on valinud.

24

  • Meie aed oli suur ja ilus nagu see aed Piiblis - seal kasvas elupuu. Aga ta oli metsistunud. Teerajad oli umbrohtu kasvanud ja närtsinud lillede lehk segunes elu värske lõhnaga. Hiidsõnajalgade all, mis olid sama kõrged kui hiidsõnajalad metsas, oli roheline valgus. Orhideed lokkasid käeulatusest väljas või siis ei tohtinud neid mingil põhjusel puutuda. Üks nägi välja nagu madu, teine nagu kaheksajalg, selle pikad ja kõhnad pruunid raagus kombitsad rippusid väändunud juurel. Kaheksajalgorhidee õitses kaks korda aastas - sel ajal polnud kombitsaid näha. See oli valget, kahvatu- ja sügavlillat värvi kelluka kujuga mass, mis oli silmale kena vaadata. Tema lõhn oli hästi magus ja kange. Ma hoidsin sellest orhideest alati eemale.
Kogu Coulibri mõis oli niisama metsistunud, niisama võssa kasvanud kui aed. Orjust enam ei olnud - miks peaks keegi veel tööd tegema? Mind see ei kurvastanud. Mina ei mäletanud aega, mil mõis oli jõukas. (lk 6-7)
  • Jean Rhys, "Suur meri Sargasso", tlk Udo Uibo, 2003

25

  • Väga lihtne on seletada, miks nõukogude ajal oli osa teid paremas korras. Kui tähtsad tegelased lendasid Moskvast Riiga, soovisid nad kiiresti jõuda Jūrmala sanatooriumidesse. Seepärast ehitatigi kiirtee, mida rahvas sileduse tõttu hakkas kutsuma "seitse minutit Ameerikas". Samasugune magistraal viis ka ida poole, sest turistid soovisid kähku näha Liivimaa Šveitsi, Sigulda kaunist loodust. Ka Riiast lõunasse viis 20 kilomeetri pikkune kiirtee, mis lõppes mõni kilomeeter pärast Salaspilsi koonduslaagri kohale rajatud mälestusmärki. See oli turistidele kohustuslik külastusobjekt. Et välisturiste mujale ei lastudki, pidi neile jääma mulje, et vähemalt teed on meil head.

26

  • Ma olen küll tõsine inimene, aga mulle ei meeldi ettekirjutused, et mingist vanusest mingeid asju teha ei tohi – või vastupidi, et peab. Ennast ei tasu ahistada ja piiritleda. Meie maailmas on niigi palju rasket ja depressiivset.

27

  • Rasedus on nagu üle rippsilla kõndimine. Selja taga on ühel kaldal nende naiste hõim, kes ei ole emad. Nad joovad veini, on kaua üleval, jätavad toidukordi vahele, vahetavad kallimaid, õpivad sanskriti keelt ja kirjutavad hiiglaslikke projekte, et minna viieks aastaks uurima kõrgustike udupilvedes kümblevaid vihmametsi. Ees, teisel kaldal, on emade hõim. Nemad jäävad koosolekutele hiljaks, lähevad pidudelt vara ära, peaks hädasti juuksuris käima, teavad kaugelt liiga palju merisigade hoolduse ja toitmise kohta ja peavad nüüd kõne lõpetama.
    • Sandra Steingraber, "Mina olen ookean: lapseootel keskkonnateadlase päevik" . Tlk Ursula Erik. Petrone Print 2009, lk 95

28

  • Mingi aeg tagasi vaatasin draamateatris pilte, mis olid tehtud siis, kui ma sinna peale lavaka lõpetamist mängima läksin. Elustusid mälestused, kui kriitiline ma enda suhtes peegli ees seistes olin: see on halvasti ja too võiks olla parem.
40aastaselt vaatasin fotosid ja mõtlesin: issand, kui ilus noor inimene, täiuslik, andekas. Aga millised valud, hirmud, kannatused ja kahtlused! Palju selles kõiges oli üldse minu enda mõtteid ... Need olid pereliikmete ja vanema generatsiooni hirmud ja eelarvamused. Nüüdki üritab vahel mõni selline minu pähe lipsata, aga ma püüan ta kinni. Kõik on ju kõige paremas korras.

29

  • "Kas sinu juures sajab ka lund?" küsin lõpuks.
"Ma ei tea," vastab Jim, "ma seisan koridoris ja siin ei ole ühtegi akent, aga teie ärasõidust peale sadas vahetpidamata."
"Mis haigus sul siis on?" esitan küsimuse toru sooja suhu.
"Mu tiivad läksid liiga suureks, ma ei saa enam lennata."

30

  • Need, kes loodavad Venemaal lääne abile, peavad lõpuks tunnistama, et demokraatlike vabaduste tagasi võitmine on meie siseasi. See sõltub rahva kvaliteedist ega saa olla välise surve tulemus. Meie demokraatlikus liikumises mõistavad seda vaid vähesed. Enamik miitinguid lõpeb loitsuga: "Kaebame Euroopale." Paraku on Euroopa väsinud kuulmast, kui paha on Venemaa. Ta eelistaks olla petetud ja kuulda, kui hea on Venemaa.
    • Anna Politkovskaja, "Vene päevik". Tlk Brigitta Davidjants. Eesti Päevalehe AS 2007, lk 301

31

  • Ümberpanijad arvavad autori isikupära kaitsvat, väites, et autor ütleb nii. Aga üheksal juhul kümnest ütlevad nii kõik autori kaasmaalased. Tõlkijal tuleb endale selgeks teha ja lugejale edasi anda see üks juhtum kümnest (mis on kõva liiaga võetud, üks sajast oleks tõele lähemal), kus autor ütleb nii, nagu keegi teine enne teda öelnud ei ole. Tõlkimise kunst ja teadus tähendab oskust originaali keele eripärasusi autori eripärasustest eraldada.

alamlehed