Mina kasvasin üles kultuuriinimeste perekonnas. Osa kasvatusest oli see, et me elame vabas riigis. Hästi vähe oli süüa, nagu 90ndatel paljudel. Aga see oli vabaduse hind, ja see oli talutav. Olime valmis seda vastu võtma. Taasiseseisvumist juhtisid kultuuritegelased, kes rääkisid aadetest. Põhiprobleemiks polnud tõstatatud, et me ei saa osaleda vabas turumajanduses, vaid et meie iseseisvus, keel, kultuur ja nende püsimine on ohus. 1990ndate jooksul paradigma nihkus: riik, mis oli alguse saanud aadetest, muutus vaba turumajanduse kummardajaks. Minu jaoks on selline nägemus vabadusest täiesti vastuvõetamatu – mind on kogu lapsepõlve kasvatud sellises vaimus, et meile on oluline kultuur. Meie maa, mida hoiame. Pole nii, et võime kõik ära raisata ja minna siis elama kuhugi mujale.
