Meie aed oli suur ja ilus nagu see aed Piiblis - seal kasvas elupuu. Aga ta oli metsistunud. Teerajad oli umbrohtu kasvanud ja närtsinud lillede lehk segunes elu värske lõhnaga. Hiidsõnajalgade all, mis olid sama kõrged kui hiidsõnajalad metsas, oli rohelinevalgus. Orhideed lokkasid käeulatusest väljas või siis ei tohtinud neid mingil põhjusel puutuda. Üks nägi välja nagu madu, teine nagu kaheksajalg, selle pikad ja kõhnad pruunid raagus kombitsad rippusid väändunud juurel. Kaheksajalgorhidee õitses kaks korda aastas - sel ajal polnud kombitsaid näha. See oli valget, kahvatu- ja sügavlillat värvi kelluka kujuga mass, mis oli silmale kena vaadata. Tema lõhn oli hästi magus ja kange. Ma hoidsin sellest orhideest alati eemale.
Kogu Coulibri mõis oli niisama metsistunud, niisama võssa kasvanud kui aed. Orjust enam ei olnud - miks peaks keegi veel tööd tegema? Mind see ei kurvastanud. Mina ei mäletanud aega, mil mõis oli jõukas. (lk 6-7)
Jean Rhys, "Suur meri Sargasso", tlk Udo Uibo, 2003
