Rasedus on nagu üle rippsilla kõndimine. Selja taga on ühel kaldal nende naiste hõim, kes ei ole emad. Nad joovad veini, on kaua üleval, jätavad toidukordi vahele, vahetavad kallimaid, õpivad sanskriti keelt ja kirjutavad hiiglaslikke projekte, et minna viieks aastaks uurima kõrgustike udupilvedes kümblevaid vihmametsi. Ees, teisel kaldal, on emade hõim. Nemad jäävad koosolekutele hiljaks, lähevad pidudelt vara ära, peaks hädasti juuksuris käima, teavad kaugelt liiga palju merisigade hoolduse ja toitmise kohta ja peavad nüüd kõne lõpetama.
