Lili Elbe

Lili Elbe (Lili Ilse Elvenes, sünninimega Einar Mogens Andreas Wegener; 28. detsember 1882 – 13. september 1931) oli Taani kunstnik.

"Mehest naiseks: Soovahetuse ehtne tunnistus"

Väljaanne: Lili Elbe, "Man Into Woman: A Comparative Scholarly Edition", toim Pamela L. Caughie ja Sabine Meyer, sari Modernist Archives, Bloomsbury Academic, 2020.

"Skål!" hüüdis Andreas vana Põhjala kombe kohaselt ning tõstis klaasi. "See vein, lapsed, on hinge jaoks sama mis alpipäike on keha jaoks. Ja see meenutab mulle hiilgavat legendi Sevilla katedraalist, mida me Gretega veidi aja eest imetlesime. Kõrgeima samba aluse alla on nad müürinud päikesekiire - ja see ongi kogu legend." (lk 62)

Seepeale oli Andreas võtnud südame rindu ja pöördunud kolme kirurgi poole. Esimene oli kuulutanud, et ta pole elu sees teinud ühtegi "iluoperatsiooni", teine huvitus ainuüksi pimesoolest ning kolmas teatas, et Andreas on "täiesti hull".

Enamik inimesi oleks küllap selle kolmanda spetsialistiga nõustunud, sest Andreas uskus, et on tegelikult mitte mees, vaid naine.

Ja ta oli sellest kõigest tüdinenud ja andnud endale vande, et rohkem ta arstide poole ei pöördu. Ta oli otsustanud enda olemasolu lõpetada. Esimesest maist pidi saama talle saatuslik päev. Haigete ja väsinud inimeste jaoks on kevad ohtlik aeg. (lk 64)

Võib-olla just seepärast, et nende abielu oli algusest peale olnud ennekõike sõprus, leidsid nad mõlemad elust rõõmu ja sisukust üksnes kahekesi koos olles. (lk 64)

Neid sidusid nii paljud asjad, nii paljud võitlused, nii paljud mälestused, eredad ja sünged, ning võib-olla kõige rohkemgi just Lili. Sest õigupoolest oli Andreases kaks inimest: mees Andreas ja tüdruk Lili. Neid võinuks nimetada kaksikuteks, kes mõlemad olid võtnud ühtaegu oma valdusse sama keha.

Iseloomult olid nad täiesti erinevad.

Järk-järgult oli Lili saavutanud Andrease üle sellise võimu, et tema jälgi võis mehes leida isegi siis, kui tüdruk oli tagasi tõmbunud, kuid mitte kunagi vastupidi. Kui mees tundis end väsinuna ja paistis tervitavat surma, oli Lili rõõmus ja nooruslikult värske.

Temast oli saanud Grete lemmikmodell. Lili uitas läbi tema parimate teoste.

Grete tundis, et on selle muretu ja abitu Lili kaitsjanna. Ning Andreas tundis, et on nende mõlema kaitsja. Tema ülim lootus oli surra, et Lili võiks ärgata uuele elule. (lk 64)

Rong kihutas läbi Põhja-Prantsusmaa. Üle kogu maastiku võrsusid varemetest uued linnakesed. Siin-seal lasusid tohutud veidra välimusega nelinurgad fantastiliste viljadega. Need ei olnud maisipõllud: need olid väljad täis riste, sõdurikalmistud, surnuistandused. Rist tihedalt risti kõrval nii kaugele, kuni silm nägema ulatus. (lk 71)

Ta pidi naerma. ... Mitte ilmaasjata polnud ta pärit Kopenhaagenist, kus midagi ealeski tõsiselt ei võeta. (lk 72)

Andreas ei olnud endale rongis koikut reserveerinud. Ta ei hoolinud sellest moodsast reisimugavusest. Kõõluda õrtel koos võhivõõrastega oli tema nõudlikkuse jaoks jälestusväärne. (lk 73)

Lõpuks ilmus dr Hardenfeld ja juhatas ta oma vastuvõtutuppa. Tuhande läbipuuriva küsimuse abil uuris see mees patsiendi tundeelu tundide kaupa. Andreas pidi taluma kõige jõhkramat uurimist. Häbituse häbi on tõepoolest olemas, mõtles ta neil tundidel, ning klammerdus selle määratluse külge, mille ta oli leidnud kord mingis filosoofiateoses, püüdes tõrjuda tunnet, nagu seisnuks ta häbipostis. Tema tundeelu talus katsumust, mis meenutas kadalippu. (lk 80)