Elu suured hetked kuluvad ära. Mõtled, et seda pilti ei unusta ma iialgi. Aga unustad. Mõni üksikasi kerkib teiste arvel esile, kuni tuhmub ja puhtad piirjooned muutuvad ähmaseks. Ikka ja jälle kuuled erilist sillerdust tema naerus, kui see katkes, ja lõpuks on see ainult surnud killuke, sest oled unustanud kogu heliseva kaskaadi, selle, mis tegi kulminatsiooni nii hurmavalt ootamatuks. Paikad ja lapid neid ähmastuvaid kohti sõnadega, mis üha rohkem kajastavad su enda pöörast leina kui tema olemust, et lõpuks isegi leina edasiandmiseks jõuetuks muutuda ja ainult pöörasust vahendada.
Sara Lidman, "Mina ja mu poeg", tlk Arnold Ravel, 1963, lk 34-35
