Sei Shōnagon

Allikas: Vikitsitaadid
Sei Shōnagon (Kikuchi Yosai)

Sei Shōnagon (966–1025) oli Jaapani kirjanik, keisrinna Teishi (Sadako) õuedaam, "Padjamärkmete" (枕草子, makura no sōshi) autor. Eesti keeles ilmusid "Padjamärkmed" 2021. aastal Alari Alliku tõlkes. Varem oli katkendeid teosest ilmunud 1985. aastal kogumikus "Sõna 8" (Loomingu Raamatukogu 51-52) Rein Raua tõlkes pealkirjaga "Märkmeid padja alt" ja 2018. aastal ajakirjas Vikerkaar Alari Alliku tõlkes pealkirjaga "Padjamärkmed".

"Padjamärkmed"[muuda]

Tõlkinud Alari Allik. Vikerkaar, november 2018.

  • Asjad, mis on vastukarva. Keset päeva haukuv koer. Kevadeni vette jäänud bambusmõrrad. Kolmanda ja neljanda kuu roosade ploomiõitega kimonod suvehakul. Härjaajaja, kelle härg on surnud. Sünnitusonnike, kus laps on oma elu jätnud. Söenõu või tulease, kus pole süüdatud tuld.
    • 22
  • Asjad, mida inimesed põlgavad. Lagunev savimüür. Inimene, kes on kuulus oma heade iseloomuomaduste poolest.
    • 24
  • Ebameeldivad asjad. /---/ Kui juuksekarv on kukkunud tindikivile ja seda hõõrutakse pulgaga tindi sisse. Samuti krigin, mis tekib tindi segamisel, kui sinna on sattunud väike kivi. /---/
Äärmiselt vastik on vaadata, kuidas mehed saket juues kõva häälega hõiguvad, endale sõrmi suhu topivad, oma märgi vuntse siluvad, kui neil muidugi on vuntsid, ja teistele poolvägisi oma saketopsi pihku suruvad. "Võtame veel!" hüüavad nad ning võdistavad oma keha ja koogutavad peaga, endal suunurgad allapoole lontis nagu väikesel lapsel, kes laulab laulu "Mingem maavalitseja juurde". /---/
Kui keegi kadestab inimesi, kurdab pidevalt enda olukorra üle ja imetleb teisi, kusjuures ta tunneb huvi kõikide pisiasjade vastu, mis nende käekäiku puudutavad, ja on väga pahane, kui talle neid ei usaldata, kuigi tal on kombeks ka väiksemaid kuulujutte teistele edasi rääkides need väga suureks puhuda ja jätta alati mulje, nagu oleks ta ainsana seda kõike algusest peale teadnud, mis on väga ebameeldiv. /---/
Kui mees on pugenud peitu igati ebasobivasse kohta ja hakkab norskama. Või kõrge lakitud õukondlasemütsiga mees, kes kavatseb hiilida kõikide pilkude eest varjatult tuppa, aga lööb kohmerdades oma mütsi kõva kolksuga vastu mingit asja ära. /---/
Jõudsid just mõnusasti unisena pikali keerata, kui korraga annab endast ühtlase peenikese pininaga märku üksik sääsk, kes sinu pea ligidal tiire teeb. Ebameeldiv on tunda tema närvilistest tiivalöökidest tekkivat tuuleõhku oma näonahal.
  • 25


  • Õitsevate puude hulgas on kõige kaunimad ploomid, olgu nad siis hele- või tumepunased. Kirsiõite puhul võiksid kroonlehed olla suured, lehed tumedad ja oksad peenikesed. Sinivihma õied on erakordsed siis, kui nad ripuvad pikkade kobaratena ning on tumelillat värvi.
  • Pirniõisi peetakse üldiselt ebameeldivaks – neid ei istutata oma elamise lähedale ega kasutata ka kõige tühisemate kirjade kaunistamiseks ning nendega võrreldakse enamasti sellise naise nägu, kelles pole midagi armastusväärset – ilmselt on selle üheks põhjuseks ka lehtede mittemidagiütlev värv –, aga sellele vaatamata on Hiinas pirni kõrgelt hinnatud ja luules korduvalt kasutatud, mis paneb tahtmatult mõtlema, et midagi peab neis ikka olema. Kui õisi lähemalt uurida, siis võibki kroonlehtede servades märgata õrna sädelust. See, kuidas Bai Juyi kirjeldas "Igavese igatsuse laulus" Yang Guifei pisarates nägu keisri saadikule sõnadega: "pirniõites oks on vihmas saanud läbimärjaks", on ebatavaliselt liigutav – teist lille, mis siia nii erakordselt hästi sobinuks, maailmas ilmselgelt pole.
    • 34
  • Naksurlane on samuti põnev. Kuigi ta on tühipaljas putukas, tunneb ta siiski südames kutset Buddha tee järele, mistõttu käib ringi pidevalt kummardusi tehes. See, kuidas ta ootamatult mõnes hämaras nurgas seljalt kõhule hüppab, on väga huvitav.
  • Kärbse oleksin pidanud panema ebameeldivate asjade nimistusse – temas pole midagi armastusväärset. Kärbes pole piisavalt suur, et inimestes otsest vaenu tekitada, aga ikkagi on vastik, kuidas ta sügisel kõiksugu asjadel istub ja oma niiskete jalgadega su nägu puudutab. Kui kärbse märki kasutatakse inimese nimes, tundub see äärmiselt kohatu.
    • 40
Lugude ja luuletuste käsikirjade kopeerimisel mitte teha tindiplekke originaalile. Hinnaliste teoste puhul hoolitsed kogu hingest selle eest, et seda ei juhtuks, aga ometi õnnestub raamat ära määrida.
  • 72 (71)
  • Asjad, mida on valus pealt näha. Kui sa enda juures külalist võõrustades kuuled, kuidas tagumises toas räägitakse kõva häälega väga isiklikest asjadest, aga sa ei saa midagi teha, et neid takistada. /---/
Jääda ööseks kellegi juurde ja näha, kuidas selle maja teenijad labaste lollustega teineteist lõbustavad. /---/
Kui harimatu inimene pikib haritlasega rääkides oma jutu sisse erinevaid nimesid, neid aeg-ajalt tähtsa näoga meenutades.
Väga piinlik on kõrvalt vaadata seda, kuidas keegi esitab teiste ees oma luuletuse, mis pole eriti hea, ja räägib seejärel pikalt igasuguse tagasihoidlikkuseta, kuidas seda on päris palju kiidetud.
  • 92 (91)
  • Kui tõmmu nahaga inetu naisterahvas lösutab keset suvepäeva, parukas peas, habetunud kondise mehe süleluses, siis on seda võimatu taluda. Kas nad tõesti kujutavad ette, et neis on midagi vaatamisväärset? Öösel on teine asi – siis pole inimesi näha, ja pealegi tegelevad hämaruses kõik enam-vähem sama asjaga, mistõttu pole vaja oma välimuse pärast muretsedes öö läbi korralikult istuda. Samas hommikul tuleks võimalikult kiiresti üles tõusta, et mitte kellelegi silma jääda.
    • 94 (104)
  • Asjad, mis lähevad muudkui mööda ja mööda. Täies purjes laev. Inimese eluaastad. Kevad, suvi, sügis, talv.
    • 245 (242)
  • Ma ei saa aru inimestest, kes saavad pahaseks, kui teistest selja taga halba räägitakse. Miks seda ei tohiks teha? Kui jätta kõrvale mure enda pärast, siis ei paku miski paremat võimalust oma ärrituse väljendamiseks. Kahjuks peetakse sellist käitumist ebasobivaks, kusjuures alati varitseb oht, et tagaräägitu saab juttudest kuulda ja hakkab vimma kandma, mis on muidugi äärmiselt kahetsusväärne.
    • 255 (252)
Vikipeedias leidub artikkel