Carol Ann Duffy

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Carol Ann Duffy, 2009.

Carol Ann Duffy (sündinud 23. detsembril 1955) on šoti luuletaja ja näitekirjanik. 2009-2019 oli ta esimene šotlasest poeet-laureaat.

Luule[muuda]

Tsitaadid ajakirjast Ninniku, tõlkinud Carolina Pihelgas.


Kalendris on üks isane gorilla.
Džungel tema taga on fookusest väljas,
välja arvatud üks nurk, kus puud kuristavad päikest.

  • "Ahv"


Kõige veidram asi, mis ma kunagi varastanud olen? Lumememm.
Keskööl. Ta oli imeline; pikk, valge ja tumm,
ta kohal paistis talvekuu. Ihkasin teda, ihkasin sõpra,
kelle vaim oleks sama külm kui jääviilakas
minu enda ajus. Alustasin peast.

Parem surra kui alla anda, kui jätta ihaldatu
võtmata. Ta kaalus terve tonni, tema kangeks külmund
torso embas mu rinda, metsik külmalaine
tungis kõhtu. Põnevust lisas teadmine,
et hommikul lapsed nutavad. Elu on karm.
...
Igavus. Tavaliselt on mul nii igav, et võiksin ennast ära süüa.
Ükskord varastasin kitarri ja mõtlesin, et äkki
õpiks mängima. Teinekord panin Shakespeare'i büsti tuuri,
tagusin seda, aga lumememm oli ikka kõige veidram.
Aga te ei taipa mu jutust sõnagi, eks ole?

  • "Vargus"


Lilled on plastmassist. Kroonlehed on
tolmused. Ma ütlen: Uhh. Tõelised lilled surevad,
aga nad vähemalt lohutavad meid.
Tean neid nimepidi, kuulake. Roos. Tulp. Liilia.

Elan kellegi teise peas. Ta kuulab mind
oma stetoskoobiga, pole mingit mõtet
hiilida koju hommikul kell viis tema ilusasse majja,
sest olen ju ta kõrva sees ja ütlen: Hinga Hinga.

  • "Ja kuidas meil täna läheb"


Keegi ei sundinud sind. Sa ise tahtsid tol päeval minna. Palusid. Valisid ise
kleidi. Siin on pildid, vaata ennast. Vaata meid kõiki,
me naeratame ja lehvitame, oleme noored. See kõik on ainult sinu peas.

Sul on meeles ainult muljed; aga meil on faktid. Tantsiti ju meie pilli järgi.
Lapsepõlve salapolitseinikud olid sinust vanemad ja targemad, suuremad
kui sina. Tuleta meelde nende hääle kõla. Põmm. Põmm. Põmm.

Keegi ei saatnud sind minema. See oli lisapuhkus, koos inimestega,
kes vist sulle meeldisid. Nad olid ranged, aga karta polnud midagi.
Võid ainult iseennast süüdistada, et see kõik pisaratega lõppes.

  • "Me mäletame su lapsepõlve hästi"


Ei punast roosi ega siidisüdant.

Kingin sulle sibula.
See on pruuni paberisse pakitud kuu.
Ta tõotab valgust,
nagu võtaks armastus aeglaselt riidest lahti.
...
Ei nunnut kaarti ega musigrammi.

Kingin sulle sibula.
Tema metsik suudlus püsib su huultel,
armukade ja truu
nagu meiegi,
nii kauaks kui meid on.

  • "Valentinipäev"


Kellad nihkusid tund aega taha
ja varastasid minu elust valgust,
kui läksin läbi vale linnaosa
ja leinasin me armastust.

Ja muidugi see parandamatu vihm,
mis kõledatele tänavatele langes,
tundsin seal, kuidas südant närivad
kõik meie vead.

  • "Õel aeg"


Kusagil, teispool seda avarat ööd
ja kaugust meie vahel, mõtlen ma sinust.
Tuba pöördub aeglaselt kuust ära.

See on mõnus. Või peaksin ma selle maha tõmbama ja ütlema
et kurb? Ühes ajavormis mina, laulmas
võimatut laulu ihast, mida sa ei kuule.

  • "Sõnad, avar öö"