Aliise Moora

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Aliise Johanna Moora (neiuna Aliise Johanna Karu; 4. detsember 1900 Tallinn – 8. mai 1996 Järvakandi) oli eesti etnograaf, kelle peamised uurimisteemad olid Ida-Eesti rahvakultuur ja Eesti rahvapärane toit.


"Eesti talurahva vanem toit"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Aliise Moora, "Eesti talurahva vanem toit", 2. trükk, Ilmamaa, 2007.


  • ... toidu arengulugu tuleb käsitleda mitte omaette, vaid seoses muu materiaalse ja vaimse kultuuriga, tootlike jõudude kasvu ja ühiskondlik-majanduslike tingimustega. (lk 9)
  • On teada, et oder valmib kiiresti eriti pikkadel valgetel suvepäevadel, seega just põhjamaise suve tingimustes. Odra levikuala ulatub ka tänapäeval teiste teraviljade omast kaugemale põhja, kohati isegi teisele poole polaarjoont. (lk 14)
  • Üle Mandri-Eesti tuntakse näiteks odrasaagi edutamiseks veel 19.-20. sajandi vahetusest vana kommet, et odrakülvaja pidi kas tõnisepäeval või külviajal keedetud seasaba ära sööma, et odrapea kasvaks seasaba pikkuseks. See oli tuntud ka Lutsi eestlastel ja Lätis peeti kinni samast kombest. (lk 15)
  • Enne kui kartul naerikasvatuse hoopis välja tõrjus ja kaalika üsna tagaplaanile surus, olid taludel suured kaalikaaiad kas talu õuealal või selle külje all. Jüri ja Harju-Jaani kihelkonnas mäletatakse, et kasvatati just lillaka koorega kaalikat, mis õige suureks kasvas. Kaalikaid kasvatati nii palju, et neid jätkus ka linnasõidul vankrivahel müügile viimiseks. 19. sajandi viimase veerandi algul olid taludes suured kaali- ja kapsaaiad eraldi. Hiljem, kui tuli kartuli "valitsemisaeg", kahanes ja koondus kaalika ning kapsa kasvatamine ühte aeda, mis endisest oli poole väiksem. Kuni 20. sajandi alguseni olid kapsas ja kaalikas eesti taluaias peamised, kui mitte ainukesed aedviljad. (lk 29)
  • Kartuli laialdase kasvatamisega hakkasid 19. saj. lõpupoolel Eestis kaduma naeris ja lääts, vähenesid kaalikatoidud ning oa ja herneste söömine. Näiteks öeldakse Eestis Viru-Nigulas, et seni kui kartulit ei olnud, söödi rohkem tangu, hernest ja läätse. "Erne, uba, kapst olli päätoit toll all kui kartult veidü olli," öeldakse ka Otepääl. Rootsi teadlaste tähelepanekutest ilmneb, et kartul ei astunud mitte sedavõrd naeri kui teravilja asemele. Kartuli levimisega vähenes seal ka leivavilja tarvitamine. Niisama suurt tähtsust antakse kartulile ka Saksamaa rahvatoidus. Lääne-Euroopas tõrjus kartul lihtsama rahva toidust omal ajal välja kõige tavalisema igapäevase toidu - kaerapudru. (lk 32)
  • Oma kodumetsade seentest söödi vanasti külas suure ettevaatusega ainult teatud liiki seeni, peamiselt neid, millel "piima välja tuleb", - kuuseriisikaid, kase- ,haava- ja lepaseeni, nagu neid rahva seas nimetati. Saarlased vanasti seeni ei söönud. Ka loodepoolne mandrirahvas pole olnud kuigi suur seenesööja. Peipsimaal ja lõunapoolsel Tartumaal ning Võrumaal on rohkem seeni söödud. Kuid sealgi ei söödud ühteviisi kõiki seeni. Oli selliseid seeni, mida tartlased sõid, aga võrulased põlgasid. Peipsimaal oli nii seente valikus kui nende sissetegemisel ja toiduks valmistamise viisides märgatav vahe eesti ja vene perede vahel. Tänapäeva ulatuslik seenesöömine on hiline, levinud linnast maale toidueriteadlaste mõjutusel. (lk 35)
  • Karjalapsed on veel 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algulgi endale kasetohust torbikus vett keetnud, kuumal kivil paistekakku ja maa-augus kartuleid küpsetanud. Toop vett hakanud torbikus keema umbes 20 minutiga ja torbikut võidud kasutada paar korda järjest. (lk 39)
  • Eestis ei keedetud vanemal ajal igaks päevaks uut toitu, rääkimata igast toidukorrast. Üle maa on teateid selle kohta, et kuni 19. sajandi neljanda veerandini keedeti uut värsket toitu kaunis üldiselt vaid 1-3 korda nädalas. Muul ajal seda soojendati. (lk 72)
  • Ühel ajal savi- ja kivinõudega muretseti ka mõned noa- ja kahvlipaarid peo- ja pulmalauale, seda eriti neis taludes, kus lapsed olid haridusteel jõudnud vallakoolist kaugemale. Vanimad üksikud teated kahvlitest ja nugadest ulatuvad 1870.-80. aastatesse. (lk 77)
  • Pere söögilaud oli 19. sajandil värvimata puust. Nõud asetati puhtale paljale lauale, pärast söömist koristati toit kombekohaselt kohe ära. Toit jäeti lauale, kui seda nõudsid pidulikud tavad, - jõululaupäeva öösel, pulmade ajal, kohati hingede ajal. (lk 81)
  • Kui perenaine oli ise toidu ettetooja, on ta istunud laua alumises otsas. Iisakus ja Peipsi ääres öeldi, et perenaisel-toidutegijal polnud üldse aega lauda istuda, tema talitas laua ümber teisi ja sõi hiljem või istus samal põhjusel ahjupoolses otsas. Samuti räägiti ka Peipsi-tagustes vene külades. Laiusel on arvatud, et perenaine saab istuda ainult lehmalüpsil ja kartulikoorimisel. (lk 84)
  • Lauas istumise viisi, samuti laua korrashoiu ja puhastamise kohta oli mitmeid nõudeid ja nende täitmata jätmise tagajärgede kohta hoiatusi. Näiteks ei tohtinud süües lauale tilgutada — saad joodiku mehe või naise. Süües ei võinud lugeda, söömise ajal toas kedrata - sooled lähevad sõlme. Kõikjal oli keelatud söögilauas ringutada - kõht hakkab valutama, läheb ruttu tühjaks, annad kõhutäie vanapaganale jne. Laud tuli pärast sööki koristada ja hoolega puhastada. Laua pühkimiseks tuli kasutada ainult puhast valget linast või takust lappi. Kes pühkis lauda palja käega, paberiga, villase riide või õletuustiga, see tõi tüli, nälga, vaesust ja muid hädasid kaela. Kes pühkis toiduraasukesed üle laua otsa maha, sai tunda leivapuudust ja jäi vanatüdrukuks. Üldine range nõue sundis abielunaist sööma alati kas tanu või rätik peas. (lk 85)
  • Leiba ei lõigatud kodus söögilauale lahti. See seisis peremehe ees ja sööjate küsimise peale lõikas ning ulatas peremees leivatükke. Mõnel pool pole peremees enne leiba lõiganud, kui kausitäis suppi oli pere peale ära söödud. Kui peremeest ei olnud või oli vanadusest leivalõikamiseks jõuetu, tegi seda sulane. Sulasele on selle eest õmmeldud vest, kohati peenest linasest riidest särk, vahel ka püksid. Nissis antud paar pastlaid. (lk 86)
  • Saardes ei tahetud vanasti looma südant süüa, see pidi oma südame ka suureks kasvatama. Ka lastele pole lubatud südant süüa, et nad suure südamega inimesteks ei kasvaks ja vastu ei hakkaks. Tõstamaal lõigati looma keelel enne ots ära, kui sööma hakati, et sööjast ei saaks valetaja. (lk 373)
  • Liha praadimine levis alles 19. saj. lõpul koos pliitide ehitamisega ja sabaga pannide ostmisega. Seapekk sai pliidi ja panni tulekuga pannilihaks, pekikuubikutest tehti sousti ja neid lisati ka toidule sarveks. (lk 384)
  • Kui Haljala rannakülades, näiteks Vergis ja Pihlaspeal, hakkas kaduma vastumeelsus angerja suhtes ja enam ei kardetud, et see on mürgine, siis enne 1925. aastat, "kui Vergis veel suitsutamisahju polnud, soolati angerjad tünni ja nendega keedeti talvel nii kapsa- kui hernesuppi. Angerjas asendas liha, ikkagi rasvane kala". (lk 387)
  • Paremateks paladeks, millega vanasti austatud külalisi võõrustati, olid puhas värske rukkileib, või, mesi ja pekk. Hemhuutlaste ajalookirjutaja Ranzu ütleb 18. saj. keskel eestlaste kohta, et nende elujärg oli väga armetu ja toit ülimalt vaene. Samas kõneleb ta ühest hernhuutlasest jutlustajast, kelle saabudes talus, kus teda oodati, olid toa seinad puhtaks pestud, tuba soojaks köetud, majaluugid (nähtavasti pajaakna lükandlaud) ja pooluks lahti. Laual oli suur kauss keedetud seapekiga, teine meega, kolmas võiga ja värskelt küpsetatud rukkileib. (lk 395)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel