Eleanor H. Porter

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eleanor H. Porter

Eleanor Emily Hodgman Porter (19. detsember 1868, Littleton, New Hampshire, USA – 21. mai 1920, Cambridge, Massachusetts, USA) oli USA lastekirjanik, kelle tuntuim teos on optimistliku peategelasega romaan "Pollyanna" (1913).

"Pollyanna"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Eleanor H. Porter, "Pollyanna", tlk Linda Liiv, 2. trükk, 1994. (Esmatrükk 1934, 2. trükk on keeleliselt toimetatud ja tõlkija nimeta.)

  • Preili Polly viivitas veidi ja jätkas siis: "Arvan, et võin teile juba praegu öelda, Nancy, — minu õetütar preili Pollyanna Whittier tuleb minu juurde elama. Ta on üheteistkümneaastane ja see tuba seadke korda tema jaoks."
"Üks väike tütarlaps tuleb siia, preili Harrington? Oi, kui tore!" hüüdis Nancy, mõeldes oma väikestele õdedele ja sellele, kui palju päikesepaistet nad tema kodusse toovad.
"Tore? Seda sõna ma küll ei kasutaks," vastas preili Polly rangelt. "Kuid tahan seda asja võtta parimast küljest. Loodetavasti olen ma hea inimene ja tean, mis minu kohus on."
Nancy punastas.
"Muidugi, preili, ma ainult arvasin, et üks tütarlaps teeb siin elu rõõmsamaks... teile," ütles ta kõhklevalt.
"Tänan," vastas preili Polly kuivalt, ״kuid ma ei leia selleks esialgu vajadust." (lk 4)
"Tahaks... koukida... välja... temagi... hinge... nurgad!" rääkis ta, rõhutades iga sõna, samal ajal toa nurkadesse terava otsaga puhastuskepi tapvaid torkeid läkitades. "Seal on küllalt niisuguseid nurki, mis puhastamist vajavad. On alles mõte seda õnnetut last siia üles kuuma tuppa toppida... Ja talvel ei saa seda kütta ka... ja pealegi veel siin majas, kus on nii palju tubasid valida! Ülearused lapsed — seda kah veel! Uhh!" napsas Nancy, väänates põrandalappi nii tugevasti, et sõrmedel hakkas valus. "Minu arust e i o l e l a p s e d need, kes praegu k õ i g e ü l e a r u s e m a d on!" (lk 7)
  • "Teie ei tunne preili Pollyt nii kaua kui mina," seletas Tom. "Ta oli varem päris ilus, ja ta oleks seda ka praegu, kui ta vaid tahaks."
"Ilus? Preili Polly ilus?"
"Jah. Ta juuksed on praegu nii tugevasti pea ligi kammitud. Kui ta need veidi vabamaks laseks nagu nad varem olid ja kui ta kannaks ilusaid lilledega kübaraid ja valgeid pitskleite, küll te siis näeksite, kui ilus ta on. Ega ta ju veel vana ole."
"Või nii? No seda peab ütlema, et vanadust oskab ta aga küll hästi järele aimata." Ning Nancy tõmbas läbi nina õhku nagu midagi nuusutades.
"Tean küll. See muutus toimus peale selle, kui ta oma austajaga pahuksisse läks," noogutas Tom. "Nüüd on ta nii mõru ja okkaline nagu toidaks ta ennast koirohu ja ohakatega." (lk 10)
  • Pollyanna peatus hetkeks, et hinge tõmmata ning Nancyl õnnestus kogelda:
"Olen kindel, et k-kõik on k-korras."
"Väga rõõmustav, et sa nii arvad, sest mina arvan samuti," noogutas Pollyanna, "mustades rõivastes oleks ju palju raskem rõõmus olla..."
"Rõõmus!?" hüüatas Nancy üllatunult.
"Jah... et isa taevasse ema ja teiste juurde läks. Ta ütles, et ma pean rõõmus olema. Nii oli aga... kaunis raske olla ka punases sitskleidis, sest et... et mul isa nii väga vaja on. Ma ei saa sinna midagi parata, kui arvan, et isa peaks mul olema, sest emal ja teistel on ju Jumal ja inglid, aga mul polnud muud kui Naisabi. Olen kindel, et nüüd on mul palju kergem, sest nüüd oled mul ju sina, tädi Polly. Olen nii rõõmus, et sina mul oled!" (lk 15)
  • [Pollyanna:] "Nancy, kas mu tädi Polly on rikas?"
"Jah, preilike."
"Olen nii rõõmus. Palju raha omada — see võib küll tore olla. Ma pole veel kunagi kedagi näinud, kellel seda palju oleks olnud, peale White׳ide — nemad on rikkad. Nendel on igas toas vaibad ja pühapäeviti söövad nad jäätist. Kas tädi Polly sööb pühapäeviti jäätist?"
Nancy raputas pead. Tema huuled tõmblesid, kui ta vaatas lõbusalt Timothy poole:
"Ei, teie tädi vist ei armasta jäätist. Mina vähemalt pole kunagi seda tema laual näinud."
Pollyanna nägu muutus kurvaks.
"Tõesti? Kui kahju! Ma ei saa aru, kuidas ta võib jäätist mitte armastada. Noh, ükskõik, ma võin ka selle üle natuke rõõmus olla, sest jäätis, mida ma ei söö, ei saa ju mu kõhtu haigeks teha nagu tegi proua White'i oma, — tähendab, mina sõin tema jäätise ära ja pealegi veel üsna palju. Aga vaibad on tal ehk ikkagi?" (lk 16-17)
  • [Pollyanna:] "Proua White'il oli ka pilte: roosid ja põlvitavad lapsed ja kassipoeg ja talled ja lõvi — muidugi talled ja lõvi ei olnud koos. Piiblis on küll öeldud, et kord saavad nad kokku, aga praegu küll veel mitte, see tähendab, proua White'i omad ei olnud veel kokku saanud. Kas teie armastate pilte?"
"E-ei tea," ütles Nancy pooleldi lämbunud häälel.
"Mina küll. Meil pilte ei olnud. Neid just palju tünnides ei ole, kuid kord leidsime neid kaks tükki. Üks pilt oli nii hea, et isa müüs selle ära ja ostis mulle kingad; aga teine oli nii halb, et lagunes tükkideks, kui me ta üles riputasime. See oli klaasist ja läks katki." (lk 17)
  • "Oi, tädi Polly, tädi Polly," hüüdis laps vaimustatult, "missugune tore, tore maja! Küll sa võid aga rõõmus olla, et nii rikas oled!"
"Pollyanna!" hüüdis tädi ja pöördus järsult ümber. "Imestan, et sa minuga sel kombel räägid!"
"Aga, tädi Polly, kas sa ei ole siis rõõmus?" küsis Pollyanna imestades.
"Muidugi mitte. Loodetavasti pole ma nii langenud, et tunda patust uhkust selle üle, mida Jumal on arvanud heaks mulle anda," teatas tädi, "kindlasti mitte r i k k u s e üle!" (lk 20)
"Olen rõõmus ka, et siin pole peeglit, sest kui pole peeglit, siis ei saa ju tedretähti näha." (lk 22)
  • Pollyanna läks teise akna juurde ning äkki oli kuulda rõõmuhõiset ja käte plaksutamist.
"Nancy! Seda ma enne ei näinudki!" hüüdis ta. "Vaadake sinna kaugele — need puud ja majad ja tore kirikutorn ja jõgi läigib nagu hõbe! Nancy, kui siit välja vaadata, siis pole ju seinale pilte vajagi. Olen nii rõõmus, et tädi selle toa mulle andis!" (lk 22)
  • "Mul on kahju, et peate ainult piima ja leiba sööma."
"Mul küll ei ole. Olen hoopis rõõmus."
"Rõõmus? Miks?"
"Sellepärast, et mulle maitseb piim ja leib ja ma tahaksin teiega koos süüa. Selle üle pole ju raske rõõmustada." (lk 25)


  • "Teile ei tee raskusi ühegi asja üle rõõmustada," vastas Nancy ja meenutas kurvalt, kuidas see vaene laps püüdis lagedas pööningukambris rõõmus olla.
Pollyanna naeris vaikselt.
"Selles see mäng seisnebki,"
"Mäng?״
"Jah, rõõmustamise mäng,"
"Aga taeva päralt, millest te räägite?"
"See on mäng, mille isa mulle õpetas," vastas Pollyanna.
"Ma mängisin seda isaga juba väiksest peast. Õpetasin seda ka Naisabile ja nemad, mõned neist, mängisid ka."
"Aga mis see siis on? Mina just suur mängija ei ole."
Pollyanna naeris jälle. Kuid peagi ohkas ta ja süvenevas videvikus paistis tema kõhn näoke üsna mõtlik.
"See hakkas peale karkudest, mille me misjonitünnist leidsime."
"Karkudest!"
"Jah. Vaadake, mina tahtsin endale nukku ja isa kirjutas sellest soovist, aga kui tünn pärale jõudis, teatas meile selle saatja, et nukke pole seekord keegi annetanud. Nad said ühed kargud ja arvasid, et ehk läheb mõnel lapsel neid vaja ja saatsidki ära. Noh, ja nii see hakkaski peale."
"Aga mina selles küll mingisugust mängu ei näe," ütles Nancy.
"On küll, mäng seisab ju selles, et iga asja juures leida midagi, mille üle rõõmustada — ükskõik, mis see ka ei oleks," vastas Pollyanna tõsiselt. "Ja siis hakkasime kohe peale — karkudega."
"Heldene aeg! Mina küll ei näe selles mingit rõõmu, kui tahad nukku ja saad selle asemel kargud!"
Pollyanna plaksutas käsi.
"On küll, on küll!" hõiskas ta. "Algul ei teadnud mina ka," tunnistas ta siis ausalt. "Isa pidi mulle ütlema."
"Noh, võib-olla ütlete teie siis nüüd mulle!" hüüdis Nancy juba peaaegu pahaselt.
"Hanekene! Lihtsalt tuleb rõõmustada, et neid tarvis pole!" juubeldas Pollyanna. "Näete nüüd, kui kerge see on, kui vaid oskad!" (lk 25-26)
  • All köögis kiirustas Nancy oma hilinenud töid teha, torkas lapi piimakannu ja pomises:
"Kui niisuguse narri mängu mängimisel, kus pead rõõmus olema, kui nuku asemel kargud saad, on minu osa selle vaese lapse aitamises, siis pean ma seda mängima... ja... mängin ka!" (lk 29)
  • Pollyanna tormas pööningutrepist alla, jättes mõlemad uksed pärani lahti. Ta jooksis läbi vahekäigu, siis teistest treppidest alla, mürinal langes eesuks tema järel kinni ja Pollyanna lendas tädile kaela.
"Oi, tädi Polly, täna hommikul olen vist lihtsalt sellepärast rõõmus, et... elan!"
"Pollyanna!" alustas tädi kurjalt ja katsus end sirgu ajada nii hästi kui neljakümnekilone raskus kaelas seda võimaldas. "Kas see on sinu harilik teretamisviis?"
Tütarlaps laskis ta lahti ja tantsiskles kergelt varvastel.
"Ei, ainult siis, kui ma kedagi väga armastan, siis ma ei saa teisiti! Nägin sind ülevalt aknast ja siis tuli mulle meelde, et sina pole ju Naisabi, vaid minu päris oma tädi. Sa paistsid mulle nii hea, et ma lihtsalt pidin siia alla jooksma ja sind kaelustama!" (lk 29-30)
  • Maja poolt kostis kellahelin. Järgmisel hetkel lendas Nancy köögiuksest välja,
"Preili Pollyanna, see kell tähendab hommikueinet," hingeldas ta, tõmbas lapse endale käekõrvale ja kiirustas temaga maja poole. "Kui kell kõliseb, siis tähendab see alati söögiaega, ja iga kord, kui te seda kuulete, peate jooksma kui tuul, ükskõik kus te olete. Kui te seda ei tee, siis peame praegusest palju targemad inimesed olema, et sellest mingisugust rõõmu tunda!" lõpetas ta ja lükkas Pollyannat enda ees sisse nagu üleannetut kanapoega kuuti. (lk 30-31)
  • Hommikueinel olid esimesed viis minutit üsna vaiksed, kuid siis märkasid preili Polly silmad kahe kärbse õhulisi tiibu laua kohal edasi-tagasi lendlemas, ja ta ütles pahaselt:
"Nancy, kust need kärbsed siia said?"
"Ei tea, preili, köögis küll ei olnud."
Nancy oli eile liiga ärritatud, et Pollyanna toas avatud aknaid tähele panna.
"Arvan, et need on minu kärbsed, tädi Polly," ütles Pollyanna sõbralikult. "Üleval oli neid üsna palju ja küll neil oli lõbus!" (lk 31)
  • "Ma tean, et tuba on soe, kuid leian, et see on sinu kohustus aknad seni kinni hoida, kuni võrgud tuuakse. Pollyanna, kärbsed pole mitte ainult ebapuhtad ja tüütavad, nad on ka tervisele kardetavad. Pärast einet annan sulle ühe raamatu, kust sa võid ise sellest lugeda."
"Lugeda? Tänan, tädi Polly. Ma armastan väga lugeda."
Preili Polly hingas sügavasti sisse ja surus huuled tugevasti kokku. (lk 31)
"Oi, tädi Polly! Ma pole veel elus midagi nii huvitavat näinud. Olen nii rõõmus, et sa selle raamatu mulle lugeda andsid. Seda ma küll ei arvanud, et kärbsed nii palju kõiksugu asju jalge küljes kannavad ja..." (lk 32)
  • [Pollyanna:] "Misjonitünnidest pole ka just suuremat midagi rääkida, ainult et nendest ei leia sa kunagi seda, mida sealt loodad leida, — ka siis mitte, kui arvad, et leiad seda, mida tahad." (lk 33)
  • [Pollyanna:] "Härra White'ile ei meeldi kära. Tema naine ütles, et tal on "närvid", aga tal on ka palju raha ja Naisabi loodab, et ta just nende "närvide" pärast suurema summa annetab — vaiba ostmiseks. Kuigi tal "närvid" on, peaks ta minu arust rõõmus olema, sest tal on ju palju raha. Eks ole?" (lk 34)
"Jah, tädi," ohkas Pollyanna. "Naisabi õpetas mind. Küll mul oli aga sellega tegemist! Nööpaugu õmblemise juures hoidis proua Jones nõela teisiti kui teised prouad, ja proua White arvas, et tagantnõelapistet tuleb õppida enne kui palistamist (või oli see ümberpöördult), ja proua Harrimanni arvates polnud paikamist üldse vaja õppida." (lk 35)
  • [Polly:] "Ega sa keeta ei oska?"
Pollyanna puhkes äkki naerma.
"Nad just hakkasid mulle keetmist õpetama, aga me ei jõudnud kuigi kaugele. Keetmises läksid nende arvamised veel rohkem lahku kui õmblemises. Nad tahtsid alustada leivaküpsetamisega, aga igaüks tegi seda omamoodi. Ühes õmblustunnis nad arutasid seda küsimust ja otsustasid, et igaüks õpetab mind ühe nädala oma köögis. Ma jõudsin ainult šokolaadikompveki ja viigikoogi tegemise ära õppida, siis... siis pidin pooleli jätma." (lk 35)
  • Pollyanna hüüatas poolhirmunult.
"Aga, tädi Polly, sa ei jätnud mulle sugugi aega... elamiseks!"
"Elamiseks, laps! Mida see tähendab? Sa elad ju kogu aeg."
"No muidugi ma h i n g a n kogu aeg, aga see pole ju elamine. Elamiseks nimetan ma..., kui saan teha seda, mis mulle meeldib: väljas mängida, lugeda (iseendale muidugi), mäe otsa ronida, Tomiga ja Nancyga juttu ajada, kõike teada saada inimestest ja majadest ja üldse kõigest, kõigest igal pool nendes toredates tänavates, kust ma eile läbi sõitsin. Seda nimetan ma elamiseks, tädi Polly. Paljas hingamine pole ju elamine!" (lk 35-36)