Ja majoriproua läks. Ta läks rahulikult, jättes enda järel maha hirmu. Ta langes, kuid isegi langedes oli ta suur. Ta ei hääbunud loidu kurbusse, vaid tundis isegi vanaduses rõõmu oma nooreea armastusest. Ta ei alandanud end kaeblemise ega haleda nutuga, loobudes kõigest, ta ei värisenud mõeldes, et peab kerjakoti ja kepiga mööda maad rändama. Ta vaid kahetses vaeseid talupoegi ja rõõmsaid muretuid inimesi Löveni kaldal, kahetses vaeseid kavalere ja kõiki neid, keda ta oli kaitsnud ja toetanud.
Kõik olid ta hüljanud, ja siiski oli tal jõudu oma viimast sõpra endast eemale tõugata, et mitte temast mõrvarit teha.
