Hea tava Eesti kultuuri-ja teaduselus nõuab, et olulistest asjadest ei kõneldaks, või kui, siis võimalikult vähe. Ühest küljest oluline erutab liigselt, teisest küljest - see erutus on viljatu, lihtsalt väsitab. Erakordsetes intellektuaalsetes sündmustes on midagi kohustavat, mis võib võtta hingerahu, mingi vaimne hierarhia, mida ei saa kuidagi enam ära kaotada. On parem, kui võimsad fenomenid elavad rahulikult omas mõõtmes.
Marju Lepajõe, "Tacitus ja teine mõõde" (2007), rmt: "Roomlaste taltsutamine", 2011, lk 411
