Päikesel on nii kohutavalt palju asju ees, et tal õigupoolest iialgi aega üle ei jää tualetti teha. Päev otsa jookseb ta ringi oranžis siidkimonos, millele on haigrud peale tikitud ja kirsiõied. Ta on paks, heasüdamlik, särava näoga naine ning ta on hirmuäratavalt palju õppinud, mille tõttu ta nüüd kõike teab, ning seda tuleb väga harva ette. Ta peab sekretäri, kellega ta kogu päeva koos töötab; ja käib isegi kuuldus ringi, et sekretär päikesele väga meeldivat. "Aga mis sest siis on!" ütleb päike. "Miks ei võiks ma endale lubada, et mulle keegi meeldib? Ma ei jäta sellepärast veel oma tööd lohakile ning mu lapsed saavad erakordselt hea kasvatuse, see tähendab, ma jätan nad kõik saatuse hooleks, mis ongi kõige täiuslikum kasvatus, mida suudetakse anda."
