Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2022/veebruar

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
jaanuar - veebruar - märts - aprill - mai - juuni - juuli - august - september - oktoober - november - detsember

1

  • Katrin seletab enesele range tõsidusega, et ta ei hooligi jõuludest, et tal on jõudu muuks tähtsamaks vaja kui selleks, et paari päeva teiste hulgast välja noppida ja säravamaks ehtida. Päevad on päevad — lähevad samuti mööda nagu kõik teisedki. Ta jätab jõulud sel aastal lihtsalt vahele. Nii mõtleb ja otsustab Katrin, aga varsti märkab ta, et tal pole palju kaasa rääkida: jõulud ei lase eneste üle otsustada, jõulud murravad lihtsalt sisse. Mingil seletamatul kombel vallutavad nad atmosfääri juba mõni aeg enne tähtaega. Omal vaiksel ja leebel viisil ilmuvad nad kõikjale. Kust, kuidas? Keegi ei tea. Igaüks vaid tunneb, nad on kohal.
    • Magda Pihla, "Teed ja käijad". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1958, lk 77

2

  • "Preili Grieve on kõige kurjem inimene, keda näinud olen," torises Kitty.
Adeline vaatas lapselast elukogenult. "Mu kallis, sa peaksid talle kaasa tundma. Ebasõbralikud inimesed on õnnetud inimesed ja ma usun, et preili Grieve on väga õnnetu."
"Ma ei usu, et õnnetu olemine õigustab julmust, vanaema."
"Ei õigustagi, aga selgitab küll. Preili Grieve on elus kindlasti kohuta­vaid pettumusi talunud. Ma arvan, et sinu õnn, Kitty, ainult tuletas talle tema ebaõnne meelde. Ja kuigi on raske sellist asja mõista ja andestada, peaks minu meelest siiski püüdma seda teha."

3

  • Piiritusega, mida alati keemialaborites lihtsa lahustina käepärast olemas, oli Kohtlas nii, et see seisis suures pudelis kapis. Ükskord märkasin, et pudelis vedelikutase kahtlaselt alanema hakkas. Mõtlesime Tiidoga välja kavala nipi. Puistasime pudelisse suurema hulga fenoolftaleiini (purgeen!) ja ootasime huviga kõhuhaiguste puhangut. Mingi kahtlus tekkis, aga tulemuseks oli siiski vaid see, et pudelis piirituse hulk enam ei vähenenud See meie eesmärk ju oligi.
    • Aili Kogerman, "Noore naisinsenerina Eesti põlevkivitööstuses", rmt: Juhan Tomberg, "Inseneri elutöö Eesti põlevkivitööstuses", 2002, lk 141-142

4

5

6

milline lootusrikas mäng
elu enda mudel
kui oled piisavalt kiire
kui topid kõik tühikud ideaalselt täis
siis rida haihtub
üks mure tõeliselt vähem

7

  • Kui aus olla, miks üldse vaeva näha? Miks üldse näha vaeva teismeliste koolisaatmisega? Kuna nende mõistus oli hormoonidest ummistunud, ei olnud mõeldav, et nad suudaksid ära õppida nii keeruka süsteemi kui matemaatika või keemia, veelgi vähem võõrkeele hullumeelse rägastiku. Miks ärritada neid kõiki proovima sundides? Prudie arvas, et ta võib lihtsalt teha midagi muud - märgata nende puhul enesetapule kaldumise sümptomeid või relvade olemasolu või rasedust või narkosõltuvust või seksuaalse kuritarvitamise tunnuseid -, aga paluda tal samal ajal neile prantsuse keelt õpetada oli tõesti liiga palju.

8

  • Ta mõtles Mervi peale.
Mis see tüdruk endast õieti kujutas?
Mis ta oli oodanud, kui tuli koos Pekkaga tallu?
Tema juttudest oli jäänud mulje, et tal oli min­geid romantilisi ootusi maaelust. Kust ta oli need võtnud?
Ehk naisteajakirjadest. Ehk televisioonist. Kau­nitest värvifotodest, mis kujutasid stiilseid nurki talumajadest.
Üks pilt valetab rohkem kui tuhat ajaviitekirjanikku kokku.
  • Eila Pennanen, "See õrn hääleke". Tlk Luule Sirp. Rmt: "Novelle" (1987), lk 48

9

Elu on alati olemas meie elamata elu on kusagil olemas roheline
puu lookub viljade raskusest naer on olemas suudluste soojus on
olemas meie kõigi jaoks rõõm on olemas ainult sirutada käsi ja
võtta viljad valmivad ja varisevad mahl nõrgub teetolmu aga nälgija
ei julge ei julge ei julge

  • Tiia Toomet, "Elu on alati olemas", rmt: "Argipäeva õhtu", 1987, lk 10

10

Tibupoeg koorub kuldmunast,
vaatab uudistavalt maailma ja näeb,
et kõik on nii nagu vaja:
apelsin muutub riigiõunaks,
mesilassülem kasvab rahvaks,
peremärgid lähevad hinda,
iga inimene leiab üles enda käekirja.

  • Lea Mändmets, "*Nähtamatuse mask purunes...", rmt: "Mullumuiste", 2017, lk 7

11

12

  • Tütarlaps mäletas, et ta on siin! Tänaseks piisas Grigorile sellest. Ta mäletas teda! See tegi talle heameelt, ja lisaks veel asjaolu, et ta oli nüüd äkki sattunud hoopis teise, varem täiesti tundmatusse maailma — kirjanduse pühamusse, raamatuvaramusse, mis ühendab kogu inimkonna minevikku tänapäevaga, meie kaasajaga. Ja nagu pühakojas tekib siingi tahtmine ainult vaikselt rääkida ja kummardada vestaalide ees — nende naiste ees, kes valitsevad raamatute saladusi, saladuste saladusi.

13

  • Mitmepäevane unevaegus tekitab kummalise afaasiavormi, inimene kobab nimisõnu otsida ega mäleta oma lähimate kaastöötajate nimesid. Kui tavalised inimesed taipaksid, kui viletsas seisundis on nende valvearst pärast tööl oldud nädalavahetust, siis nad küll oma elu ja tervist tema kätesse ei usaldaks. Veoautojuht peab iga nelja ja poole tunni tagant puhkama, arst võib ööpäev läbi töötada ja temalt oodatakse veel ka empaatiavõimet.
    • Anna Jansson, "Võõras lind", tlk Mari Jesmin, 2013, lk 50-51

14

  • Meil pole vahet, kumb võidab, sõpradeks jääme igal juhul.
    • Anett Kontaveit tennisematšist Maria Sakkariga, intervjuu: Ville Arike, "Peterburis võitnud Kontaveit tõuseb edetabelis kuuendaks", Postimees, 14.02.2022, lk 20

15

  • Päikesel on nii kohutavalt palju asju ees, et tal õigupoolest iialgi aega üle ei jää tualetti teha. Päev otsa jookseb ta ringi oranžis siidkimonos, millele on haigrud peale tikitud ja kirsiõied. Ta on paks, heasüdamlik, särava näoga naine ning ta on hirmuäratavalt palju õppinud, mille tõttu ta nüüd kõike teab, ning seda tuleb väga harva ette. Ta peab sekretäri, kellega ta kogu päeva koos töötab; ja käib isegi kuuldus ringi, et sekretär päikesele väga meeldivat. "Aga mis sest siis on!" ütleb päike. "Miks ei võiks ma endale lubada, et mulle keegi meeldib? Ma ei jäta sellepärast veel oma tööd lohakile ning mu lapsed saavad erakordselt hea kasvatuse, see tähendab, ma jätan nad kõik saatuse hooleks, mis ongi kõige täiuslikum kasvatus, mida suudetakse anda."

16

  • "Ütle, mis on perspek-tiiv?" püüab Miilu vanaisa rääkima panna. Ehk ta küsib, kust Miilu teab või kuulis selle sõna? Aga vanaisa ei küsi, vaid seletab suletud silmi:
"Perspektiiv? Mida edasi, seda kitsamaks."
  • Lilli Promet, "Üksi" kogust "Kes levitab anekdoote" (1967), lk 120

17

18

  • Jõge võib usaldada. Jõgi on elus. Jõgi on tark. Mitte nagu rööpad, kel pole ei südant, ei taipu. Jõgi lõhnab magusalt värske kala järele. Sügavalt, sügavalt hingates võib mõne magusa kalagi sisse hingata. Mõne päris pisukese, suurt ju mitte. Laura hingas end täis väikestest, pisitillukestest kalakestest. Nii pisitillukestest, et silm ei seletagi midagi, ainult on tunda, et kalakesed hakkavad südames rõõmsalt trallitama. Kuidas neil seal läheb?

19

  • Pidin korterist välja pääsema, sest sealolek tegi mulle haiget. Toad ja mööbel, hääled tänavalt, mu kabinetti paistev valgus, hambaharjad väikses hoidikus, magamistoa seinakapp, millel oli nupp puudu - igast esemest oli saanud luu, mis valutas, liiges või roie või selgroolüli ühise mälu liigendatud anatoomias, ja iga tuttav asi, mis oli ajaga kogunenud tähendustest tinaraske, tundus mu kehas kaalu omandavat ning ma avastasin, et ei suuda neid taluda. Ja nii ma lahkusingi Brooklynist ja läksin suveks koju Minnesota kolkalinna paigas, kus vanasti oli olnud preeria ja kus olin üles kasvanud.

20

21

  • Sisekaos kui peidetud vulkaan, mis ootamatult rahus küntud põllu vaod kergitab, ootas näo, juuste ja rõivaste korratuse all, otsides lõhet, kust välja purskuda.
    • Anaïs Nin, "Spioon armastuse majas", tlk Anne Allpere, LR 46/47, 1993, lk 8

22

Kuulake, lapsed:
Teie isa on surnud.
Tema vanadest mantlitest
Ma teen teile väikesed jakid;
Ma teen teile väiksed püksid
Tema vanadest pükstest.
...
Elu peab minema edasi,
Ja surm tuleb unustada;
Elu peab minema edasi,
Kuigi tublid mehed surevad;
Anne, söö oma toit ära;
Dan, võta oma rohi ära;
Elu peab minema edasi;
Ma ainult unustasin miks.

23

  • Töö kahjulikud tagajärjed ei piirdu üksi lihastiku ja liigenditega, vaid nad ulatuvad ka siseelunditeni.
    • Anna Raudkats, "Tervis ja ilu: naiste koduvõimlemise juht", 1929, lk 11

24

Jumal võiks olla midagi
linnukese sarnast,
väike ja hüplev,
täiesti arusaamatu.
Linnulaulu kirikus tahan
ma elada ja maetud saada.

  • Carolina Pihelgas, "Kui kassidel oleks jumal...", rmt: "Tuul polnud enam kellegi vastu", 2020, lk 122

25

Siis muutus kaoseks, kaose osaks kõik.
Vaid vahel harva kõlas pimedusest
veel nõrk ja katkev hüüe: "Valgust! Valgust!"
Mispeale vastas oma kõrgelt troonilt
kõikvõimas maine jumal võimsal häälel:
"Ei. Saagu pimedus!" Ja jälle virras kaos.

Kui mitu, mitu Prometheuse järglast
on käinud taevast tulesädet toomas?
Kui palju käsi tõusid selle poole
kui tähe poole, mida püüelda?
Kui aga purunes see särav säde,
läks katki sädemete killukesteks,
siis igaüks, kes killukese leidis,
ta peitis nagu tule tuha sisse.

  • Lesja Ukrajinka, "Fiat nox!" Tlk Muia Veetamm. Rmt: "Aoeelsed tuled" (1971), lk 39-40

26

mäletad teist maailmakriisi?
ja niisamuti ka esimest?
kodukriisi - mis igaühel oma
külma kriisi unustasin juba ära
neid oli ehk koguni kaks
ka vabaduskriisi tuleks nimetada,
see kõlab nii hästi -
1648. kuni 1657. aasta vabaduskriis
pange kooliraamatuisse kirja:
see on kriis, mis vabastab
lõpuks saad üldse enesest lahti

minu vaarisa hukkus teises ilmakriisis
ja võimalik, et minu teise vaarisa käe läbi
või siis tolle automaatrelva või tanki kuulist
pole ainult selge
kuidas nad üksteisega kriisi pidama sattusid
või kas see kriis ise ehk murdis nad
katkuna maha -

  • Ljubov Jakõmtšuk, "Mul on sulle kriis" kogust "Donbassi aprikoosid". Tlk Mathura (2019), lk 38

27

  • Veetsin suurema osa oma Kiievi lapsepõlvest neljateistkordses elamukompleksis Dnepri vasakul kaldal, rajoonis, mis oli tekkinud pärast sõda ja mil otsekui polnuks minevikku, ainult puhas tulevik. Kuid kedagi ega midagi polnud unustatud, nagu luuletaja Olga Bergholz oli kirjutanud Leningradi blokaadi miljonile ohvrile mõeldes. Need read olid kõigi südames, asendades mälestusi kogu maal, neist ei saanud üle, sest neist sai ennustus, tänu neis peituvale ilmsele tõele ja peidetud valedele, kutsuti meid üles kõiki ja kõike mäletama, et me unustaksime, kes ja mis oli unustatud.

28

Donbassi seened, öö vaiksed kimäärid,
ilmudes tühjusest, kasvades välja kivisöest,
kuni südamed jäävad seisma nagu liftid öistes majades,
Donbassi seened kasvavad ja kasvavad, laskmata
kõigil pettunutel ja äpardunutel kurbusest surra,
sest, vennas, kuni me oleme koos,
on keegi, kelle jaoks seda maad läbi kaevata,
leides ta soojast sisikonnast
surma musta värvi,
elu musta värvi.

  • Serhi Žadan, "Donbassi seened". Tõlkinud Maarja Kangro. Rmt: "Varietee. Luuletõlkeid kaheksast keelest", Nähtamatu Ahv, 2019, lk 184-186

alamlehed