Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2022/aprill

Allikas: Vikitsitaadid
jaanuar - veebruar - märts - aprill - mai - juuni - juuli - august - september - oktoober - november - detsember
  • Millal legend on legend? Miks müüt on müüt? Kui vana ja kasutuks jäänud peab olema üks fakt, et see pagendataks liiki "muinasjutt"? Ja miks jäävad mõned tõigad vaieldamatuks, samal ajal kui teised kaotavad kehtivuse ja omandavad ähmase, ebakindla iseloomu?
  • [Blair Clayton:] "London on tähtis finantskeskus. Viibin seal üsna sageli. Aga ma tahaksin meelsasti arendada ka farmaatsiaäri Šveitsis. Seal on meil suurepärased laboratooriumid, ning Birminghami lähedal asub väga hea tööstusettevõte. Hiljuti omandasime Mersey's korraliku sõjatehase..."
"Sõjatehase?"
"Laskemoon, Ginny. Relvad."
"Arvasin, et see kõik on lõppenud!"
"See kõik, nagu sina ütlesid, ei lõpe kunagi."
  • Kas saame apaatiast üle? Jah, aga ainult siis, kui meil on lootust. Üks põhjus lootuseks peitub inimese intellektuaalsete saavutuste erakordses olemuses. Sada aastat tagasi jäid mõtted Boeing 747-st, inimesest Kuul ja internetist ulme valdkonda. Ometi oleme meie nüüd näinud kõike seda ja palju-palju muudki. Niisiis, nüüd, mil seisame lõpuks silmitsi kohutava kahjuga, mille oleme oma keskkonnale tekitanud, teeb meie leidlikkus tehniliste lahenduste leidmiseks ületunde. Kuid tehnikast üksi ei piisa. Peame tegelema ka oma südamega. Ja see toimub praegu kogu maailmas.

Hoia, et su paat ei satuks üleinimlikku keerisesse,
hulluse neeluhaudadesse —
et su paat ei satuks kose hõiskavaisse voogudesse,
need löövad ta pilbasteks.
Hoia end — sina siin enam ei loe —
jõu pöörase lõbu ees pole vahet elul ega surmal,
ei mingit "tasakesi", "ettevaatlikult", "proovime".
Tugevamad peod haaravad lennult su aeru.

  • Mul on suur võlg oma maa ja rahva ees. See on sedasorti auvõlg, mis tuleb kindlasti tasuda. Ja ma tasun selle, nii hästi-halvasti, kui ma suudan. Muidugi võiks lüüa kõigele käega ja piirduda vaid igapäevaste tööülesannetega, mugavam oleks. Aga tasus siis üldse mammakesel end mu ilmaletoomisega vaevata - tühipalja olelemise jaoks mind küll siia vaja poleks olnud! Kui juba kord siia närusesse maailma on satutud, siis tuleb täita inimväärne ülesanne, nõudku see pingutusi kui palju tahes!
    • Hella Keem päevik, 16.04.1961, rmt: "Leivakünast ahjuluuani: Leivavalmistamisest ja sellega seotud esemetest", 2020, lk 12

Sind asetati jäisesse orva, aga mina
kannan su alandliku ja päikeselise maa rüppe.
Nad ei teadnud, et minulgi tuleb seal magada,
et näeme koos und, pea samal padjal.
...
Ma lahkun, lauldes oma kaunist kättemaksust,
sest salasügavikku ei küündi ükski käsi
võitlema minuga peotäie kontide pärast.

  • Enamikul lindudel on kahtlemata tugevam sugupool ühtlasi ka ilusam. See näitab, kui mittevajalik on isalind, sest vajalikule on loodus andnud tagasihoidliku rüü. Kes silma torkab, seda valitseb pea alati oht kellelegi saagiks langeda. Seepärast kaitseb silmapaistmatu sulestik hauduvat või poegi toitvat emalindu röövlinnu pilgu eest. (lk 91)
    • Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973
  • Meile ei saa alati osaks see väline saatus, mida me pälviksime, kuid me saavutame selle seesmise saatuse, mida oleme võimelised looma.
    • Maria Jotuni, tlk Endel Nirk. Aforismikogust "Lahtine laegas", LR nr 39 1971, lk 19
  • Mida siis mehed teevad, kui meel on must? tahab Karina teada. [Krimiuudiste noormees:] Istume arvutis, tšätime, kolame Facebookis, Twitteris ja muud säärast. Natuke aega tagasi ma esitasin kellelegi sama küsimuse ja tema vastas, et pikutame voodis ja klõpsutame kanaleid. See tüüp pidi olema küll teisest põlvkonnast, mõni vanem mees. Ühesõnaga meeste nuttu asendav tehnoloogia on põlvkondade küsimus, järeldab Karina. (lk 221)
  • Suhtumine ebakindlusesse on õpitud. See omandatakse kultuuris kasvades. Kõigepealt õpivad lapsed eristama, mis on must ja mis puhas ning mis on ohtlik ja mis turvaline.
Eri ühiskondades on nendel mõistetel aga erinev sisu. Ebakindlust tõrjuvates kultuurides on must ja ohtlik kindlalt piiritletud: see, mida peetakse mustaks, on alati must ja see, mida peetakse ohtlikuks, on alati ohtlik. Kahtlustele ja suhtelisusele palju ruumi ei jäeta. Isegi mõtteid võib pidada ohtlikeks. Peres kasvades õpivad lapsed, millised mõtted on head ja millised keelatud. Piir hea ja halva vahel on jäik.
Nendes kultuurides erinevat ei sallita: erinev on ohtlik!
Ka ebakindlust taluvates kultuurides on mustal ja ohtlikul oma koht, ent siin jäetakse rohkem ruumi kahtlustele, eriti siis, kui tegemist on tundmatu olukorra, inimese või mõtteviisiga.
  • Hille Pajupuu, "Kuidas kohaneda võõras kultuuris?", 2000, lk 36
  • On igivana mõiste, et mees langeb selleni tasemeni, milleni naine, muidugi üldmõistes, ta langemist sallib.
  • Uni hakkas peale tükkima ja rauged mõtted kandusid vanamemmelt mesilastarule, mis sumises õunapuude varjus koduõuel. Esimene meesaak valmib sellel suvel, ja enam mitte kunagi ei pea ta mett kelleltki teiselt ostma. Ta saab pakkuda perele oma mett, millesse mesilased on kandnud nende oma kadakaniitude lillede nestet. See oli mesilaste aukohus, ja nende mesi saab olema nii tume ja tummine, et juba väike piisk teeb tee magusaks.
  • Nii kõiksuse kui inimese eksistents on kaootiline, lõpetamatute mängureeglitega, alati võib juhtuda nii, kuid alati ka naa. Lugedes elu teksti, tutvudes kunstiteosega, tunnetades ennast universumina on igaühel õigus oma interpretatsioonile, iga kunstnik on nägija. Mida läbitungivam ja liikuvam on inimese vaade asjadele, seda lähemal on ta igavikulise lõpetamatuse, teistsuguse võimalikkuse aimdusele.
  • Aga kuna MAAILM koosneb enamjaolt KÜSIMUSTEST ja VASTUSTEST, siis on neid ka sinu peas tohutu hunnik. Otsi nad üles ja sul pole: kunagi igav, võib-olla ainult siis, kui on pühapäev ja kell on neli pärast lõunat ja uduvihma sajab juba kolmandat tundi järjest ja teha ei viitsi kohe mitte midagi ja sa oled leidnud oma peast ühe uue vastuse: igavus on vahel täitsa lahe asi. Tühjus on tõesti päris tühi.
    • Eva Koff, "Kust tulevad vastused", 2002, lk 8
  • Miski ei ole prohvetlik. See, mis paistab ennustusena, on lihtsalt kõrgendatud tähelepanu juhtunu suhtes. Mis on juhtunud, juhtub varem või hiljem uuesti, kusagil, kunagi. Sageli juhtub see sama inimesega, sest kõigil on omad mustrid.
    • Lena Andersson, "Isiklikult vastutamata", tlk Maarja Aaloe, 2017, lk 8
  • Oma tõe leidmisega on seotud iseenda äratundmine ja leidmine (ning vastupidi), milleks mälestused samuti loovad uusi võimalusi. Vahetult (eksplitsiitse) mäletamisega on seotud teadmine ja arusaamine iseendast (iseteadvus) ehk inimese minapilt ja minatunne, ja see on narratiivne. Alles mäletamise ja sellest jutustamise kompleksse protsessi kaudu saame nendeks, keda usume end olevat.
  • Alguses rääkis Ian, miks ta üldse hakkas kirjandusteadlaseks. "Olen veendunud, et mäletamine on tähtis. Vaid mäletades võime endast midagi mõista. Aga minul on juhtumisi hirmus halb mälu. Tahtsin asja parandada, varastades teistelt." [---]
Ta jutt tõi mulle kurku rõhuva klimbi. Tahtsin tõsta käe ja öelda, et mäletamises ei ole midagi head. Mälu on üks elu liialdusi, mille ees oleme jõuetud. Tahtsin püsti tõusta, peatada märkmeid tegevad pliiatsid ja õhinal noogutavad näod ning hüüda, et mina ei taha muud kui ükskõik mis viisil mälust lahti saada.
  • Sellel rannal me elame, sellel rannal filmiti tantsijaid, seda randa näeb Prantsuse televisioon. Rand on rahulik, siin ei ole kuritegevust, siin ei juhtu õnnetusi, igatahes mitte rohkem kui mõnes teises rahulikus maakülas. Abielusid rikutakse siin kindlasti niisama palju kui mujalgi. Ja kui vanad Saksa miinid niitudel plahvatavad, lendavad lehmad kõrgele õhku.

Mesikäpa esikäpad
tõsi jah, on aina meetud.
Mett nii meil kui metsaotil
maiuspalaks on ju peetud.

Mesikäpa esikäpad
siis vaid, siis vaid mesised,
kui on tagakäpad mustaks
talland taruesised.

  • Milvi Panga, "Mesikäpa esikäpad", rmt: "Mesikäpa esikäpad", 2017, lk 9
  • Miss Rickerby-Carrick summutas vestluse nagu märg tekk tule. "Oi, ärge lõpetage, jätkake! Tõesti, palun, jätkake! Ma ei taha, et mul ainuski sõna kaotsi läheks," hüüdis ta, "sest toote esile minu jaoks kõige huvitavama aspekti. Ilu on kõikjal! Kõiges!" hüüdis ta ja viipas käega kaares mr. Lazenby prillide eest läbi. "Ilu on Tõde. Tõde — Ilu," deklameeris ta. "Muud ei ole meil vaja teada."
"Teie tähelepanek, miss Rickerby-Carrick, on väga sügavamõtteline," kommenteeris mr. Hewson lahkelt.
"Ma ei saa kuidagi teiega päri olla," ütles ta õde. "Ma olen näinud küll ja küll Tõde, mis polnud ilus. Koormate viisi."
  • Ngaio Marsh, "Constable'i maastik konstaablitega". Tlk Mark Sinisoo, 1994, lk 40
  • Kui isiksus ei ole ühiskonnas vaba, kui ühiskond ei garanteeri isikuvabadusi, siis tulemuseks on, et isik delegeerib oma eetilise vastutuse kõrgemalseisvale instantsile. Isik vabaneb eetilistest piduritest. Isik täidab ülemuse tahet ja käsku. Vastutab käskija, mitte käsutäitja. Süsteem produtseerib lurjuseid ja terveid kaste eetikavastaste tegude kordasaatjaid.
    • Klara Hallik, "Ausalt & avameelselt. EKP Keskkomitee VIII pleenumist", 1989, lk 21-22
  • "Kas Ahvenamaal tõesti kasvab õunu?" Katriina ei vabanenud enam mõttest õuntele.
"Muidugi on meil seal õunu. Mul on enesel suur puuviljaaed. Igal hommikul võid minna ja noppida kastemärjast rohust — niipalju kui aga tahad: punaseid, kollaseid, rohelisi ja siniseid õunu."
"Siniseid õunu," kogeles Katriina üllatunult, kuid ta meeled olid nüüd sellises seisukorras, et ta võis uskuda mida tahes.
"Jah, jah, siniseid õunu. Kõik sordid, kõik värvid," kiitles mees, kes oli sattunud kirjeldamisega hoogu ega lasknud end peatada.
Lind laulab puu otsas: Pissile tahan, pissile tahan!
Juba onu Semper jooksebki potiga.
Ju oli mulle jäänud temast mulje kui eriti abivalmis isikust.
  • Pärast Iirimaa eraldatuses ainult kolleegidega veedetud kaht nädalat lootis C. G. Londonist palju. Nood rohelised künkad olid kahtlemata olnud kaunid, aga sellel, kui palju rohtu inimene taluda suudab, on ikkagi piirid.
  • "Atticus..." ütles Jem süngelt.
Atticus pöördus uksel ringi. "Mis on, poeg?"
"Kuidas nad võisid seda teha, kuidas nad võisid?"
"Ma ei tea, aga nad tegid. Nad on teinud seda enne, ja nad tegid seda ka täna, ja nad teevad seda uuesti, ja kui nad seda teevad - siis paistab, et ainult lapsed nutavad. Head ööd."
  • Eesti rahvas laulab läbi viiside, rütmide ja laulusõnade oma valu rõõmuks. Ükskõik, mis on käsil, ikka leiavad eestlased aja koos laulmiseks ja laulukaare alla kogunemiseks. Kirevad helid looklevad lauljatelt lainetusena kuulajatele, põrkavad tagasi lauljatele ning uue ja suure lainetusena heliseb kogu maa, seda vilistavad linnud ja võngutab metsavaikus. Vaikus, mis kohiseb kõrvus ja rõõmustab meeli.
  • [Kapten Laurence:] "Võib-olla te kõik ei tea," ütles ta, vaigistades sosistajaid pilguga, "et õhuväe poolest on Inglismaa väga kehvas seisus. Loomulikult on meie oskused suurepärased ja meie väed lendavad paremini kui ükski teine rahvas maailmas, kuid prantslastel on lohesid kaks korda rohkem ja ei saa salata, et neil on paremad tõud. Korralikult rakkes lohe on meile väärt vähemalt niisama palju kui saja suurtükiga laev - isegi tavaline kollarappija või kolmetonnine winchester -, aga muna suuruse ja värvi põhjal usub härra Pollitt, et siit koorub esmajärguline eksemplar, kes kuulub tõenäoliselt mingisse haruldasse suurt kasvu tõugu."

alamlehed