Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2022/juuni

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
jaanuar - veebruar - märts - aprill - mai - juuni - juuli - august - september - oktoober - november - detsember

1

  • Jaamahoone oli nagu uhke präänik: šokolaadi- ja punasekarva, kaunistatud isuäratavate tornikeste ja aknakestega, ilustatud vappide ja vaasidega, üle puistatud läikivate katusekividega, pikitud teravike ja tuulelippudega. Ignatov krimpsutas nägu: Kaasani vaksal oli kogu Venemaa jaoks aken Siberisse, aga nägi välja nagu kultuuripalee või mingi muuseum. Ptüi, ühesõnaga.
    • Guzel Jahhina, "Zuleihha avab silmad", tlk Jüri Ojamaa, 2017. lk 130

2

  • Laps hõljub teadmatuse lukustatud kapis, oma kehas, selles pimedas paigas. Nõutuse tunnistamine pelgalt võimendab seda. Samas - ma võtsin seda ülekohtuna, mida see ka on - peetakse laste loomulikke tähelepanekuid veidrateks, isegi armsateks. Nende ütlemisi ja muigeid esile kutsuvaid arglikke küsimusi armastatakse korrata, kuid pole mingit tagatist, et need küsimused ka vastused saavad. Miks lapsed üldse end avaldada riskivad? Põhjuseks peab olema meeleheide või talumatu hirm. On lausa ime, et nad oma segaduses aknast välja ei hüppa.

3

  • [Shelly:] "Naisi õpetatakse lapsest peale vabandust paluma, isegi kui see, mis on valesti, on kellegi teise süü. Ma arvan, et see on teatud mõttes ajupesu. Jäänuk vanast ajast, et naisi ikke all hoida."

4

  • Ehkki mul on veel palju õppida, tean ma üht: loomad on meist tõesti iidsemad, keerulisemad ja mitmeti targemad. Nad on täiuslikumad, sest püsivad looduse hirmuäratava sümmeetria piires täpselt nii, nagu loodus seda ette nägi. Neid tuleb hardalt austada, aga kõigist kõige rohkem ehk elevanti — maismaaimetajat, kes on emotsionaalselt inimesega kõige sarnasem.

5

  • [Rose:] "Ma tunnen, et kõik, mida ma nüüd teen, on osa minust, need tööd on üksluised, jaa, ma tean, aga nad ei ole tüütud, nad meeldivad mulle, ma teen kõiki neid," — ta kõhkles viivu — "armastusega. Tõusen üles, tõmban kardinad eest ära, käin poes, lähen magama. Te saate aru, mida ma mõtlen."
"Kuidas ma võin aru saada, mida te mõtlete," ütles Simon jahmatamapanevalt järsult, "kui ükski asi, mida ma teen, ei ole tehtud armastusega?"

6

  • Basilil oli oma teooria, et paljud vead ja puudujäägid tänapäeva kirjanduses tulenevad mürast, mida tekitab tööstusühiskond. Shelley ei oleks iial kirjutanud oma lüürilist tervitust lõokesele nii õnnestunud sõnastuses, kui akna taga oleks töötanud suruõhuhaamer ning teisel pool saepuruplaatidest vaheseina üüranud täie võimsusega raadio.
    • Helen McCloy, "Kaks kolmandikku vaimu", tlk Viktor Kerge, 1984, lk 98

7

8

  • Teda ennast võis tabada kaotusehirm, kui linnas mõni maja maha lammutati. Palju aastaid seintes olnud mälestuste kaotus oli peaaegu isiklik. Vanade hoonete ja piirkondade - kus tundmatud inimesed olid elanud oma elu ja unistanud oma unistusi ning jätnud sinna oma jäljed - hävitamine oli tema jaoks otsekui ühe osa ajaloo hävitamine. Justkui oleks nende elu olnud täiesti mõttetu, kuna pärast neid võidi nende jäljed nii enesestmõistetavalt hävitada. Kõik need, kellel polnud õnnestunud ennast mõne fantastilise raamatu kirjutamise või järeltulevate põlvede jaoks millegi revolutsioonilise leiutamisega surematuks muuta. Mis õigusega hävitati kogu nende elutöö, kes olid elanud oma elu vaikselt ega saanud oodata, et neile mälestustahvel pannakse? Otsekui poleks nad kunagi mingit rolli mänginud. Võib-olla veetis just selles majas keegi oma elu kõige õnnelikuma hetke. Võib-olla on see tunne seintes alles nagu sõnum neile, kes tulevad pärast? Ehk võiks see neile midagi õpetada?

9

10

  • Osa riigi funktsioone on meil kuulutatud feminiinseiks, need on sotsiaal-kultuurilised ja rahvastikuga seotud funktsioonid ja neid võivad naised juhtida, osa on suhteliselt neutraalsed, sh majandus ja infrastruktuur, nende etteotsa võib panna nii naise kui ka mehe (pannakse siiski mees), osa aga täiesti maskuliinsed, seotud peamise võimuga - rahaga, või siis sise- ja väliskaitsega, ja neid juhivad üldjuhul mehed.

11

  • Mõne arvates on madalapalgaline töö naiste endi valik. Ainus mõeldav alternatiiv oleks aga laste ja majapidamise unarussejätmine. Igal juhul on USA rahvastikuandmed viimase 50 aasta kohta tõestanud, et kui mõnes tööstusharus asub tööle palju naisi, langeb selle palgatase ja kaob "prestiiž", mis viitab sellele, et madalapalgaline töö valib naisi, mitte vastupidi.
    • Caroline Criado Perez, "Nähtamatud naised: andmelüngad meestekeskses maailmas", tlk Epp Aareleid, 2021, lk 78

12

  • Armastus, mis on armastus? Usun, et armastus on midagi sellist, millest rääkimiseks ei olegi tegelikult sõnu. Armastus on see, kui sa kedagi mõistad, kelIestki hoolid, jagad temaga õnne ja õnnetust. Ja pikapeale kuulub selle juurde ka kehaline armastus: sa jagad midagi, annad midagi ära ja võtad midagi vastu, ükskõik siis, oled sa abielus või vallaline, saad sa lapse või ei saa. Kas su au on läinud või mitte — kõik see pole tähtis, kui sa vaid tead, et kogu edasise elu seisab sinu kõrval keegi, kes sind mõistab ja keda sul ei tarvitse mitte kellegagi jagada. (2. märts 1944)
    • Anne Frank, "Anne Franki päevik. 12. juuni 1942 — 1. august 1944", tlk Vahur Aabrams, 2019, lk 206

13

14

15

  • Kõikide inimeste elus on kolm tühikut. Üks neist on tühik, mis jääb avatuks sellepärast, et sa ei saa piisavalt armastust, millega seda täita. Teine tühik jääb avatuks seetõttu, et sa ei suuda leida valdkonda, milles saaksid end teostada. Ja kolmas tühik jääb avatuks sellepärast, et sul pole nii palju raha, et täita neist kahest tühikust üks või mõlemad.
    • Mavis Cheek, "Minu tädi intiimelu", tlk Faina Laksberg, 2016, 2. trükk, lk 34

16

  • Armastatud naised liiguvad, tantsivad lakkamatult. Meie tantsime ja mehed järgnevad meile hullumeelsuse ja surma piirile, kuid mis saab meist, tantsijatest? Kui tants lõpeb, seisame jälle, kannad maas, uuesti kannad maas, segaduses ja haiget saanud. Meie reisi katva kuldse kanga all on liha, ja see liha valutab. Mehi ei huvita keha, mis valu tunneb, neid huvitab tantsiva naise keha rütm, sellise naise keha, kes ei suuda tantsus peatuda.

17

  • Noh, kui keegi kirjutab, et ta sind armastab, siis tuleb ju vastata, mina ka, see on nagu siis, kui keegi soovib sulle häid jõule, siis ei sobi jätta vastamata, vaid soovid ka häid jõule. Või meeldivat nädalavahetust.
    • Nina Lykke, "Surmahaigus", tlk Sigrid Tooming, 2021, lk 113

18

19

20

  • Saatus, mõlgutles ta uuesti. Miks oli ta varem saatust alati kujutlenud murdlainena, mis tal üle pea kokku lööb, või pööristuulena, mille rajus ta keerleb abituna kui leht? Saatus võis ju ka olla selge suveilm, kaitstud viibimine kohas, mis oli peaaegu ta kodumaa, inimesega, keda ta õigupoolest juba tundis sündimisest saadik.
    • Katrin Jakobi, "Suveöö unenägu", rmt: "Suvekodumaa", 1992, lk 23

21

  • [Thomas:] "Ma usun... Ma mõtlen... et Jumal... ja inimene... tekkisid koos..."
Ta vaatab maha, Marie vaatab teda.
"... vee keemiast... vetikate kõdunemisel. Jumal sündis... inimeses... kui see pimedusest võitu sai. Jumal on inimese poeg: tema mõtte väljendus."
Ta vaikib, neiu samuti. Kõhuli rohus, lõug kätele toetatud, lausub Marie leebelt:
"Või nii... Vaat kus agnostik, kes räägib nagu küree! Vabandust, ma tahtsin öelda "nagu raamat"."

22

23

24

  • Enamik naisi sõdib kahel rindel: ühel selle eest, mis iganes kõnealune teema on, ja teisel ​​lihtsalt õiguse nimel sõna võtta, omada ideid, saada tunnustatud faktide ja tõdede valdajana, omada väärtust, olla inimene. Asjad on kindlasti paremaks läinud, kuid minu eluajal see veel sõda ei lõpe. Ma võitlen selles endiselt, kindlasti iseenda pärast, aga ka kõigi nende nooremate naiste pärast, kellel on midagi öelda, lootuses, et nad saavad seda öelda.

25

  • [---] kunstikriitiku tegevus on alati olnud paranoiliselt lõhestunud. Kirjutama peaks küll võimalikult laiale kunstipublikule, kuid esimese lugejana, sisemise teise ja dialoogipartnerina seisab selja taga eriala- ja põlvkonnakaaslane. Liigne rahvapärasus ja lai menukus justkui tõmbaks tagasi mainet erialaringkondades, vaid haruharva jõuavad need kaks poolust mingi vaherahuni. Kriitik tahaks olla või peaks olema menukas – ja ei taha ka.

26

  • Kord küsiti minu käest, et kuidas ma osa õpin? Ma ei ole siiamaani veel kodus oma osa õppinud! Ma ei pea õppima, kui ma võtan proovis ühte stseeni läbi kolm korda - mul jääb ju nii tekst pähe! Aga kui me lõpmatuseni ainult filosofeerime ja võtame vaevu ainult üks kord stseeni läbi, siis on nädal aega (kui sa ainult episoodis oled), kui jälle üks kord saad näidendi läbi mängida! Kui kodus õpid teksti, siis hakkab tööle mehaaniline mälu. Sa ei harju sellega, ta ei lähe verre ja võib juhtuda et laval korraga unustad teksti ära.
    • Ellen Liiger intervjuus Karin Kasele, rmt: "Ma tahan mängida!", 2018, lk 65-66

27

  • Alasti Buck oli Nate'i alter ego, mis leiutati ühel kaheksanda klassi peol, kui enamik neist oli end esimest korda purju joonud. Pärast kuue õlle kummutamist oli Nate särgi seljast võtnud ning Blair ja Serena olid musta vildikaga tema kõhule suure puseriti hammastega lõusta joonistanud. Mingil põhjusel päästis see nägu Nate'is valla saatana ja ta alustas joomismängu. Kõik istusid ringis, Nate istus keskel, ladina keele õpik süles, ning karjus verbe, mida nad kõik pöörama pidid. Esimene, kes sassi ajas, pidi napsu võtma ja Alasti Bucki suudlema. Muidugi ajasid nad kõik sassi, mi poisid kui tüdrukud, nii et Bucki jaoks oli see huvitav öö. Järgmisel hommikul püüdis Nate teha nägu, et seda ei ole üldse juhtunud, aga tõestusmaterjal oli tindiga tema ihule kantud. Tal kulus Bucki mahapesemiseks mitu nädalat.

28

  • Ravi tõmbas lahti ahjuukse ja tiris sealt välja praepanni.
"Ma olen nii väsinud," sõnas ta.
See oli tõsi. Ta oli omadega läbi. Ta vajas taastumiseks aega. Ta vajas korralikku und, vajas diivanil lebamist ja Mozarti "Reekviemi" kuulamist. Vaid siis suutis ta end taas inimesena tunda.
Maja tundus väga väike, kui naise isa seal oli. Ravi oli pidevas pinges. Ükskõik, kuhu tuppa ta ei sisenenud, oli Norman seal juba ees. Just nimelt Lacrimosa ajal vajus ta sisse, Sri Lanka kriketimängu kommentaari kahistav transistorraadio nööriga kaelas.
  • Deborah Moggach, "Parim hotell terves Indias", tlk Urmas Jaagusoo, 2012, lk 17

29

  • "Praegu võib elu ainult paremaks muutuda, mulle vähemalt tundub nii, Meggie," mõtiskles Judy, kui nad jälle pliidi ette istusid. "Talvel tundub kõik nagunii süngem, eriti veel nii karmide ilmadega kui praegu."
"Ei tea, kuidas sina, aga ma ise olen kasvanud teadmises, et pärast sõja võitmist saab rahvas võidu vilju maitsta. Et siis saabub jõukuse, optimismi ja suurte saavutuste ajajärk. Mitte nappus kõigest eluks vajalikust, järjekorrad ja kitsikus. Aga palun väga, vaata praegu meid! Võiks arvata, et me kaotasime, mitte ei võitnud seda sõda!"
"Võib-olla see ongi nii. Kui kole mõte." Judy pilk puuris tühjust, nagu püüaks midagi tabada. "Tegelikult, kui järele mõelda, siis mulle tundub üha enam, et me tõepoolest kaotasime, jah, nüüd ma olen selles juba päris kindel. Mitte küll sõda, aga midagi kohutavalt olulist."
"Ja mis see küll olla võiks?"
"Ma kardan, et me kaotasime oma süütuse."

30

alamlehed