Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2022/september

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
jaanuar - veebruar - märts - aprill - mai - juuni - juuli - august - september - oktoober - november - detsember

1

2

  • Südikad, valjuhäälsed, lihtsalt jultunud hõivasid kergusega kõik paremad kohad, ja mitte mingisugune üleilmne õiglus ei toiminud seal, kus käiku läksid tugevad küünarnukid ja sama tugev, kuulikindel enesearmastus.

3

  • Kui Westfordis keegi ütleb, et ma näen kirjaniku moodi välja, on mu esimene reaktsioon siiski järele vaadata, ega mul sukasilmad ei jookse või näpud tindised pole — sest just seda tavaliselt mõeldaksegi. Inimesed on märganud, või usuvad olevat märganud, mõra minu maskeeringus konservatiivselt võluvaks, hästi riietatud kindlustusametnikuprouaks. Mis polegi õieti maskeering, vaid pool tõde.
Naiskirjanik. Miks peaks see mind üldse häirima? Kas mind häirib, et ma olen kirjanik? Või et ma olen naine?
  • Alison Lurie, "Tõelised inimesed", tlk Meelike Palli, LR 14-16 1992, lk 21

4

5

6

7

"Pulssi, mis südames lööb, paneb muutuma vasar,
Mis kaigub Pottsepa põllul, kus sünnib uus ilm
Meie luudest, raisakotka päevade lehkavaist jäätmeist ja kärast -
Sina ent oled mu öö ja mu rahu -

Eostuse, puhkuse püha öö, lohutav
Pimedus, milles kõik võrdsed on - õiglusetud ja õiged,
Rikkad ja vaesed ei ole enam kaks eraldi rahvast -
Nemadki vennad on öös."

Seesugust laulu ma kuulsin; kuid vaiki on Luu!
Kes teab, tegi häält sellist ehk kuhtunud valguse hõik,
Caesar, kes veeretab oma südamekivi,
või Atlase langev koorem.

  • Edith Sitwell, "Tänavalaul" ("Street Song"), kogust "Street Songs", 1942

8

9

  • Panin austrid ükshaaval Papa Tane ette, tema töölauale spetsiaalsele alusele. Ta avas koorikut veel pisut oma tangidega, puhastas avause ära, võttis ära osa niitidest, mis austrit karbi alumises küljes kinni hoidsid, vajutas pooled laiali ja tegi ettevaatliku sisselõike näärmesse. Välja tuli vastsündinud pärl, mis sätendas pärastlõunapäikeses. Ma hoidsin siis alati hinge kinni. See oli juveel, aga kummaliselt elus. Papa Tane pani selle kandikule teiste juurde. Kui pärl oli suur ja kaunis, kasutati austrit uuesti. Papa Tane viis näärmesse tagasi mantelkoe tüki ja tuuma, need pidid kokku puutuma, et tuuma ümber hakkaks tekkima pärlmutter ja temast saaks juveel. Parimad austrid võisid anda kolm pärlit, isegi neli. Iga korraga läksid need üha suuremaks ja hinnalisemaks.
    • Liza Marklund, "Pärlikasvandus", tlk Kadi-Riin Haasma, 2020, lk 19

10

11

  • [Teodolinda:] Ja on nii, et kui jutt on kord liikvele lastud, siis ei tasu hakata seda õiendama. Jutt käib ringi niisugusena, nagu ta on liikvele lastud. Seda ei muuda miski.
- Niisamuti on ka meie, inimestega, ütles Holger.

12

Kannatlikkus vaid loeb. Armuta, armutult, üksinduses
istub see unustatud sohval, jälgides sõrmi
muusikat rasket välja manamas, ja siis finaali,
mis lõhub tardumuse surevas toas.
Nüüd akna taga kõrguvad leekides puud,
Nüüd kostvad sammud, kajad, unelmad; -
Nüüd kaks häält kajab ruumis, kus vaid üks
Keerukat magusust just lihtsatest klahvidest punus,
Kaks häält kajavad koidus, siseneb hommik.

13

  • Eestlane ei armasta nutta, talle on omane kõrvaltpilk. Olulisi asju hoitakse eneses, need ilmuvad pigem sarkasmi, valusa huumori, äraspidiste sõnade vahendusel, tõlkija jääb siin allegooriate edasiandmisel hätta. Viidingu luuletuste read hulguvad meis kõigis. Fikseeritud seisundid paari, ent väga täpse reaga. Sõnalised maailmad, mis peegelduvad vastu, sõltumata ajast. Tõlgendusi pole vaja üle sõnastada, kõik mõistavad.

14

  • Kui ta Plymouthi rahvarohketelt tänavatelt lahkus ja üle paljandite suurele maanteele keeras, paistis tahavaatepeeglisse päike ning Polly püüdis kujutleda, et liigub tuleviku poole.
"Me saame hakkama, diivan," ütles ta pilku selja taha heites.
"Oh jeerum küll," taipas ta siis, "minust on saanud naine, kes räägib diivaniga."
  • Jenny Colgan, "Ranna tänava väike pagariäri", tlk Faina Laksberg, 2021, lk 38

15

  • "Ma ei tea, mida valge pealik oma sõnadega mõtleb. Aga kuna me ei või kiidelda, et oleme tugeva vaimu võitmisest osa võtnud, ei sobi meil ka koos valgete meestega pidujooki juua."
"Jaa, aga ütle mulle..." Jackman tõstis peekri ja jõi; ohvitserid järgisid tema eeskuju. Vaikides läks ta mööda sellest, et kolm indiaanlast polnud oma peekreid veel puudutanud. "Ütle mulle õige... Tundub, et teil on üsna iseäralikud ettekujutused. Missugust tugevat vaimu sa mõtled, kellest meie pidavat olema jagu saanud?"
"Vaimu, kelle valged mehed surnuks piinasid, kuna ta jutlustas neile rahust ja sellest, et nad peavad kõiki oma vendi armastama. Piltidel näidatakse teda harilikult piinaposti küljes, nagu meie oma vaenlaste skalpe näitame ... Ja nad kogunevad selle pildi ette, et juua võluvett ja pühitseda võitu tolle mehe üle. Farmerid ja kaupmehed tulevad sinna kaugelt kokku ja teevad seal üksmeelse otsuse, et maksavad edaspidi punastele meestele kopra- ja piisoninahkade eest veelgi vähem."

16

17

18

päike loojus kui
roosilise kõhuga
naeratav teekann

  • Lilian Härm, "*päike loojus kui...", "Naeratus varjude varjus", 2019, lk 19

19

  • Hakkas vihma sadama, aga sellele hinnalisele taeva annile tähelepanu pööramata sagisid inimesed ikka tänavail. Nad ronisid välja taksost, enda järel ust valjusti kinni lüües, uurisid kaupluste vaateaknaid või heitsid nende poole käigu pealt pilke, seisid trammipeatustes, määrasid jooksujalul kokkusaamisi. Ja paljud hoidsid käes vihmavarje — armsaid ning heategevaid mehhanisme. Kõige süütum, mis inimesed eales välja on mõelnud.
    • Dina Rubina, "Millal ükskord langeb lund", tlk Hille Karm, 1989, lk 13

20

Vilkuvas tuleleegis
mu hingel patte on vähe
ja mõtted mu peas on voodist vaid,
kuhu üksinda ma lähen.
Kuid igisüdame silm
nagu nahkhiirel pilkuma peab,
või mõtted mu peas peavad jääma vait
kui igiöö laskub pea.

Oh söötke kuldkalale tema kudu,
keda vangis peab klaaskuuli pind,
kassile tema pimedad pojad
ja Issandale mu hing.

21

Pindade eraelud
on süütud, mitte kurikavalad.
Näiteks emaili
ühemõõtmeline usk iseendasse,
pärlmutri raevukas
autonoomia (purusta pärl, ja
sellest saab pulber), kogu
uudishimulik sujuvus,
millega oleme igaüks ümbritsetud
ja mida see ei õpeta.

22

Mu armsa silmad erksamad kui kuu
      Või jahedamad? Öelda ma ei või.
Ta mahe hääl on sulnim kui kõik muud
      Ja näitab, kuis neid taluda ei või
Ta liigutustelt sujuvam kui kass
      Ta pehmed käed on kahkjad vandlina
Ja kui ka nägu on tal üpris plass
      Mul täiuslikum oleks õõvastav
Võib teiste osis köitvam näida varm
Kuid kunstitööks jääb tervikus mu arm

  • Emilie Autumn, "Blackbird Sonnets: Sonnet II", rmt: "Your Sugar Sits Untouched: Teatime Poems", 2011

23

Et väikesed loomad ka niisuguse kolinaga võivad joosta, nagu oleksid neil saapad jalas, mõtleb Peeter leplikult. Ta arvab, et hallivatimehed lähevad toidukambrisse, söövad kõhu täis ja ruttavad tagasi magama. Kuid ei. Rotid jooksevad tundide kaupa ärevalt edasi-tagasi, kes teab mis tähtsaid õiendusi neil on.

24

25

  • "Ma ei suutnud emast eriti palju pilte leida," ütles Hank tasa. "Ma vaatasin pööningul läbi kümmekond karpi. See ongi enam-vähem kõik, mis seal leidus. Kahju."
Annie't üllatas isa hääl. Ta oli langenud nii sügavale oma mõtetesse, et oli unustanud isa enda kõrval. Ta naeratas isale. "Me, emad, just sellised olemegi. Me teeme küll pilte, kuid oma elu me salvestada ei oska. See on viga, millest me ei saa enne aru, kui on juba liiga hilja."
  • Kristin Hannah, "Maja salapärase järve ääres", tlk Tiia Krass, 2012, lk 249

26

27

  • Varsti hakkab äratuskell hommikuti jälle plärisema - ta nimi on "Alprosa" ja ta teeb kõva häält. Teda ei saa miski pidama. Margel oli kombeks kell laualt haarata ja padja alla toppida. Et keegi pidi ka leiutama äratuskella, millel on niisugune hääl ja millest ei saa kuidagi jagu! Üleüldse - milleks on kell üldse leiutatud!

28

29

  • "Tead mis, Hella," alustas ta uuesti, "ma lugesin hiljuti, et "seksuaalsus on jõud, aga jõud on oma olemuselt agressiivne". Targalt öeldud, eks ole?"
"Ja mida me sellest järeldame?" küsisin ma irooniliselt.
"Mõte läks veel edasi," ütles Dorit. "Hea tahe, usaldus, truudus, moraal ja nii edasi on jõuetud selle vastu, kui mängu tuleb seksuaalsus - loodus on palju tugevam kui kõik meie humaansed ja kristlikud käsud."
  • Ingrid Noll, "Apteeker", tlk Piret Pääsuke, 2001, lk 71

30

Laulame Lemeta Siri
soojast naeratusest
pehmest sülest
suurest südamest

Lemeta Siri väsind näost
kangeks jäänd sõrmedest
väljavenind kõhust
raskeks muutund sammudest
ärme laulame

  • Rauni Magga Lukkari, "*Laulame Lemeta Siri...", tlk Marju Peterson, rmt: "Valik saami luulet: Ela hästi, kodumaa", 2007, lk 137

alamlehed