Oksana Tandit

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Oksana Tandit (sündinud 10. septembril 1974 Ukrainas) on Ukrainast pärit Eesti moedisainer.

Intervjuud[muuda]

  • Viimane kollektsioon on inspireeritud nukuteatrist. Ma elan vanalinnas ja tänaval kõndides, vaadates nukuteatri aknaid ja vitriine, hakkasin mõtlema, kes on minu lemmiknukud ning sealt hakkaski kõik arenema. Kollektsiooni pealkiri "Pierrot" või "Marionettide teater" tuligi sealt. Must ja valge on minu lemmik värvikombinatsioon. Mulle on alati meeldinud kontrastid. Punane on samuti tihti mu kollektsioonides aktsendina olemas olnud. Sellised väga kontrastsed, selged ja puhtad värvid. Mõtlesin Pierrot' peale, kui kift kostüüm tal on. Vaatamata sellele, et ta on kurb nukk, tundub mulle, et ta on hästi intelligentne nukk. Hästi tark nukk, mitte nagu Barbie, pigem selle vastand.
  • Vaatamata sellele, et omast arust olen ma oma loomingus väga klassikaline tüüp, inspireerib mind abstraktne kunst ja ma naudin võimalust interpreteerida seda oma klassikalise mudeli loomiseks. Kui lõpptulemus võib olla väga lihtne ja selge, kliendile kantav ja arusaadav, siis vähemalt inspiratsiooniks peab olema midagi erilist – kas väga võimsat, kui me räägime hobustest, või kreisit, nagu Ruth Tulvingi liblikad. Muidu pole mul soovigi looma hakata.
  • Mind inspireerib elu: kunst, ooper, tants, teater.
  • Sügavat muljet avaldas mulle Pierrot suur krae, žaboo. Ma võtsin põhidetailiks selle krae, kasutades seda nii mantlites, kleitides, pluusides, kus ta eksisteeris vaat et omaette tegelasena. Püüdsin selle kraega erinevates riideesemetes mängida.
  • Vaadates seda, mida ma varem teinud olen, oli meestekostüümide mõju päris tugev. Maskuliinsus naisekostüümi lahenduses, hästi palju laene meeste garderoobist. Kollektsioonid olid tugevad, rangete joontega, kolmnurkse siluetiga ja konkreetsemad. Praegu on joon palju pehmem, vorm on muutunud naiselikumaks, siluetid A-lõikelisteks. Isegi nimed on armsad: Malviina kokteilikleit, pintsak Printsess, päevakleit Colombina… Puhvvarrukad, pehmed materjalid nagu samet jne.
  • Iga disainer loob oma kollektsiooni oma esteetilise ideaali jaoks. Minu klient on eriline naine, kes on enesekindel, väga tark, intelligentne, kõrgharidusega, kosmopoliitne, stiilne. Ta teab, mida ta tahab, ja soovib olla erinev. Ta ei karda olla erinev ja julgeb investeerida eesti kunsti, mitte ei osta ainult Armanit ja Versace'it. Ma ei taha nende brändide kohta midagi halba öelda, aga ma promon eesti disaini. Tahan öelda: tarbige eesti moodi ja olge uhked, et siin on nii palju andekaid ja tublisid inimesi! Naised, kes kannavad minu loomingut, on firmaomanikud, pangaesindajad, poliitikud ja paljude teiste ametite esindajad. Kõik väga erinevad, aga samas väga sarmikad ja stiilsed. Nad julgevad olla nemad ise.
  • Alustasin oma moekarjääri lavakostüümide tegijana. Ma ei tahtnud kunagi moedisaineriks saada, see polnud minu unistus. Õppisin pedagoogikaülikoolis koreograafiat, pidin saama tantsuõpetajaks. Kui Mait Agu suri, polnud mul ka enam mõtet seal edasi õppida. Ta oli kooli tugevaim figuur ja väga huvitav õppejõud. Ma õpin nii kaua koolis, kui seal on keegi, kes mind inspireerib. Kui õppisin Tartu Ülikoolis (filosoofiat, võõrkeeli ja kirjandust – toim), oli seal Juri Lotman ja nii kaua, kui käisin tema loengutes, oli mul huvitav. Püüan alati leida koolis kedagi, kes on Persoon suure algustähega. Kuulates nende loenguid, on tõesti midagi õppida.
  • Hiljuti tegin väikese uuringu ja avastasin, et paljud eesti moekunstnikud on alustanud koreograafiast, tantsust või teatrist ja kostüümidest. Lavakogemus on mulle abiks moeetenduse lavastamisel. Idee hakata moodi õppima tekkis siis, kui keegi palus, et ma talle kleidi disainiksin.
  • Elan Eestis, mul on Eesti kodakondsus, ma tunnen end siin kui kala vees. Olen nii palju reisinud, aga Tallinn on minu linn ja ma ei taha kusagil mujal elada. Siin on möödunud minu lapsepõlv, koolid, kõrgkoolid, siin on mu sõbrad ja perekond.
Ehkki mõnikord tunduvad Eesti ja Tallinn nii väikesed. Kui sul on suuremad ambitsioonid, on see väga väike turg.
  • [Ukraina mõjudest loomingus:] [K]ooliajal oli mul üks kollektsioon, mis oli inspireeritud rahvakunstist. Ühest tikitud ukraina pluusist tegin kümme paari kingi, neli korsetti, viis kleiti jne. See on nii rikas, et ühest pluusist sain piisavalt materjali kogu kollektsiooni jaoks.
  • Mu lapsepõlv on mind kindlasti palju mõjutanud. Väga lühidalt kokku võttes oli see justkui tohutu suur kirsi- ja õunapuuaed, piiritu vabaduse ja avaruse tunne; heina lõhn; pulmapeod temperamentse hutsuuli muusika, käsitsitikitud kostüümide ning kolm ööpäeva kestvate jalutuskäikudega; Karpaatide mäekünkad ja mägijõgi, mis küla kaheks jagas; jahiretked, kuhu isa mind kaasa võttis (pere esiklapseks ootas ta poega, kuid sündisin mina) – ühesõnaga koloriitne kokteil värve, päikest ja õnne.
Need mälestused inspireerivad ja annavad kogu eluks tuge ja julgust midagi edasi teha.
  • Tahaks küll, et mu looming jõuaks veidi laiema publikuni. Üks asi on oma ateljee ja eraklientuur, aga samas on iga disaineri unistuseks, et tema toode jõuaks suurema auditooriumini, et rohkem inimesi saaks endale seda luksust lubada. Kõikidel pole aega ateljeesse tulla ja prooviaegu broneerida. [---] Kunstnike ateljeed pole publikule nii kättesaadavad. Oleks hea, kui looming jõuaks poodi, olgu ta siis limiteeritud tiraažis. See pole isegi mitte moe eesmärk, vaid selle loomulik areng: jõuda väikese tootmiseni.
  • Ma olen mitmeid kordi öelnud, et Eesti on liiga väike nii paljude andekate inimeste jaoks. Tuleks mõelda ekspordi peale, aga selleks tuleb väga tõsiselt alustada tootearenguga. See nõuab väga palju tööd. Siin on rohkem tööd ja vähem kunsti, ehkki eks see ole ka omaette kunst. Aga keda see huvitab, keda mitte.



  • [K: Milline on Teie suurim saavutus moe valdkonnas?] Kõige suurem saavutus on see, et ma siiamaani ikkagi selles ametis olen.
  • Vaatamata sellele, et olen sündinud Ukrainas, minu kollektsioonide värvivalik ja üldine stilistika on hästi skandinaavialik.
  • Ma ei karda värve, loon kollektsioone erinevates värvitoonides. Sel sügisel domineerivad minu valikus veinipunane ja merevaigukollane. Mulle värvid meeldivad, aga kui sa valid (erksa) värvi, siis ole valmis selleks, et sind ennast ei ole enam näha, sa kaod oma punase kleidi taustaks. Tekib oht, ei näe enam inimest, vaid tema punast kleiti või jopet. Kui tahan rõhutada naiste ilu loomulikkust või karakterit, valin neutraalsemaid toone: beeži, loodusvalget, halli, musta.
Või näiteks business wear'i väga konservatiivne värvivalik: sinine, hall, must. Miks? Sest on olemas olulisemad teemad. Värv ei tohi domineerida sõnumi üle! Aga kõige tähtsam on ikkagi leida sisule vastav vorm.
  • Minu klient valib klassika, ta on enamasti erudeeritud, kõrgharidusega, edukas ja hästi teeniv – kas edukas ettevõtja, poliitik või avaliku sektori esindaja. Ja ta valib enamasti halli. Kui vaatan, mis mul täna endal seljas on, siis ka ikkagi valge, must ja hall ja jälle pintsak!
  • Ma olen, muide, Eestis üks väheseid disainereid, kes teeb pintsakuid ja pükskostüüme naistele! Eesti disainerid pakuvad enamasti peokleite. Siis ma mõtlen, kas meil on tõesti nii palju pidusid!