Bränd

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Kuna paljud tänapäeva tuntuimad tootjad ei tooda enam asju ega reklaami neid, vaid kõigest ostavad ja "brändistavad" tooteid, püüavad nad igati leida uusi loovaid viise oma brändi tugevdada ja levitada. Asjade valmistamine nõuab puure, sulatusahje, treipinke, vasaraid ja muud sellist, brändi loomine aga eeldab täiesti teistsugust vahendite ja materjalide komplekti. See nõuab brändilisandite lõputut juurdevoolu, pidevalt uuendatavat kujunditekogu ning eelkõige uut ruumi, kus brändi ideed levitada. (lk 24)
  • Vana paradigma kohaselt tähendas turundus toote müümist. Uue mudeli korral aga jääb toode alati tegeliku toote ehk brändi varju ning brändi müümine omandab lisakomponendi, mis on selgelt vaimne. Reklaam tegeleb toote levitamisega. Brändistamine oma puhtaimal ja arenenuimal kujul tegeleb korporatiivsuse ülistamisega. (lk 37)
  • Just internetis luuakse kõige puhtakujulisemad brändid: olles vabad reaalses maailmas koormat kujutavatest kauplustest ja toodete valmistamisest, võivad nad lennelda ning mitte niivõrd kaupu ja teenuseid pakkuda, kuivõrd levitada kollektiivseid hallutsinatsioone. (lk 37)
  • Superbrändide kuningas Nike on kui hiiglaslikuks paisunud Pac-Man, kellele on tarbimine nii omaseks saanud, et ta ei tee seda mitte kurjuse pärast, vaid lihtsalt harjumusest lõugu liigutada. Ta on loomuldasa ablas. On päris loomulik, et Nike’i brändistamisstrateegia kasutab ikooni, mis sarnaneb täidetud ülesannete puhul kasutatava linnukesega: Nike "täidab" allaneelatavad ruumid. Superesindused? Tehtud. Jäähoki? Pesapall? Jalgpall? Tehtud. Tehtud. Tehtud. Spordisärgid? Tehtud. Peakatted? Tehtud. Aluspesu? Tehtud. Koolid? Duširuumid? Siilisoeng? Tehtud. Tehtud. Tehtud. Et Nike on olnud kindlalt esikohal rõivaste brändistamises, pole imestada, et ta on jõudnud ka brändi viimse piirini: ihu brändistamiseni. Kümned Nike'i töötajad on säärele tätoveerinud Nike’i linnukese, mis on ju mõistetav, kuid tätoveeringu-uuringud kinnitavad, et linnuke on muutunud Ameerikas kõige populaarsemaks elemendiks. Inimeste brändistamine? Tehtud. (lk 85)
  • Nutikamad firmad, kes olid omaks võtnud põhimõtte "brändid, mitte tooted", said kiiresti aru, et lühiajaline ebamugavus, olgu selleks vajadus palgata rohkem naisi või hoolikamalt valida reklaamikampaanias kasutatavat keelt, on madal hind toda hiiglaslikku turuosa arvestades, mida tõotas mitmekesisus. (lk 118)
  • Mis seob autorikaitse- ja kaubamärgiseadust isiklike lemmikutega või ärimaailma konsolideerumist sõnavabadusega? Kuid tänapäeval on seosed selgelt näha: mida rohkem firmasid püüab olla üks neist meie peade kohal kõrguvatest brändidest, mille varjus me kõik oma tarbimisvajadused rahuldame, kunsti loome, jah, isegi maju ehitame, seda enam moondub terve avaliku ruumi kontseptsioon. Brändistamata alternatiiv, avalik debatt, kriitika ja tsenseerimata kunst, üldse reaalne valikuvõimalus seisab reaalsetes ja virtuaalsetes brändihoonetes silmitsi uute ja kurjakuulutavate piirangutega. (lk 130)
  • Barbie ja Miki-Hiir on miniatuursed brändistamise teerajajad, sest nemad on alati soovinud oma brändile ikka ja jälle uusi laiendusi, ikka ja rohkem mis tahes monopole. Viimasel kümnendil on aga ärimaailmas peaaegu kõik aru saanud, et vajadus pugeda ülistatud tarbekaupade (olgu nendeks mänguasjad, telesaated või tossud) ristreklaamitud maailma ei kao sugugi koos laste väljakasvamisega pudipõlleeast. Suur hulk laupäevahommikuse multifilmiga harjunud lapsi on muutunud laupäevaõhtust klubikülastust normaalseks pidavateks noorukiteks, kes oma ihaluse plastikilma järele täidavad ülitõsiselt irooniliste Hello Kitty seljakottide ning jaapani manga’dest inspireeritud sinise juuksepahmakaga. (lk 143)
  • Meie selja taga seisab peaaegu kaks sajandit brändistamise ajalugu, mis on suutnud lõpuks luua omamoodi globaalse popkultuuri morsekoodi. Kuid siin on üks konks: kui ka kood on meile kõigile pähe kulunud, ei ole meil tegelikult lubatud seda kasutada. Brändi lahjendamise eest kaitsmise ettekäändel jõuavad artistid ja aktivistid, kes püüavad võtta brände suhte võrdse "partnerina", järjepidevalt kohtupinki süüdistusega kaubamärgi või autoriõiguse rikkumise, laimu või "brändi halvustamise" eest – kõik süüdistused, mille abil on hõlpus sulgeda bränd õhukindlasse ümbrisse, mis lubab küll meid brändistada, meie ise ei või aga brändi näpuotsagagi puutuda. (lk 171)
  • Paljud väidetavad autoriõiguse rikkujad ei püüa müüa sarnast toodet ega pakkuda seda välja tegeliku toote pähe. Brändistamise ekspansiooni edenedes muutuvad aga konkurendiks kõik, kes võtavad ette isegi midagi brändiga nõrgalt seotut, sest ka nõrk seos võib sünergistlikus tulevikus kujutada endast brändi mingit edasiarendust. (lk 171)
    • Naomi Klein, "No logo: sihikule on võetud brändihiiglased". Tõlkinud Marek Laane. Tänapäev, 2003

Luule[muuda]

Tegelt olen ma
Diori fänn
ma jumaldan Diori asju
kõigist brändidest on Dior
konkurentsitult parim

  • Elo Viiding, "Marlene, Viimsist", rmt: "Meie paremas maailmas", 2009, lk 7-8


Ma ei usu, et Marlenel on õigus,
kui ta väidab, et Dior on parim bränd.
Ma arvan, Dior
jääb ikka tugevalt alla
Sothysele, lugesin Stiilist, et
Sothyst peetakse tänapäeval raudselt
parimaks, Dior on natsa nagu vanamuttide bränd.
Ma arvan, et ma kirjutan Marlenele
ja ütlen talle oma arvamuse, saad aru,
kui sa näed midagi siin maailmas, mis
ei vasta tõele või mida sina saad muuta,
tuleb reageerida. Tuleb reageerida kohe!

  • Elo Viiding, "Gerly, Sauelt", rmt: "Meie paremas maailmas", 2009, lk 9