Liselotte Welskopf-Henrich

Liselotte Welskopf-Henrich (15. september 1901, München, Saksamaa - 16 June 1979, Garmisch-Partenkirchen, Baier, Saksamaa) oli Saksamaa ajaloolane ja kirjanik.

"Suure Karu pojad"

Liselotte Welskopf-Henrich, "Suure Karu pojad", tlk René Schubbe, 1976.

Jackman kummardus laua kohale ja vedas sõrmega üle kaardi. "Musta joonega on piiratud kõik alad, mis Suur Isa Washingtonis on oma maast..."

"Meie maast," parandas Tokai-iito. Sellega rikkus pealik teadlikult indiaanlaste rangeid suhtlemisnorme, mis keelasid vahele rääkida.

Jackman võttis piibu suust.

"Kogu maa Atlandi ookeanist Vaikse ookeanini kuulub Suurele Isale Washingtonis," tähendas ta pisut koolmeisterlikult. "Aga Suur Isa on valmis loovutama sellest maast mõned väga head tükid dakoota hõimule, kui pealikud kohustuvad rahu säilitama."

Tokai-iito pani ka oma piibu kõrvale.

"Kolonel Jackman eksib. Kogu maa, alates suurest veest, mille tagant päike tõuseb, kuni suure veeni, mille taha päike loojub, kuulub punastele meestele. Ja nemad on valmis jätma sellest maast Suurele Isale kõik väga head tükid, millel valged mehed juba elavad. Samuti on nad valmis — ja just selleks me siia tulimegi — valgete meestega nõu pidama, kas on vajalik ja võimalik anda Suurele Isale Washingtonis ja tema rahvale veel mõningal määral maad lisaks, et ta võiks suuri valgete meeste, naiste ja laste parvi toita. Ent dakoota pealikutel tuleb ju ka seda nõuda, et nendegi sõjameestele, naistele ja lastele jääks piisavalt maad, kus nad elada ja oma telkide eest iseseisvalt hoolitseda saaksid." (lk 149-150)

"Nimetus "tulevesi" ei ole punaste meeste välja mõeldud," vastas pealik jahedalt. "Valged mehed ise panid selle sõna meie huultele. Dakoota sõjamehed nimetavad seda vett minivakeniks, mis tähendab püha vett."

Jackman ja ohvitserid naersid. Major Smith jäi tõsiseks.

"Püha vesi?" haaras kolonel talle pakutud jutulõngast kinni. "Kust te küll selle peale tulete?"

"Meie kõrvad on kuulnud, et valged mehed joovad niisugust vett kohtades, kus teenitakse Suurt Vaimu."

"Kirikus... Aa, tont võtaks, te mõtlete veini..." Jackman sattus kimbatusse. "Nojah, aga see on ju hoopis midagi muud kui viin, olgugi et ka sellest võib purju jääda. Ah et püha vesi... Ja kuna te olete väga jumalakartlikud, siis joote niisugust vett seda meelsamini, või kuidas?"

"Ma ei tea, mida valge pealik oma sõnadega mõtleb. Aga kuna me ei või kiidelda, et oleme tugeva vaimu võitmisest osa võtnud, ei sobi meil ka koos valgete meestega pidujooki juua."

"Jaa, aga ütle mulle..." Jackman tõstis peekri ja jõi; ohvitserid järgisid tema eeskuju. Vaikides läks ta mööda sellest, et kolm indiaanlast polnud oma peekreid veel puudutanud. "Ütle mulle õige... Tundub, et teil on üsna iseäralikud ettekujutused. Missugust tugevat vaimu sa mõtled, kellest meie pidavat olema jagu saanud?"

"Vaimu, kelle valged mehed surnuks piinasid, kuna ta jutlustas neile rahust ja sellest, et nad peavad kõiki oma vendi armastama. Piltidel näidatakse teda harilikult piinaposti küljes, nagu meie oma vaenlaste skalpe näitame ... Ja nad kogunevad selle pildi ette, et juua võluvett ja pühitseda võitu tolle mehe üle. Farmerid ja kaupmehed tulevad sinna kaugelt kokku ja teevad seal üksmeelse otsuse, et maksavad edaspidi punastele meestele kopra- ja piisoninahkade eest veelgi vähem." (lk 150-151)

[Tokai-iito:] Valgete meeste "igavikud" on meile teada. Need ei kesta üle ühe aasta. (lk 155)
Ja nii kulus päev päeva järel, ikka korrapäraselt ja üksluiselt. Keldrisse langes halli valgust, pump käuksus, sõdurisaapad kriuksusid ja söögiaegadel klõbisesid kausid. Mehed lobisesid, kirusid, hõiklesid, käsutasid ja laulsid. Vähemalt neljakümmend neist õppis indiaanlane kõnnaku ja hääle järgi eraldama. Kaht kraaksumisesarnast häält oli kõige kergem ära tunda, kusjuures dakoota kõrv tabas nende käredais varesehäältes sõnu, millega nad major Smithi kaitseks välja astusid. Lõuna ajal tuli tusase näoga mühakas valvur ja tõi ebameeldivalt lõhnavat soolaliha. Vang mõõtis välja, mitu sammu võimaldas kett tal poolkaares astuda. Vasakule, luugi suunas, sai ta neid kümme, tagasi aga kõigest seitse, sest ümberpöördumisel jäi tugevasti keha ümber pingutatud kett lühemaks. Vang käis edasi-tagasi, istus maha, tõmbus kerra, ajas end sirgu ja tõusis jälle püsti. Need olid ainsad liigutused, mida ta sai teha. Kõigeks muuks puudus tal tegevusvabadus. Suurte hallide ämblikkudena istusid igavus ja lootusetus keldriseintel ning varitsesid liikumatult, millal ohver lõpuks nende kleepuvaisse niitidesse takerdub. (lk 163-164)
Mühkam astus vangi ette, keedupott ähvardavalt üles tõstetud. Tokai-iito muigas. "Noh, eks löö!" ütles ta. "Keedupotiga. Valged mehed teavad piinadest väga vähe." (lk 165)
Mühkam lõi keedupotiga, ent niisama hästi oleks ta võinud mõnd puupakku lüüa. Tokai-iito ei liigutanud, ainult muigas irooniliselt. "Jõudu näikse sul vähevõitu olevat," ütles ta. Indiaanlastel oli kombeks, et vang oma kartmatuse tõestamiseks võitjat õrritab. (lk 165)
Jällegi saabus üks noid lämmatavaid, kõrvetavkuumi päevi, mis seda metsata maad suve lõpuni armutult nuhtlesid. Puhus palav tuul. Ahistavalt lämbe ning umbne keldriõhk rõhus rinda. Lõhnas suitsu järele. Nähtavasti möllas kuskil kuivas preerias tuli ja tuul tõi lõhna kaasa. Preeriatulekahjud olid Tokai-iitole lapsest saadik tuttavad. Ta tundis põletavat maru, edasitormavaid leeke, tuules voogavat suitsu, kümnete miilide kaugusele levivat kärtsahaisu, paanikas pagevaid mustange, surmahirmus kappavaid ning sõrgadega tolmupilvi üleskeerutavaid piisoneid ja lennu pealt maha langevaid kurnatud linde. Ta teadis punaste meeste rahu, kes oskasid vastutuld süüdata. Inimesed võisid siis põlenud väljadel oodata, kuni märatsedes liginev vaenulik tulelõõm söestunud ala serval raugeb. (lk 166)
Tolm keldri põrandal oli peen nagu pulber. Iga liigutus tõstis teda õhku, kust ta siis väikeste kübemete hõljudes ja tantsides hiljukesi seinapalkidele, vangile ja põrandale langes... (lk 166)
Avasilmi unistas pealik otsatu preeria tuulest, mis rohu lainetama paneb, ning nägi vaimusilmas jälle jahikäiku, mil ta võigu mustangi kinni püüdis. Punastel meestel olid samuti nahkpiitsad. Nemadki võisid oma ratsude vastu karmid olla, aga mitte karmimad, kui nad olid karmis preeriaelus iseenda vastu. Punased mehed tundsid veel loomade hinge ja mõistsid nende kõnet. Unustamatu oli too ränk jahiretk kaks suve tagasi, kui karusalk jälitas metsikut hobusekarja, keda juhtis võik täkk. Juhttäkku oli võimatu lassoga kinni püüda, sest ükski ratsanikuga hobune ei jõudnud talle järele. Tokai-iito ja tema mehed olid Kaljumäestiku jalamil kasvava metsa servale, kus mitme meetri kõrguse püsttara tarvis materjal käepärast, tarandiku ehitanud. Paljude kavaluste abil suunas karusalk metsiku karja liikumist, seni kui ühel päeval avanes võimalus teda ootamatu kisaga ümber piirata ja tarandikku ajada. Hiljem püüti hobused tarandikust lassoga ükshaaval kinni. Noored mustangid, keda karusalk ei vajanud, ilasti jälle vabaks. Tokai-iito valis endale juhttäku, ehkki tema sõjamehed kahtlesid, kas tal õnnestub seda hobust taltsutada. Rässaka kehaehituse ja värvuse poolest oli täkk ehtne mustang, ent pikem kael ja pea kuju meenutasid araabia tõugu, mille hispaanlased kunagi Ameerikasse olid toonud. Tokai-iito ise pani võrratu täku kammitsaisse, silitas teda päevade ja nädalate kaupa ning laulis talle samal ajal tasa kõrva sisse laule, mis indiaanlaste arvates pidid hobuse hinge lummama. Seejärel täkk alistus talle ja ta armastas ratsut nagu oma sõpra.

Nüüd oli täkk vang nagu temagi ja uatšitšunid peksid täkku piitsadega, sest nad nägid hobuses ainult orja ja ei midagi muud. (lk 167)

Viimaks tungis luugi kaudu keldrisse karge õhtutuul. Seinapalkide piirjooned valgusid pimeduses laiali. Väljas lakkas sõdurite lobisemine ja laulujoru, mis vangi katkilöödud pead oli piinanud. Ka komandandi töötuppa sigines vaikus, õuest kostsid veel ainult valvuri korrapärased sammud. Kauguses lõid hundid lahti oma pikaldase ulguva öömuusika ja jõelt kandus vangi kõrvu tasast kohinat. Raskete vigastuste kiuste ajas Tokai-iito end üles ning kuulas vaba preeria hääli. Sel tunnil valdas teda tunne, nagu haaraks sõna "vangis" kägistavate sõrmedega ta kõrist kinni ja lämmataks hingamist. Jõuetus raevus kadestas ta isegi ulguvaid ja näljaseid hunte, kes olid vabad. (lk 172)
"Kas Adams ostab endale jälle maad?"

"Meil ei ole raha. Ta tahab karusnahakompaniilt püüniseid laenata ja koprapüüdjaks hakata. Temast saab suure kompanii võlaori. Tal on samasugune saatus nagu punasel mehel — olla minema aetud ja põlatud."

"Tema saatus on ka meie saatus," kordas Tokai-iito pineva tähelepanuga. "Aga sellegipoolest ei taha ta indiaanlane olla. Nii ta mulle ütles."

Kath mõtles viivu. "Kas ta ütles seda sulle?"

"Jah, enne kui oli sunnitud põgenema."

"Vahepeal on nii mõndagi juhtunud, nagu sa minult juba kuulsid. Adamsi nahk on valge, aga täna oleks ta teie vend, kui ta tohiks teie juures elada. Kuid seda ta ei tohi. Reservatsioonide piirid on meile valgetele suletud."

"Kas ainult püssid takistavad teda veel meie juurde tulemast?"

"Need on peaaegu samad sõnad, mis ta mulle ütles."

"Ütles? On ta siis alles kusagil siin lähedal?"

"Jah. Ta ootab mind. Minu kohus oli isa surivoodi juurde jääda. Aga nüüd rändame üheskoos Kanadasse."

"Adams on esimene uatšitšun, kes niisuguseid sõnu räägib. Aga sellest hoolimata oli ta valmis meid põlgama, kuna meie ei hoia adrakurgi peos ega hari põldu."

"Aga te õpite seda tegema," vastas Kath veendunult. (lk 176)

"Kas Kanadas oleme kõik vabad?..." Tokai-iito ei jäänud vastust ootama, vaid jätkas ise. "Jah, ma tean, et Kanadas oleme vabad. Mitte üksnes Adams ja mina, vaid paljud punased mehed ja naised. Ka meie vennad Minnesotast elavad seal juba neliteist aastat, sellest ajast peale, kui nad oma jahimaadelt minema aeti." Indiaanlane rääkis ikka kiiremini ija tõtlikumalt, et kasutada aega, mis talle veel jäi. "Adamsil ei ole kulda, aga minul on, niipea kui ma vabadusse pääsen Ma ostan maad nii meile kui ka teile. Me hakkame koos töötama. Te õpetate meile kõike, teist saavad meie vennad ja õed... Ma ei lähe Kanadasse üksinda. Karusalga mehed ja naised peavad minuga kaasa tulema." (lk 177)
Iga dakoota võis tappa küll viiskümmend või sada pikknuga, kuid nende asemele astus kohe kakssada või viissada. Dakootad ei osanud rauda sulatada, veel vähem laskemoona ja püsse valmistada. Kord pidi nende vastupanu ikkagi murduma. Nad ei osanud atra sepistada ega linnu ehitada. Neid ei saa iialgi nii palju olla kui valgeid mehi, nad olid kadunud hinged. Tokai-iito teadis seda ammu, teadis juba siis, kui võitles. Aga ta ei olnud näinud ühtki teist väljapääsu, teistsugust lootust. Nüüd järsku avanes üks värav. Ega punased mehed üksi olnud võidetud. Leidus ka veel teisi võidetud mehi, nagu Adams, Thomas ja Theo. Neidki põlati ja aeti minema, olgügi nende nahk valge. Kes kelle vastu võitles? Kas punased mehed valgete meeste vastu? Ei, ka valged mehed omavahel. Kümme aastat oli Tokai-iito Harry nime all valgete meeste seas elanud, kuid ei olnud nende hulgast ainsatki sõpra leidnud. Ta teadis, et otsustaval hetkel tegutsevad uatšitšunid alati ühel nõul ja alati punaste meeste vastu. Kogu nende sõprus ja poolehoid oli petlik ega jäänud võitluses püsima. Aga nüüd oli ta leidnud ühe Adamsi-nimelise valge mehe, kes sarnanes punase mehega, sest tal oli viimase saatus ja ta sai sellest ise aru. Adams oli Tokai-iito pärast elu kaalule pannud, ta tegutses pikk- ja nugade vastu, suurte huntide vastu valgete hulgas, kes olid tapnud tema isa. Adamsist oli saanud vend. Pärast pikemal järelemõtlemist taipas Tokai-iito sedagi, et Adams ei olnud ainus. Leidus veel palju valgeid, nagu Adams, Thomas ja Theo, ja musti, nagu Kopra isa, keda kulla nimel rõhuti. Nende kõigiga seisid punased mehed oma rängas kaotuses kõrvuti. Kõik need võidetud mehed aga võiksid üksteiselt õppida. Seda tehes saavad nad uut jõudu ja suudavad astuda uuele teele, rahu teele, mis avaneb ainult julgele, väga põhjalikult mõtisklevale ja vaatlevale inimesele. Tokai-iito võttis nõuks astuda esimesed sammud niisugusel teel. (lk 178-179)
Need verivärsked mõtted andsid tema elule ka uue väärtuse. Ta pidi oma elu hoidma — mitte sellepärast, et see kuulus talle endale ja et ta seda armastas. Ei, elu ei olnud talle enam armas. Liiga palju oli ta pidanud taluma põlatud mehe pojana, üksikuna edust joovastatud nõmedate meeste keskel. Ta pidi oma elu hoidma sellepärast, et see oli nüüd nagu tähtis kiri, mis pidi punastele, aga samuti valgetele ja mustadele inimestele olulise ja vajaliku sõnumi viima. (lk 179)
Läbi õhu vilksatasid peened lumekristallid hetkeliselt sähvatavas ja taas kustuvas valevuses. Pilvede vahel sirasid tähed, niisama kauged nagu tuhandete aastate eest. Taevavõlvile kerkis ümmargune täiskuu, öö valitseja. Pidulikult rändas ta läbi pimeduse, valgustades Se] ähvardava punaka paistega. Ümberringi laius kõnnuna Tema pojad, dakootad, olid minema aetud, aga ükski uus peremees ei ilmutanud veel lusti viljatule puustusmaale elama asuda. Pilk eksles üle lõputute lagedate liivaküngaste, üle madalasse rohtu kasvanud künkaharjade ja orgude. Jõekaldall painutas talvetuul hõredaid pajusid. (lk 181-182)
Kirdest, reservatsiooni territooriumilt, liginesid agentuurile nelikümmend indiaani ratsanikku, kes tulid pikas reas üksteise kannul, nagu indiaanlastel kombeks. Hanereas liikumine oli vabadele küttidele ja sõjameestele alati kõige otstarbekam olnud, sest see mitte üksnes ei raskendanud tagantpoolt tuleval vaenlasel jälgede lugemist ja seega ratsanike arvu kindlaksmääramist, vaid ka võimaldas lahingu korral ainult lühida pöördega kiiresti rünnakurivi moodustada. Praegu ei olnud neil kaalutlustel enam mingit tähtsust, aga sajandeid juurdunud harjumust ei saanud mõne kuuga kõrvale heita... (lk 183)
"Reservatsioonis on praegu rahutu," seletas Hundipealik, "sest dakootad nälgivad. Jahiloomi siin ei leidu. Maa on kehv ja üles harimata. Varustamine on nigel." Ta juhtis Tokai-iito tähelepanu agentuuri lähedal kadalat rohtu otsivale veisekarjale. Loomad olid kõhnad, äraaetud, haletsusväärses seisundis. "Nii nad siia jõuavad," lausus delavaar. "Siin on neil siiski veel midagi kõhutäiteks võtta. Aga siit põhja pool algab juba bädland... On see sulle tuttav?"

"Jah." Tokai-iito pilk suundus silmapiirile, kus kõrgusid Mustad mäed. Ta teadis, kuidas "halb maa" välja näeb. See oli viljatu liivik, mida läbisid kaljused mäeseljakud. Kuna ta seda maad tundis, uskus ta nägevat teda taamal sombuse talvepäeva vinest esile kerkimas. (lk 184-185)

[Johnny:] "Ässitajast, Istuvast Sõnnist, saime toredasti lahti."

"Surnud või?" küsis delavaar näiliselt suusoojaks.

"Ei, kes teda tapma hakkab. See ei too vähimatki tulu. Nad tegid palju kavalamalt." Peremees irvitas. "Üks tuttav, kes seda nalja pealt oli näinud, rääkis mulle. Nad luiskasid Istuvale Sõnnile, et Suur Isa tahab teda Washingtonis isiklikult vastu võtta. See oli ühe nupuka mänedžeri idee. Ja siis vedasid nad teda linnast linna... Ta mõistab ju ainult oma dakoota keelt... Nad näitasid teda teatrites ja nõudsid kõrget piletiraha: "Näete oma ihusilmaga kindral Custeri tapjat..."" Peremees tühjendas teise peekritäie. "On see vast äri, sõbrad, on vast äri! Istuvale Sõnnile rääkisid nad midagi miitingutest ja konverentsidest, tema jäi uskuma ja pidas iga kord kõne. Niiviisi ühest linnast teise... Nad on temaga veel praegugi ringreisil!" (lk 186)

"Ja mis siin kuulda? Kari on nagu luu ja nahk."

Peremees kallas endale kolmandat korda viina ja kummutas peekri jälle tühjaks, kusjuures paistis välja, et tema kõril oli nii suure sõõmu kallal tükk tegemist. "Ah et luu ja nahk? Jah, kulla mees, luu ja nahk! Ja konservid on pahaks läinud, rääkimata juba sellest, et pooled neist, mis ette nähtud, ei jõua üldse kohale." Peremees tõmbus küüru ja kummardus üle laua külalistele lähemale, nii et tema viinalehane hingeõhk indiaanlastele vastu lõi. "See on kõige parem äri, ütlen ma teile, kõige parem äri... Nimelt konservidega... Ja seda äri ajab Freddy! Just hiljaaegu oli siin suur tellimine. Noh, küll mina teile juba rääkida tean! Kirjade järgi maksis see tuhandeid!... Aga palju kohale jõudis? Mõned riknenud purgid. Kahju hakkab punanahkadest, kes seda rämpsu sööma peavad. Aga Freddy ajab raha kokku. Tal ei tarvitse enam kulda otsida, sest siin saab ta üheainsa hankega rohkem kui vaene kullaotsija terve aasta jooksul." (lk 187)

[Johnny:] "Eks minu rahakott lähe vahepeal ka niisama veidi ümmargusemaks. Siia astub igaüks meeleldi sisse, talvel aga peavad nii valged kui ka punased mehed pisut rohkem trimpama, muidu hakkab neil liiga külm."

"Dakootad ei tohi ju reservatsioonis juua," märkis delavaar.

Peremees hakkas suure häälega naerma. "Just sellepärast nad mulle nii hästi maksavadki!" seletas ta, kui naerupisarad tal juba üle pöskhabeme alla veeresid. (lk 187)

"Jean, sinusugusel mehel puudub igatsus! Sinus ei ole kübetki poeesiat, sa oled nagu hea siga täis küna ees. Aga mina ei ole jänki ega inglane. Minu isa tuli Prantsusmaalt ja läks Kanadasse. Kanadas on tore, seal peab elama!"

"Jah," poetas sõnäaher Hundipealik sekka. "Kanada on veel vaba."

Ratsurite pealik tõstis peekri. Ta oli rõõmus, et on leidnud mõttekaaslase. "Mu punane vend, sa siis tunned Kanadat, minu kodumaad? Isa oli mul Kanadas voyageur, ta kauples paljude ilusate asjadega. Tal oli suur paat, millega me üle grand lacs, üle suurte järvede sõitsime, kui ma enfant, alles üsna väikene olin. Minu isa laulis, mu ema laulis, me olime rõõmsad. Kõik punased mehed olid meie cousins, head sõbrad. Kanadas on elu ilus. Ma ei tea, miks ma sealt ära tulin, aga mon dieu, see oli paha, väga pala. Nüüd olen ma siin, aga siin ei meeldi mulle. Kas ma pean Kanadasse tagasi minema? Oui. Freddy on koletis, kellel ei ole südant, ta laskis mind ametist lahti pärast seda, kui ma tema heaks siuud, "maod", ära võitsin. Aga punased mehed on ju minu cousins, nad armastavad vabadust... Mispärast ma neid maha lasksin?" Oma mure uputamiseks jõi kõneleja veel ühe peekritäie. (lk 191)

"Mind paneb imestama, et Freddyl teid enam tarvis ei ole," hakkas Hundipealik ääri-veeri ratsanike peameest usutlema. "Reservatsiooni piirid jäävad ju peaaegu valveta! Dakootad aga nälgivad ja on rahutud."

"Oeh, mon dieu, nälg väsitab, mu punane cousin, ja siuud on lõplikult alla heidetud. Verine Tomahook hoiab neid oma revolvriga vaos ja nad kükitavad vaguralt telkides, olgugi et nende südamed ja kõhud võib-olla rahul ei ole. Istuvat Sõnni ei ole enam siin; kes veel peaks neid aitama ja kuhu nad peaksidki minema? Nad on sunnitud Freddy sõna kuulama. Tema aga teab seda ja saadab oma sõbrad minema, sest ta ei vaja neid enam. Ta on ingrat ja vilain, tänamatu ja alatu." (lk 192)

Mundris keigar, kes oma ülemust tunnustavalt oli jälginud, võttis otsemaid nõuks teda matkida.

Tema aga tõmbas viina endale hingekurku ja pidi selle läkastades välja puristama. Mundrile ilmusid plekid ja ümberringi istuvad mehed naersid. Keigar punastas.

"Johnny andku mulle kohe rätik ja toogu vett, et ma saaksin oma kuube puhastada! See on ühe kindrali sõjakuub!"

"Või minu cousin’il on kohe kindrali munder!" pilkas teda kanadalane. "Kes talle selle andis? Kas ta näitas üles suurt courage'i ja Suur Isa Washingtonis kinkis talle mundri?"

"Minu munder pole ühtigi muidu saadud!" vihastus keigar, kelle Tokai-iito nüüd korraga ära tundis. See oli karusalga napakavõitu käskjalg Tatokano. "Ma ostsin mundri saja kopranaha eest," seletas too, "aga isegi saja naha eest ei tahtnud nad mulle seda anda!"

"Tohoo pele, kas Suur Isa müüs kindralimundri minu väikesele punasele vennale... nii kalli hinnaga?!"

"Ärge ajage naerma, või kindralimunder!" hüüdis üks vallandatud vabaratsureist, noor köndistunud ninaga mees. "Kuule, vennas, kas sa ka tead, kes sa oled? Moosekant, aga mitte kindral! Kes sulle seda puru silma ajas?"

Keigari huuled võbisesid. "Sina ei saa millestki aru," ütles ta meeleheitlikult vastu ajades, ehkki ka teda ennast oli vist haaranud kahtlus, et tömbininalisel Pittil võib õigus olla. "Munder toodi Washingtonist ja kuulus enne ühele kolmekümne esimese ratsarügemendi kindralile. Mul on see kirjalikult!"

Nüüd puhkes üldine naerulagin. "Kirjalikult?! Näita siia!»

Keigaril tulid peaaegu vihapisarad silmi. "Eks vaadake!» Ta tõi nähtavale väikese trükitud sedeli.

"Anna aga siia! Asi läheb huvitavaks!" hüüdis kanadalane.

"Ei anna. Ma ise hoian. Valged mehed tohivad seda ainult minu käest lugeda." Vormiriietes keigar silus dokumendi laual sirgeks ja tõstis siis jälle üles. "Siin seisab..."

"31. jaanuar 1876!" hõikas Pitt. "Ja: "Uhkus ajab upakile!" Ilus kalendrileht!"

"Oeh!" ohkas keigar jahmunult.

Kanadalane patsutas talle seljale. "Jah, mu väike veli, see on õige. Sa ei saa nuriseda, et sind peteti. See on ju sulatõsi!"

"Aga..."

"Mis "aga"," naeris Johnny, nii et tema suur vats vabises, "mitte mingisugust "aga"! Sulatõsi! Kas sa uhkustasid? Muidugi, nagu äsjasulginud kukk! Kas sa oled upakil? Muidugi, istud siin nagu vette kastetud kana. Kas sind peteti? Ei petetud. Kalendrileht räägib õigust. Eks ole?"

Masendatult istus keigar oma taburetil ja raputas pead. Seesuguse loogikä vastu ei osanud ta end aidata. (lk 195-196)

"Jajah," võttis Johnny kindralimundri teema kokku, "niisugused need inimesed on. Sina maksid sada kopranahka, sest sa tahad olla see, kes sa tegelikult ei ole, mu poeg... Hiljaaegu aga käis minu juures keegi prillidega hull, kes pakkus mulle peaaegu niisama palju dollareid ühe pesuehtsa pealikukuue eest! Ent kuub pidi mema täiesti ehtne ja ühegi pärlita, ainult väga ilusa vana tikandiga. Umbes niisugune, nagu sul praegu seljas on, Harry!" Viimaste sõnadega pöördus peremees Tokai-iito poole.

"Aga tema kuub on ju kole räpane," tähendas keigar.

"Ja ta ei olegi müüdav," ütles Tokai-iito Johnnyle iroonilise muigega.

"Kahju küll," arvas Johnny. "Eks sellepärast need esemed heas hinnas ongi, et neid vaevalt kuskilt osta saab. Vahest mõtled veel ümber. Ma pakun sulle viiskümmend dollarit." (lk 196)

"Kukevõitlus" oli piiriasukate komme, käsikähmlus, kus olid lubatud igasugused võtted ja kõikvõimalikud toorutsemised. Vigastatud ninad ja väijatorgatud silmad andsid säärastest jõledustest selget tunnistust. (lk 199-200)
Dakoota laskis täkul vaheldumisi kapates ja sammu käies loode suunas liikuda. Veel ei erinenud preeria reservatsioonis millegagi vabast maast väljaspool tema piire. Taevas seisis ümmargune kuu, mis kallas magavale maale hõbedast valgust. Ratsanik oli juba tubli tüki teed selja taha jätnud, kui öö hõrenema hakkas. Kauguses märkas ta mitmeid telklaagreid, millest ta siiski kõrvale hoidus, sest ükski nendest ei saanud kuuluda karusalgale. Ta ratsutas piki lainjaid orge, kuivõrd valitud suund seda võimaldas, ületas aeg-ajalt künkaharju ja nägi tõusva talvepäikese tuhmjas valguses pruunikashalle tasandikke, mis muutusid üha lagedamaks ja viljatumaks. Ta hakkas jõudma bädlandile, Mustadest mägedest lõuna pool laiuvale kõnnualale. Maapind muutus juba kiviseks. Tokai-iito ratsutas ja ratsutas. Keskpäeva paiku andis ta mustangile hädatarvilikku puhkust. (lk 203)
Tokai-iito jäi vaikselt tule äärde istuma ja jälgis märkamatult õde. Uinonaa õmbles sissepoole pööratud karvaga piisoninahkset kuube, mida dakootad tavaliselt talvel kandsid. Kergelt ja kindlalt liikus luunaaskel tema sõrmede vahel ja ta ise oli vist jäägitult töösse süvenenud. Nüüd tegi ta veel viimased pisted, peitis niidi aset täitnud kõõluse otsa õmblusesse, tõmbas naaskli välja ja libistas selle tikitud vöötaskusse. Mõlema käega tõstis ta valmis kuue üles ja silmitses oma tood hindavalt. Kõik näis korras olevat. Ta tõusis, lõi põrandal lamava hiiglasuure karunaha lahti ning valis selle sisse mähitud esemete hulgast paari karusnahaga vooderdatud mokassiine. Kuue ja jalatsid tõi ta vennale, lisaks veel karurasvatopsi ja nahklapid, et vend saaks end harjunud viisil puhastada ja riidesse panna. Tokai-iito tänas õde pilguga ja riietus ümber. Vahepeal oli Uinonaa suusakujulise puuraami välja toonud ning hakkas raami vahele risti ja põiki kõõluseid punuma. Neid ülespoole painutatud otstega lumerajasid kasutasid dakootad suuskade asemel. Uinonaa pidi tööga kiirustama, sest taevas oli hall ning õhk raske ja niiske just nagu peatse lumesaju eel. (lk 207-208)
[Kaval Kobras:] Sa imestad, pealik, et ma endistest aegadest räägin, samal ajal kui Šonka vahest juba meie telkide poole ratsutab. Elu on meil siin juba niisugune, Tokai-iito: ma korjan päevade kaupa kive, ehkki tean, et iga kivi all on omakorda kivi ja et minu töö ei lõpe iialgi, õhtuti aga istume telgis ja räägime priiuseaegadest, mis on igaveseks minevikku vajunud. (lk 210)
[Kaval Kobras:] Jah, kas sa mäletad, kuidas me majja astusime ja sina uut püssi nõudsid? Kaupluses müüs sel ajal relvi üks lüheldast kasvu kaval uatšitšun. Too rebane tahtis sulle igivana jahipüssi kaela sokutada. Sina ei lausunud sõnakestki, seisid pool tundi ja vaatasid talle vaikides otsa. Muidugi pärast seda, kui olid talle oma soovi selgeks teinud. Tema tegi palju sõnu ja tõi sulle ette palju püsse, üks vanem kui teine. Aga kui sa talle siis ikka veel otsa vaatasid haaras teda hirm nagu vasikat, kes järsku hundiga silm silma vastas seisab. Ja kui pool tundi mööda sai, oli sul "kahe vintrauaga püss" käes. Õigupoolest oli püss määratud sellesama fordi peremehele, ent sina maksid kullas ja seepärast andis ta püssi sulle. Jajaa, tookord, kolm suurt päikest tagasi, oli sõjakirves alles maha maetud ja punased mehed võisid endale nii palju jahirelvi osta kui aga tahtsid. (lk 210-211)
Kobras kõndis nahkvaipadega kaetud põrandal jälle edasi-tagasi. "Me ei tohi seda teha! Kas sa tahad, et nad veel kord meie naisi ja lapsi tulistaksid?"

"Mispärast ütleb Tšapa "veel kord"?"

"Isegi seda sa ei tea? Kui nad tahtsid meilt relvi ära võtta, ajasid nad meid koos naiste ja lastega ühte kohta kokku. Me andsime relvad..." Sõjamees takerdus, sest ta pidi kramplikult neelatama, "me andsime relvad nende kätte. Ainult üks, kõige viimane püss... tulistas. Siis panid nad ümberringi püssid palge ja andsid meie, relvitute meeste, naiste ja laste pihta tuld." Kobras osutas tühjale hällile, mille kõrval istus leinav Mongšongšaa, ja laksas siis käega vastu oma lonkavat jalga. "See sai Punase Rebase noahoobile lisaks veel kuuli. Sõda ja veresaun... Meid on vähem kui tollal Hobusejõe ääres." Sõjamees surus käed rusikasse ja tema pruun nägu kahvatas. "Ütle mulle, millal ma olen araks löönud! Mitte kunagi. Sa tead seda. Aga... see, mida sa nõuad, käib meil üle jõu. Me oleme võidetud. Me peame vaikima, vagusi paigal istuma ja kive korjama. Küsi ükskõik missuguse dakoota küla nõukogumeestelt. Kõikide keeled vastavad sulle samamoodi." (lk 212-213)

[Tokai-iito:] Sa korjad siin kehvalt põllult kive. Sind ei aita keegi, sest põld on sinu oma. Kas poleks parem, kui meil oleks ühine suur maatükk ja me õpiksime ühiselt põldu harima, vilja külvama ja saaki kolistama? Punased mehed ei ole eales teisiti toiminud ja nii on ka tulevastel päevadel õige toimida. (lk 213)
Kõik ootasid. Ja paari minuti pärast Tšetansapa tuligi. Tema pikk, peaaegu hirmuäratavalt kõhn kogu roomas läbi lõhiku telki. Palavikust hõõguvad silmad uurisid telgi sisemust ja kõiki kohalolijaid, enne kui ta söandas maast üles tõusta. Siis ajas ta end ilmse vaevaga püsti ja astus tulele ligemale. Tokai-iito nägi kaht mädanevat haava ja niinesidemeid rinna ümber. Üle kitsa pealae jooksis mõõgaarm. Mehe näojoontes seisid kirjas nälg ja vihkamine. Ta vaatas veel kord selja taha, just nagu arvates, et keegi teda jälitab. Kuid äkki väljendas Tšetansapa ilme üksnes metsikut, taltsutamatut rõõmu. (lk 214-215)
Tokai-iito tõstis vile huultele ja puhus heledat tooni, mis kutsus kõiki rünnakule.

Otsekui nõiaväel avanesid tema ümber pimeduses telgid. Sõjavile hääl oli igale dakootale lapsest saadik nii tuttav, et isegi poisid olid harjunud seda märguannet kuuldes unest ärkama ja silmapilk üles kargama. Kes vile peale veel korra silmi hõõrus, seda naerdi ja pilgati, et temast ei olevat ühegi vaenlase vastu asja. Terve keha allus läbilõikavale vilesignaalile peaaegu loomusunniliselt, ilma tahte teadliku käsuta. Nii oli see olnud priiusepäevil, ja keegi poleks tollal midagi muud oodanud, kui et minut pärast signaali on sõdalased juba oma pealiku juures. Täna aga ei teadnud ükski, kas naaber tuleb või ei tule, sest vabaduspäevil nii endastmõistetav dakootade ühtsus oli murtud. (lk 220-221)

Dakootad täheldasid inimeses, loomas ja taimes võimakat elujõudu, mida nad nimetasid "suureks saladuseks". Selle elujõu mõju igas inimeses kujutasid nad ette isikliku kaitsevaimuna, sõjamehe tootemina, mis oligi tema elujõud ja lootus. Haigusi, mille tekkepõhjust polnud veel uuritud, käsitasid nad kui ohtlike, vaenulike vaimude mõju. Nõnda oli ka Hapedaad ja Tšasket kasvatatud vaimudeusus. Kartus hävitavate loodusjõudude ees, mille meelevallas olid iseäranis just ürgmaal elavad inimesed, muutus neis vaimudekartuseks. (lk 247)
Poisid konutasid koopasuus. Siin oli piir taimede, loomade ja inimeste eluks veel kõlbliku tähevalge öö ning neile vaenuliku saladusega vastuhaigutava armutu pilkase pimeduse vahel. (lk 253)
Vähe sellest, et koobas hingas, ta isegi häälitses. Kuskil pimeduses laulis kauge mühin mahedalt ning ahvatlevalt nagu ohvrit peibutava koletise sulnis hääl.

"See on vist lihtsalt vesi," ütles Hapedaa kareda häälega valjusti endamisi. (lk 253)

[Tokai-iito:] Ükski tugev hunt ei tohi praegu meie kavatsustest teada. Me ei või reservatsiooni jääda, sest seal annavad meie enda mehed meid ära. Seal valvavad uatšitšunid ei luba meil teistsuguste valgete meestega kohtuda ega kõiki nende kõnelevaid pabereid lugeda. Nad valvavad meid ja meie mõtteid nagu vange. Aga meil on tarvis vabadust. Meil on tarvis veidi maad, et saaksime end ise toita, vabalt mõtelda ja õppida. Sellepäräst lähemegi Kanadasse. Me varjame ennast, töötame ja ootame, kuni meil kord ühel ilusal päeval on jaksu suuri hunte võita. Vahest jääb see päev meil endil nägemata. Aga me teame, et ta saabub. Ja me ei unusta ka oma vendi ja õdesid reservatsioonis. (lk 266)
[Tšaske:] Vesi saab kivist jagu. Seda näeme me igal pool ja see on tõsi. Kõvad kivid vajuvad vee alla, kus pehme vesi neid hõõrub, kuni neist ei jää enam midagi järele. Niisamuti hakkavad tõde ja vendlus, mis paistavad praegu alles väetitena, tulevikus vale ja tapmise kivi hõõruma. (lk 267)
Öised rännakud viisid läbi tähisteta pimeduse. Kuskil ei kohisenud vesi, kuskil polnud ühtki puud, mille järgi suunda hoida. Tuul oli lume künkaharjadelt orgudesse kuhjanud ja sellega kõrguste vahesid vähendanud. Valge vaiba all lamavad künkad ja orud sarnanesid praegu üksteisega nagu merelained. Üksnes põhjatuul kuulutas halli taeva all suunda. Ta vilistas ja kaebles lageda maa kohal, vingus võserikus ja keerutas pilvedena üles paiguti kohevat lund. Pulbrina allatuiskavad laviinid tungisid inimestele ja loomadele silmi, kõrvu ja ninna. Koos vihiseva tuulega pugesid nad kõige paksemate karusnahksete kuubede vahelt läbi ja panid naha kipitama. Kapjade rudin ja lumerajade tümpsimine vaibus ja kadus üha valjemini ulguvasse tuulde. (lk 274)
Telkide juurest kandus neile järele kisa ja koerte raevukat haukumist. Raksatasid lasud ja eemalduvate ratsutajate ümber vihisesid kuulid. Kuid tuhatnelja kaugenevaid mehi ei suutnud keegi enam tõsiselt ohustada. Olid ju kõik hobused välja murdnud. Mõned üksikud, kes ei suutnud karjaga sammu pidada ja keda nende peremehed tõenäoliselt uuesti kinni püüdsid, olid haavatud loomad, kellega ei olnud midagi peale hakata. Võimetuina ja vihast värisedes jäid vaenlased oma laagrisse maha. Ratsaväest oli tahtmatult saanud jalavägi.

Preeriaindiaanlaste armastatuim ja sageli kasutatav sõjakavalus — hobuste äraajamine — oli järjekordselt õnnestunud.

Kord öösel — viimasel ööl enne jõe ületamist — kuulis Välgupilv läbi une õrna häält, justkui oleks tuul rohukõrtes ümisenud. Kõlas nagu mingi tundmatu laul, mis oli nii mahe ja lummav, et väike tüdruk ei tahtnudki ärgata, vaid ainult laulu kuulata. Ta kuulas ja nägi jälle und. Ta nägi unes dakoota neiut, kes oli aerutanud kanuus järvele armsamat ootama. Aga ta leidis üksnes armsama nooletupe, mis ujus peegelsiledal veel... ja siis hüppas ta lootsikust välja ning uputas end järve. (lk 366)
Valged mehed arvasid enamasti, et üks väike indiaanlane ei oska midagi. Kuid nad eksisid rängalt. Indiaani lapsed tegid kõik läbi põhjaliku ja karmi kooli. Hapedaa ei õppinud kuuendast, vaid juba neljandast eluaastast alates. Ta oli õppinud ratsutama, laskma, metsloomi ja vaenlasi jälgima, iseennast valitsema ja nälga ning janu taluma. Ta oli õppinud tõtt rääkima, isegi kui see tõde talle endale kahjuks tuli. Peale selle tundis ta dakootade ajalugu. Ta mõistis märkide keelt, oskas piltkirja lugeda ja ka ise joonistada. Ta oskas noolt voolida, telki üles panna ja võõral maastikul orienteeruda. Veel mõned aastad, siis saab temast sõjamees... (lk 375)
"Nojah, eks lähme siis," ütles Thomas lõpuks. "Ma õpetan teile õige lüpsmist. See on teile kindlasti rängem kui karjaajamine, te väikesed punased täitsamehed."

Karjustel oli üksainus lüpsik. Karja ei kasvatatud mitte piima, vaid liha pärast. Lüpsti üksnes karjuste endi toidu tarvis.

Huviga vaatasid Hapedaa ja Tšaske pealt, kuidas Thomas ühe sabaga vehkiva lehma udarast piima tiris. Aga nad hoidsid nina kinni, ja kui Thomas neile naerdes juua pakkus, sülitasid nad harjumatu joogi kähku välja.

"Kas ei maitse? No kuulge! Kuhu jääb teie indiaanlaslik enesevalitsemine?!"

Tšaske ja Hapedaa võtsid end kokku ning neelasid kramplikult. Nad leidsid, et piimal on vastik lõhn ja niisama jälk maitse. Ent nad kugistasid joogi alla. Pärast hiilisid nad vargsi põõsastesse oksendama Uus elu ei olnudki nii lihtne! (lk 383)

Päike oli juba tõusnud. Kolm indiaanlast jooksid tundide viisi. Ega nad asjata olnud lapsest saadik jalgu erilise hoolega võidnud, hooldanud ja harjutanud. Keharaskuse toetasid nad, nii nagu kiirjooksu puhul ikka, varvastele ja päkkadele. Hommik oli alles jahe ja karge, kui nad juba kauguses laiguliste piisonite ammumist kuulsid. Aga need ammusid sootuks teistsuguse häälega kui metsikud piisonid. Hapedaa ja Tšaske tundsid oma südant ühtäkki tugevamini põksuma hakkavat. Peavad nad ju tulevikus just sääraseid piisoneid kasvatama. Kas on needki niisama viletsad ja armetud nagu neile reservatsioonis antud poolnälginud, kurnatud härjad ja lehmad? (lk 377)
"Tõeliste juhtumuste tants" oli punastel meestel midagi ajalooraamatu taolist. Tähtsaimate sündmuste kujutamine otsekui teatrietendusel süvendas ja avardas möödunu tunnetamist. Neis tantsudes tavatsesid punased mehed esitada sündmuste mõlemapoolseid tegelikke kangelast, et vastastikuse kriitika alusel mitte üheski punktis tõest kõrvale kalduda. (lk 397)
Punased mehed olid kõneosavad, ja kui nad isiklikes jutuajamistes väljendusidki lühidalt, jäädes ülearuste sõnade vaenlaseks, siis nõukogu koosolekul pidasid nad headest kõnemeestest ometi lugu. Kõik nende ühised otsused tuginesid koosolekule ja kõnele. Seepärast harrastati nende juures kõnekunsti. (lk 429)
[Hapedaa:] "Meil tuleb õppida kirjute lehmade valget piima jooma..."

Nüüd võis märgata, kuidas mõned poisid ja mehed peaaegu avalikult sülitasid.

"Argpüksid!" käratas Hapedaa südametäiega ning andis "kullipeavendadele" Theole ja Thomasele märku, nagu varem kokku lepitud. Karjused tõid Hapedaa ette lüpsiku piimaga. "Vaadake!" hüüdis poiss. "Kas ei ole dakoota mehed koeramaksatantsu ajal tihtipeale omavahel võistelnud, kes kõige rohkem maksa suudab süüa? Kas dakoota mees tõesti piima eest pakku poeb? Häbenege, kes te sülitasite!" Hapedaa võttis kausi, ammutas piima ja jõi selle üheainsa sõõmuga ära. "Nägite! Või ei suuda te endaöt minu kombel võitu saada? Häbi peaks teil olema väikeste tüdrukute Välgupilve ja Sisaliku ees. Nemad joovad juba mitmendat päeva piima, kuigi nad selle esimesel korral niisamuti välja oksendasid nagu Tšaske ja mina." (lk 430-431)

Jõuti seljaku harjale. Mehed vaatasid alla lausikule rohumaale ja väikesele ojale. Nende näod tardusid.

All lamasid surnud piisonid, korjus korjuse kõrval, kõik kollase karva, võimsa tumeda laka ja lühikeste sarvedega. Nad lamasid laialipillutatult just nagu lahinguväljal. Mõnel oli nahk maha tõmmatud. Karjuste vahel ringisörkivad täissöönud hundid pistsid nüüd põgenema. Väikesed koiotid klähvisid, tõmbasid saba jalge vahele ja kadusid. Karusalga mehed olid hulk aega keeletud. Mis nende piisonitega oli juhtunud? Kes neile jahti pidas? Kes jättis liha valveta vedelema? Ja kuidas oli nii väikesel väljal võimalik korraga nn palju piisoneid tappa? Kus on küttide jäljed? Viimased näitasid, nagu oleks kõige rohkem kolm meest karja ümber nelja kihutanud. Tšapa hüppas hobuse seljast maha, et lähimaid jälgi uurida. Need kuulusid rautatud hobusele. Kütid olid olnud valged mehed.

Tokai-iito kargas maha, ruttas ala ja avas mõne korjuse lõuad. Keeled olid ära lõigatud. Ta viipas kohe järgnenud meestele, et nad vaatama tuleksid.

"Ajujaht," seletas ta, "ajujaht kiirlaskerelvadega. Võetakse ainult nähku ja keeli, mille eest hästi makstakse ja mida on kerge kaasa viia. Ülejäänu jäetakse mädanema. Varsti ei ole preerias enam ühtki piisonit. See on Piisoni Billi töö. Ainuüksi tema ise on juba neli tuhat piisonit tapnud!" (lk 435)

[Tokai-iito:] Meie pojad ja tütred muretsevad toidust ja võidavad nälja; nad kõnelevad tõtt ja saavad võitu valest; nad võidavad kätte rahu, ja ükski õige mees ei tohi enam teist tappa. Meie lootus on võimas ja elu tugev nagu noorel karul. Ka loomad on meile vennad, ja me ei unusta kõnelemast koidiku õietolmuga, vihmatuulega ja tiikidega rohelistel aasadel. Suurtele huntidele valgete meeste seas on kogu maa ainult kuld ja võim. Meie aga armastame maad nagu õde. (lk 440)

"Ajaloolisi märkmeid"

Järelsõna, tõlgitud lühendatult, lk 441-450.

Inglased rajasid oma asumaa Põhja-Ameerika idarannikule, prantslased tungisid Mississippi orgu. Indiaanlastel, keda nad kohtasid, oli kombeks värvida end punase värviga — vere värviga, elu sümboliga —, mistõttu valged sissetungijad võtsidki indiaanlase kohta kasutusele nimetuse "punanahk" või "punane mees". (lk 443)
Niipea kui Ameerika ligipääsetavamad osad olid vallutatud, läksid kolonisaatorid omavahel riidu. Samal ajal tõusid asumaad üles emamaade vastu. Inglismaa anastas Prantsusmaale kuulunud Kanada. Ühendriigid kuulutasid end Inglismaast sõltumatuks. (lk 443)
Punased mehed ja naised seisavad alles lähedal ürg-kogukondlikele suhetele. Paljud on vanade, nõidus- ja ebausuettekujutuste kütkeis. Sageli on need just niisugused inimesed, kes tahavad indiaanlaste kultuurilist erakuelu säilitada ega tunne siiani ühtki teist maailmavaadet, millele oleks võimalik oma vastupanu rajada. Neil kõigil tuleb veel paljus järeile jõuda, et oma võimeid kaasaegse teaduse ja tehnika tasemel rakendada. Aga ühes on nood vanemate ja vanavanemate kogemuste põhjal ürgkogukondlikku elu tundvad mehed ja naised meist kaugel ees: see on nende ühtekuuluvustunne. Ürgkogukonnas kehtinud üheõigusluse, vastastikuse abivalmiduse ja siiruse osas oleks meil nendelt palju õppida. (lk 448)
Arvamus, et indiaanlased jäävad teatud liiki looduskaitsepargi vaatamisväärsusteks ja surevad pikapeale välja, ei ole kinnitust leidnud. Indiaanlased ei taha olla muuseumiesemed, vaid elavad ja arenevad inimesed. (lk 448)
Ääretut rohelist preeriat, vaba indiaanlase viimast kodumaad, ei koheldud muuseas põrmugi paremini kui indiaanlast ennast. Kaua aega oli see maa karjakasvatuse teenistuses. Kui nisuhinnad kolm aastakümmet tagasi tõusid, kooriti rohukamar ära ja künti maa üles. Ammendamatult viljakale maale ilmusid voogavad nisuväljad. Teraviljaühistud lõikasid Lääne uue "kulla" pealt enneolematuid kasumeid. Aga kümme aastat hiljem puhkes suur majanduskriis ja ühistud lõpetasid põldude harimise. See oli aeg, mil nisu kütteks põletati. Ent nüüd leidis söötis põldudel aset kohutav loodusõnnetus: mäenõlvadel kasvanud metsad olid maha raiutud ja põhjaveetase seeläbi langenud. Põua ajal lamas must viljakas huumusmuld tolmuna hiiglaslikel maa-aladel Texasest Dakotani. Tormid aga raevutsesid lageda maa kohal nagu varemgi ning kihutasid kaitsmata huumusmulla tolmupilvedena Bostoni ja Washingtonini. Kümnendik preeriapinnasest hävis täielikult, ülejäänu, harimine ei tasunud end enam. Mõne puhkusaasta järel algas taas loodusjõudude hävitustöö maa kallal, millelt röövelliku kasutamise tõttu oli võetud tema looduslik kate. Sinna, kus kunagi laiusid rohelised aasad ja seejärel kollased nisuväljad, on tänaseks jäänud vaid tohutu "tolmukauss". Vabad indiaanlased aga oleksid elanud preerias veel tuhandeid aastaid looduse enda andidest. (lk 448-449)
Rängad võitlused ja kannatused, mida indiaanlased olid sunnitud läbi elama, ei ole tsiviliseeritud ja alles tsiviliseerimata inimeste kokkupõrke hädavajalik kaasnähtus. Praktiliselt on võimalik, et kõrgeltarenenud rahvas vähearenenud rahvast aitab, lämmatamata tema vabadust ja rahvuslikku iseseisvust. (lk 450)
Indiaani hõimude kannatusi ei korva mitte Ameerika tagasivallutamine, millest unistavad mõned meeltheitvad indiaanlased. Elutingimuste parem korraldamine peab tulevikus lõpetama rahvastevahelise röövimise ja tapmise ning avama ka Ameerika indiaanlastele kõik rahuliku arenemise võimalused. (lk 450)