Anneli Saro

Anneli Saro (sündinud 5. septembril 1968) on eesti teatriteadlane, Tartu Ülikooli teatriteaduse professor. Aastatel 2017–2018 oli ta Tartu Ülikooli õppeprorektor.

Artiklid

Tüüpiline etendus(kunst) on soolo, mille keskpunktis on keha ning kus lavakujundus on napp ja kostüüm juhuslik.
Teatriteoreetilises diskursuses kasutataksegi mõisteid "teater" ja "etendus(kunstid)" tihti koos märkimaks nendevahelise selge piiri kadumist ja teatriuurijate huvi mõlema nähtuse vastu. [---] Seega võib öelda, et etenduskunstid = teater + muu performatiivne kunstiline praktika, millel on teatriga suur ühisosa. Selle ülejäägi alla kuulub ka etenduskunst, kui seda just mitte üleliia laialt defineerida.
Problemaatiline on aga nii Luugi kui ka Karulini nõue, et etenduskunst peaks siduma mitme teatriliigi väljendusvahendid. Kõige süsteemsemalt tehakse seda ju muusikateatris, mingil määral nüüdistantsus ning ka sõnateatris on viimasel 20 aastal räägitud muusika (nt muusikute kaasamine lavastusse või etenduse atmosfääri kujundav pidev heliriba) ja kehalisuse esiletõusust. Räägitakse žanride ja liikide piiride hägustumisest teatris kui millestki domineerivast, mitte erandlikust. Etenduskunst vastupidiselt positsioneerib end tihti erisuguste kunstiliikide ning kunsti ja mitte-kunsti hallalale, kuhu teatrilavastus enamasti ei satu. Pealegi on tüüpiline etenduskunsti teos väikse eelarvega ning seetõttu ka väljendusvahendite poolest kitsi.
Nüüd tulebki mängu teatriliidu välja antav etenduskunstide ühisauhind, mis peaks sõna-sõnalt haarama kõik nähtused, mida Eestis teatrina defineeritakse või esitatakse (sh need, mis klassikalise liigituse alla ei mahu), ning olema justkui auhindade auhind. Aga võta näpust! Statuut ütleb hoopis midagi muud: "Auhinna eesmärk on tunnustada erisuguseid etenduskunste (sõna-, muusika-, balleti-, multimeediumi- ja tantsuteatrit) põimivaid lavastusi, mis oma otsingulisuses avardavad teatrikunsti väljendusvahendeid". Seega tunnustatakse selle auhinnaga lavastajaid või institutsioone, kes on erisuguseid teatriliike uuenduslikult põiminud, sest etenduskunstidena loetakse üles teatriliigid, mitte aga teatridefinitsioonist traditsiooniliselt välja jäävad etenduskunstid (nt kas või tsirkus, kabaree, rahvatants). Kas uuendust oodatakse siis ainult teatrivälja seest või on siin tegemist kommunikatsioonihälbega?

Mis oli selle meistri mõtteis, kes sellise auhinna lõi? Meister nägi, et klassikaline jaotus sõna-, muusika- ja tantsuteatriks enam alati ei toimi, lavastused ei mahu vormi ära ning tekkis defineerimatu ülejääk.

Loomulikult pole mul kahju, et need isikud ja institutsioonid on saanud auhinna. Lihtsalt paneb mõtlema, miks ei sobinud need nn normaalse liigipõhise teatri alla ja miks premeeritakse just teatriliikide sünteesi kaudu sündivat uuendust. Kuna selle auhinna nominente võivad esitada nii teatrid, teatriliidu allorganisatsioonid kui ka teised žüriid, siis on loomulik esitajate animaalne tung hõivata võimalikult palju erisuguseid positsioone. Selline praktika on aga viinud poliitikani, kus teatriliigi piirid hoitakse konservatiivselt kitsad ja fikseeritud, sest kõik vähekegi uudne või kummastav lükatakse ühisauhinna kategooriasse. [---] Kunstid on alati kasutanud strateegiat, kus algselt marginaalne ja ebatavaline haaratakse varem või hiljem peavoolu – nii võiks see olla Eesti teatriski.
- Anneli Saro, "Terminiloome kui strateegia ja poliitika", Sirp, 26.04.2019

Keerdi immitsaloomega käib kaasas kumu, et tal on raskusi pealkirjade sõnastamisega. Mõistan seda hästi, sest kõike loomeprotsessis settinut on keeruline paari sõnaga kokku võtta. Tulemuseks ongi siis kas semantiliselt plahvatusjõulised ühesõnalised pealkirjad, nagu "Pung" (2012), "Koon" (2016), "Tahe" (2017) ja "Lävi" (2019), mitmetähenduslikud, nagu "Pure mind" (2013), "Koon" ja "Tahe", või pikemad, sõnadevahelist intriigi rõhutavad, nagu "Põletatud väljade hurmaa" (2015), "Vaimukuskuss“ (2017) ja "Valgete vete sina" (2019).
Keerd on Tartu Uue teatri musta saali kujundanud kanga ja paberiga heledaks estetiseeritud ruumiks, kus tegevuse käigus avanevad uued ruumid, piirid ja läved. Lävele ja selle ületamisele pole lavastuses siiski pööratud erilist tähelepanu ja antud keskset tähendust, pigem on üksteise taga avanevaid ruume kasutatud uute stseenide ja tegevuskohtade loomiseks, juhtinud ruumi sügavusdimensioonile kunstipäraselt tähelepanu.

Seega pole lävi – visuaalne kujund ja eksistentsiaalne seisund – otseselt selle lavastuse teema, kuigi ei takista looval vaatajal sellesse tähendusi integreerimast. Mulle oli oluline hoopis metateatraalne äratundmine, et Keerd on jõudnud oma loomingus ühe perioodi lõppu, teatud kujundite ja stilistika väljakurnamise lävele.

Keerdi teater on ohoo-ahaa-teater: kõigepealt üllatab see vormiliselt (ohoo!) ja siis mõne aja pärast jõuab kohale ehk ka kujutatava tähendus (ahaa!). Peale üllatamise ajab brikolaaž ka muhelema ning lavastaja suhtumine kujutatavasse – peamiselt on teemaks inimloomus ja -suhted – tihti ka naerma.
Miski ei ole siiski püsiv ja jääv, vähemalt mitte teatris.
See äratundmine ei vii ometi kohe seosteni, vaid paneb mälumasina mälestuste leidmiseks tööle. Muidugi on suurepärane, et üldse midagi meelde tuleb, sest küsimus ei ole ju mitte ainult vaataja enda mälus, vaid kultuurimälus laiemalt, mida ta koos teiste teatrivaatajate ja -uurijatega peab edasi kandma. (Võib-olla kriitikud, kes oma mälestused etendustest kohe arvustustena kirja panevad, on sellisest painest priid.)
Kordus, ammugi siis enesekordus pole kunstis kuigi soositud. Seejuures suudavad kordused (ilmnegu need väikeste detailide või suuremate motiivide ja teemadena) aktiveerida mitmesuguseid mälumustreid ja seoseahelaid. Küllap mäletavad paljud, millist rõõmu valmistasid fännidele Mati Undi lavastuste korduvad elemendid, nagu punane valgus ja tango, tulekustuti või punane lõngakera. Neil ei pruukinud alati olla kindlat või püsivat tähendust, pigem andsid need märku jagatud koodist pühendatuile arusaadavas metakeeles.
Keerdil on tekkinud oma fänniklubi. Võib-olla mitte väga suur, aga see näib pidevalt kasvavat, sest ikka ja jälle kohtun mõne inimesega, kes on just hiljuti näinud mõnda elu esimest keerdi (s.t tema lavastust). Isikupärane kunstnik müüb muidugi oma brändi ja riskib iga uue teosega, et ustav publik võib keerdi asemel näha pööra ning pettuda. Kunstiruum pole aga kaubamaja ning isegi bränditruu ostleja võib ainult lusti ja vahelduse pärast brändi vahetada.

Seega, olla kunstnik – see nõuab nii julgust korrata kui ka julgust muutuda.

Anneli Saro, "Lävi – mälestuste ja unistuste piiril", Sirp, 29.11.2019 (Arvustus: Tartu Uue teatri "Lävi", autor, lavastaja ja kunstnik Renate Keerd)

Eestlaste suure teatriarmastuse üks allikaid on kindlasti meie haridussüsteem, kus juba lasteaiast peale tutvustatakse lastele teatrikunsti ning koolipõlves harjutatakse teatris käima. Nii kujuneb teatrist elustiili loomulik osa. Mitte kõikides riikides pole see nii, sest haridusasutustel ei ole alati võimalik laste teatripileteid kinni maksta ning koolidel pole õigust lastevanemailt teatripiletite ostmist eeldada. Niisiis tuleb peale haridussüsteemi kiita teatris käimise traditsiooni kestmise eest ka Eesti lapsevanemaid.
Kuigi ka Eestis on tehtud juba esimesi lavastusi kõige väiksematele, nn prototeatrit, siis enamik lastelavastusi on sobilikud ikkagi alates kolmandast-neljandast eluaastast. Tegelikkuses võib teatrisaalis aga näha inimesi vanuses 1–90 eluaastat. Selle üle võib teoretiseerida, kas teatriarmastuse edasiandmine koos emapiimaga on inimesele endale tarvilik ja ülejäänud publikule vastuvõetav, kuid selle vastu on raske võidelda, sest teatrikülastust käsitletakse tihti kui pererituaali.
Teine keeruline periood noore vaataja vanuseskaalal on teismeliseiga ehk aeg, mil ei olda enam laps ega ka veel täiskasvanu. Leiab aset füüsiline ja psühholoogiline väljaheitmine laste maailmast: senised lemmikud, sh lasteteater, kaotavad oma tähtsuse ja tähenduse ning uued väärtused tuleb alles leida. Kuidas kõnetada sellist vanusegruppi, see on proovikivi nii vanematele, õpetajatele kui ka kunstnikele.
Kui noortele vanuses 17–20 eluaastat sobivad ka täiskasvanute lavastused, siis teismelistele üldiselt mitte. Eesti teatrid on püüdnud teismelisi enda juures hoida muusikalide, krimilugude ja probleemlavastustega (teemadeks kiusamine, alkohol, narkootikumid, vanemate lahutus, lähedase surm jms), aga ikkagi on neile mõeldud repertuaar kõhnuke, nagu näitab juba jutuks olnud statistika.
Ivi Lillepuu Viljandimaa gümnaasiumiõpilaste küsitlusest tuli välja, et noored pigem ei soovi laval näha elust tuttavaid probleeme, vaid otsivad teatrist kaasaelamist võimaldavaid (armastus)lugusid ja positiivseid elamusi. Üks põhjusi on siin kindlasti see, et teismelised ei suuda kunsti puhul eristada omaenda tõelisi ja kunstiteose tekitatud estetiseeritud tundeid nii hästi nagu täiskasvanud, s.t nad võtavad kunsti vastu sama spektri kaudu kui tegelikke sündmusi. Kas sellest võib siis järeldada, et teismelistele pakub huvi vaid eakohane meelelahutus, näiteks komöödiad, muusikalid ja melodraamad? Loodan siiski, et mitte.
- Anneli Saro, "Väljaheitmine lapsepõlvest", Sirp, 11.12.2020 (Arvustus: Vanemuise "Mitte midagi", autor Janne Teller, dramatiseerija, tõlkija ja lavastaja Johan Elm)

Teater on mõnele inimesele nagu leib, mis ei tohi laualt puududa. Leiba ja tsirkust (laiemas mõttes meelelahutust, sh teatrit) pidas ju ka Vana-Rooma luuletaja Juvenalis inimese põhivajadusteks ning populismi põhiinstrumentideks. Seega võib ju tõesti parafraseerida palvet ning paluda teatrielu jätkuvat kestmist.
Ene Paaveri aastail 2011–2016 ilmunud teatriraamatute käsitlus on teemavaliku mõttes üsna ebatavaline, sest publik ja teatrist kirjutajad kipuvad aastaraamatu analüütilistest ülevaadetest enamasti välja jääma, kajastudes vaid kroonikas. Mõtlemapanev on Paaveri väide, et kuue aasta jooksul on Eestis ilmunud sadakond teatriraamatut, sh ridamisi 500-leheküljelisi. Kas kõik need hoole ja armastusega kirjutatud teosed ikka leiavad lugeja?
- Anneli Saro, "Meie igapäevast teatrielu anna meile...", Sirp, 22.09.2017

Intervjuud

Ükskõik, kas juhid last, perekonda või instituuti või ülikooli – mingi tuumne osa on ikka sama.
Oleme oma teatriteaduse üliõpilaste seas ka uurinud, kust nad pärit on, ja on väga huvitav, et üle poole neist tuleb väikelinnadest, kus üldse teatrit pole.
Kolmekümnendatel räägiti teatrist eelkõige kui meelelahutusasutusest, samas oli see rahvusidentiteedi looja, ülevalpidaja ja arendaja.
Teater tegeleb ka psühhohügieeniga, see aitab inimestel oma tunnetest aru saada, neid kanaldada.
Minu jaoks pole see, et ma olen naine, väga oluline. Võib-olla sellel, kui oled noor naine, on tugevam mõju, aga keskealise või vanema naise puhul vist tasakaalustub ühiskondlik umbusk naisjuhi suhtes.
Mihkel Mutt kirjutas kunagi, et naised on õnnelikumad, neil on kaks langevarju, üks on pere ja teine on töö, nad võivad vajadusel ühe teisega asendada. Mehel on aga vaid üks langevari – töö. Minu soovitus noortele meestele: sõitke ka kahe langevarjuga, teil on neid ka kaks. Kui on üks, töö, ja sellega juhtub midagi, siis te kukute maha.
Eestis, kus on tööjõupuudus, ei saa me endale lubada, et naised jäävad koju või teevad vähenõudlikke töid. Lihtsamad tööd ju ka kaovad peagi, need asendatakse masinatega.
Ma arvan, et olen eelkõige teatriteadlane, olen sellesse lihtsalt nii palju panustanud. Samas humanitaar olen võib-olla laiemalt. Võib-olla ma ei sobitu ühessegi stereotüüpsesse rolli probleemideta – mida rohkem rolle elus täidad, seda rohkem su identiteeti tekib mitmikidentiteet.
- Anneli Saro, intervjuu: Virgo Siil, "TÜ õppeprorektor Anneli Saro: kunstil on meie psühhohügieenis oluline roll", ERR, 2. jaanuar 2018

Raamatu "101 Eesti teatrisündmust" mudellugejateks on kõik Tartu ülikooli üliõpilased, kes on pidanud kohustuslikus korras õppima Eesti teatri ajalugu. Suuremal osal neist üliõpilastest on üsna põgusad ja juhuslikud teadmised teatrist ning mõnel neist pole teema vastu ka mingit huvi. (Ma ei pane seda neile pahaks, sest kui sain 1997. aastal ülesandeks hakata lugema selle kursuse esimest osa, siis arvasin, et küllap tahetakse selle tüütusega tasakaalustada minu enda välja mõeldud ainet "Artaud ja lääne teater".) Seega on see raamat sündinud pikaaegse intellektuaalse võrgutamise tulemusena.
Teatrisündmus võib olla ükskõik milline teatriga seotud aspekt, mis tõuseb esile omasuguste seast või äratab laiemat tähelepanu. Minu raamatus käsitletakse teatrisündmusena selliseid nähtusi: unustamatuid lavastusi, vaimustavaid rolle, mõjukaid teatritegelasi, märgilisi maju ja institutsioone, aga ka pööraseid teatriskandaale ning olulisi kirjutisi ja fotosid. Sellest klassifikatsioonist tulenevalt pääsesid raamatusse nii lavastajad, näitlejad-lauljad-tantsijad, teatrijuhid kui ka publik, kriitikud ja fotograafid. Demokraatlik, kas pole?
Ma tahtsin 101 killukesest tekitada ikkagi mingi suurema teatriloolise pildi. Kujutage ette, et teil on 500 tükiga pusle, millest saate kasutada ainult 101 tükki. Kuid kasutatavad tükid peavad üksteisega kuidagi haakuma ning looma võrgustiku, mis võimaldaks rekonstrueerida vaimusilmas tervikpildi.
Sellist raamatut ei saa koostada ilma südant kõvaks tegemata. Natuke kripeldab, et venekeelsest teatrist ei suutnud ma leida ühtki mõjukat sündmust. Ehk vajab see põhjalikumat uurimist.
- Anneli Saro, intervjuu: "Pealelend – Anneli Saro, raamatu "101 Eesti teatrisündmust" autor", Sirp, 07.04.2017

Välislingid

Anneli Saro, ETIS