Teismeline

Edvard Munch, "Puberteet" (1894)

Proosa

• Poisile meeldisid plaadid, mitte tema.

Ema oli ema, ema pärast oli piinlik, ema elas kummalist elu, tema ja ema vahele oli hakanud kerkima müür, mida popmuusika lammutada ei suutnud.

Ema ei tohiks armastada hip-hoppi ega elada üüritud, kitsas teismelise ulualuses, kus riided vedelevad põrandal ning siinseal on plaadiümbrised. Õiged emad elavad eramutes, küpsetavad kukleid ning neil on mitmetuhandeline õmblusmasin. Helen nägi sageli poisi silmist, et ta on täiesti vale ema. Poiss ei usaldanud teda. Ta hoidis Helenit endast käeulatuse kaugusel. Helen oli liiga tema moodi.

Täiskasvanud ei olnud enam täiskasvanud, nad olid igavesed teismelised, samas kui teismelised said aina nooremalt täiskasvanuks. Piirid pühiti minema ning uued piirid tekkisid paradoksaalsetesse kohtadesse.

• Maria Küchen, "Õnnelik hoor", tlk Mari Jesmin, 2002, lk 25

• See on muidugi klassikaline teismeliste nartsissismi tunnus: arvata, et maailma lõpp on sattunud just tema ilmaletuleku aega. Peaaegu kõik ängistust tundvad ja Camus’d lugevad seitsmeteistaastased neiud leiavad lõpuks oma rööpa.
  • Naomi Klein, "No logo: sihikule on võetud brändihiiglased". Tõlkinud Marek Laane, 2003, lk 71

• Miks üldse näha vaeva teismeliste koolisaatmisega? Kuna nende mõistus oli hormoonidest ummistunud, ei olnud mõeldav, et nad suudaksid ära õppida nii keeruka süsteemi kui matemaatika või keemia, veelgi vähem võõrkeele hullumeelse rägastiku. Miks ärritada neid kõiki proovima sundides? Prudie arvas, et ta võib lihtsalt teha midagi muud - märgata nende puhul enesetapule kaldumise sümptomeid või relvade olemasolu või rasedust või narkosõltuvust või seksuaalse kuritarvitamise tunnuseid -, aga paluda tal samal ajal neile prantsuse keelt õpetada oli tõesti liiga palju.
  • Karen Joy Fowler, "Jane Austeni raamatuklubi". Tõlkinud Krista Eek, 2009, lk 88

• Inge Lohmarkil polnud lemmikuid ega hakanud kunagi olema. Vaimustus oli ebaküps, eksitav tundetulv, hormonaalse taustaga eksalteeritus, mis tabas murdeealisi. Ema seelikusabast olid nad juba lahti lasknud, aga vastassoo võlumiseks veel võimetud. Ebaküpsetele tunnetele sai siis asendusobjektiks abitu sookaaslane või kättesaamatu täiskasvanu. Plekilised põsed. Kleepuvad silmad. Särisevad närvid. Piinlik eksimus, mis tavaliselt vaibus iseenesest sugunäärmete küpsemise lõppedes. (lk 10)
• Neil puudus igasugune arusaamine oma olukorrast ja eriti veel distsipliinist selle võitmiseks. Nad jõllitasid enda ette. Apaatsed, ülekoormatud, täielikult iseendaga hõivatud. Nad andusid vastuvaidlematult oma inertsusele. Maa külgetõmbejõud paistis neile mõjuvat kolmekordse tugevusega. Kõik nõudis ülimat pingutust. Iga energiasäde, mis neis kehades leidus, kulus piinarikka metamorfoosi peale, mis ei jäänud millegi poolest alla rööviku koormavale koorumisele nukust. Liblikas sündis sellest muutusest muidugi vaid üksikutel juhtudel. (lk 11)
• Täiskasvanuks saamine nõudis juba kord noid kujutuid vahevorme, mil sekundaarsed sootunnused vohasid nagu mädapaised. (lk 13)
  • Judith Schalansky, "Kaelkirjaku kael". Tõlkinud Eve Sooneste, 2012

• Inimeste lugema õpetamine on hoopis midagi muud kui teismeliste õpetamine lugemist väärtustama. Mõnikord püüab Charlotte näha sõnu samamoodi, nagu küllap näevad neid tema õpilased — mustad märgid: kaared, kriipsud, nõutuks tegev kood, mis tuleb lahti murda. Ta võrdleb seda araabia- või jaapanikeelse lehekülje müstilise ilukõnega, millele ta ise on pime. Tema õpilased liiguvad ringi, ära lõigatuna reklaamide kakofooniast, tänavasiltide antud juhenditest, ajalehepealkirjade informatsioonist. Nad viibivad küll maailmas, kuid pole seal päriselt kohal. Nende suutmatus lugeda on puue; ent vastuvõtmatus kirjandusele kõigest piirang.
  • Penelope Lively, "Kuidas see kõik algas", tlk Kati Karu, 2017, lk 54

• Loomulikult lasus meie tüdrukute õlul nende isa positsiooni tõttu lisavastutus, sest nad teadsid, et nende äpardused võivad jõuda pealkirjadesse. Me mõlemad Barackiga möönsime, kui ebaõiglane see on. Me mõlemad olime teismelistena nihutanud piire ja teinud rumalusi, meil vedas, et saime seda teha ilma, et terve riigi pilgud oleksid meie peale pööratud. (lk 400)
• Malia oli kaheksane, kui Barack istus Chicagos tema voodiservale ja küsis, kas tema arvates sobib, kui ta kandideerib presidendiks. Praegu ma mõtlen, kui vähe ta toona teadis, kui vähe keegi meist saigi teada. Üks asi on olla Valges Majas laps. Hoopis teine asi oli püüda sealt väljuda täiskasvanuna. Kuidas oleks Malia võinud arvata, et ühel päeval järgnevad talle koolilõpuballile relvastatud mehed? Või et inimesed teevad pilte sellest, kuidas ta salaja sigaretti tõmbab ja müüvad need kõmuveebilehtedele?

Meie lapsed sirgusid suureks ainulaadsena näival ajal. Apple asus iPhone'i müüma 2007. aasta juunis, umbes neli kuud pärast seda, kui Barack teatas presidendiks kandideerimisest. Vähem kui kolme kuuga müüdi neid miljon. Enne Baracki teise ametiaja lõppu oli neid müüdud miljard. Tema oli esimene president uuel ajastul, mis tõi kaasa kõigi privaatsust puudutavate normide katkemise ja lammutamise - seifid, andmete häkkimise, snapchatid ja kardashianid. Meie tütred elasid selles sügavamalt sees kui meie, osalt seetõttu, et teismeliste elu valitseb sotsiaalmeedia, ja osalt seetõttu, et nende tavapärased toimetamised seadsid neid avalikkusega lähemasse kokkupuutesse kui meie omad. Kui Malia ja Sasha käisid pärast kooli või nädalavahetustel koos sõpradega mööda Washingtoni ringi, märkasid nad võõraid inimesi mobiiltelefone nende poole suunamas või võitlesid täiskasvanud meeste ja naistega, kes palusid - lausa nõudsid -, et nad saaksid selfit teha. "Te ju teate, et ma olen laps, kas pole nii?" küsis Malia vahel kellelegi ära öeldes. (lk 400)

• Michelle Obama, "Minu lugu", tlk Hella Urb ja Kaido Kangur, 2018

• "Sa tundud olevat väga mõistlik teismeline," ütles Neeve ja see ärritas Blued, sest ta teadis isegi, et on väga mõistlik teismeline.

Kui kellelgi on nii vähe raha nagu Sargentidel, on mõistlikkus kõikide asjade suhtes talle juba väikesest peale sisse kodeeritud. (lk 16)

• Maggie Stiefvater, "Kaarnapoisid", tlk Evelin Schapel, 2013