Mine sisu juurde

Renate Keerd

Allikas: Vikitsitaadid

Renate Keerd (2002–2013 Renate Valme; sündinud 29. novembril 1978) on Eesti lavastaja ja koreograaf.

Intervjuud[muuda]

  • Lavastust luues ma tõmban võrdluse kirjutamisega. Ka näitekirjanik, kui ta kirjutab oma näidendi, kas selle pealkiri on kohe see? Mõnikord on, mõnikord ei ole.
  • Turunduslikus mõttes on pealkirja jah kohe vaja, aga ma olen nii tänulik teatritele, kes on võimaldanud seda teha nii, et pealkirja veel ei ole. Sest kui teos on rohkem valmis, on mul kindlus, mis on see õige.
  • [Lavastusest Tartu Uues Teatris:] Protsess on läinud väga meeldivalt. Täiesti siiralt – väga meeldiv taaskohtumine. Mind on üldse elu jooksul õnnistatud toredate truppidega ja ka see trupp on imeline.


  • [Lavastamisest koroonapandeemia ajal:] Trupiga töö oli tohutult tore ja ma tundsin iga oma keharakuga teatri toetust, aga pidevalt oli kuklas stress. Mingis plaanis oli see üks keerulisemaid protsesse, sest üks asi on luua lavastust ja loomingut, aga teisalt tiksub see, et kas üldse saab mängida.
Selline deja vu tunne oli, sest lavastust oli kaks korda juba edasi lükatud. Veidi oli selline tunne, et teed natukene tühja.
  • [Pealkirjast:] Need alati tulevad seest ja ma ei näe eriti põhjendust avada seda. Praeguse seisuga olen kätkenud kogu selgituse ühte ahtasse lausesse, et metafüüsiline rännak läbi sisemere painete.
Ma arvan, et kõike ei pea nii lahti selgitama, las jääda see poeesia ja luule igaühe avada. Minu poolt on seal olemas see, mida ise olen mõelnud, aga kõike ei pea nii üksipulgi lahti seletama.



  • [Eesti kultuurkapitali näitekunsti peapreemiast:] Tunnustus on kahtlemata meeldiv lisaväärtus ja suur au, olen selle eest väga tänulik. Võib ju spekuleerida, et see pole oluline, aga see oleks silmakirjalik. Ent see on oluline ja rõõmustav pigem just inimlikul tasandil. Tänutunne nende inimeste suhtes, kes on pidanud sind selle vääriliseks. Tegelikkuses on ju neid, keda tunnustada võiks, väga palju.
  • Pigem mõtlen sellele, kui raske võib olla žüriidel otsustada ja valida välja see üks. Kunst ei ole sport, mis on mõõdetav, see on nii paganama suhteline ja subjektiivne. Seda teadvustades pole ohtu, et hakkad end miskiks eriliseks või väljavalituks pidama. Ükski tunnustus ei tee sind loojana paremaks, ei tõsta kellestki kõrgemale ega anna mingeid tulevikugarante. Samamoodi ei tohi lasta end sellest kuidagi äraspidiselt kammitseda ja soiku jääda. Tuleb aga ajada oma asja, ikka südame ja avatud meelega ja ongi kõik.
  • Kunstnikuna peegeldad enda ümber toimuvat kunstilises võtmes. Maksimum, mida teha saab, on läbi oma loomingu suunata fookus ühiskondlikele valupunktidele, pakkuda tröösti, näidata ehk võimalikke teeotsi. Kõik edasine lähtub juba vastuvõtja platvormist ja tema valikutest.
  • Loomingu tõlgendamisel ei ole õiget ega vale varianti. Samuti ei soovi ma kaasa anda teose tõlgendamise manuaali. See oleks meelevaldne ja ahendaks tõlgendusvälja, nulliks kogu maagia. Keegi ei saa ette öelda ega ära seletada, kuidas lõhnab või peab lõhnama sinilill. See on sügavalt kogemuslik ja isiklik. Kunsti tõlgendamine on omamoodi sünergeetiline dialoog looja ja vastuvõtja vahel. Peab jääma tundlikkus ja aukartus ning usaldus inimese ja tema võimekuse ees.
  • Elan mingeid ühiskondlikke ilminguid üpris raskelt läbi, ennast ajab ka ahastusse ja soovin, et oleks paksem nahk. Eks meid ümbritsev süvenematus, tihtipeale üksteisest ja ka iseendast möödaelamine ongi üsna lohutud tendentsid, mis omakorda on kumuleerunud üheks suureks müramassiiviks. Maad on võtmas justkui krooniline vaikusepuudus. Aga sinna pole ka miskit parata. Ainus, mis ise ära teha saab, on elada oma südametunnistusega kooskõlas ja teha valikuid, millistes protsessides osaleda ja millistes mitte. Antud juhul räägime ikkagi ebakohtadest, ent oma põhiolemuselt on elu võimatult ilus asi, mida kogeda. Sellele võikski keskenduda.
  • Teatri puhul ongi see võlu, et täiel määral pole lõpetatust olemas. See on eluskunst ja vajadusel saab iga etendusega midagi nüansseerida, parendada, arendada.
Lõpetatuse tunne avaldub pigem teisel kujul, sest iga uut lavastust loon justkui viimast, lõplikku. Isegi kui tagaajus on olemas veel mitu uuslavastuse ideed ja tavaliselt nii ongi, siis protsessis sees olles ma selle peale enam ei mõtle ja sumpan pealaest jalataldadeni käesolevas töös. Peale esietendumist on raudkindel tunne, et see oli nüüd viimane lavastus, olen totaalselt tühi, kõik. Kuni järgmise korrani.


  • [Esinemisest Moskvas Tšehhovi-nimelisel teatrifestivalil:] Põhimõtteliselt [läks] väga hästi, aga lavastajana jäi kripeldma, et kuna seal teatris oli elusa tule tegemine keelatud ja sellest teavitati alles viimasel hetkel, siis pidi lõpustseeni muutma, pigem isegi vaesestama. Sellest oli kahju. Aga nagu sellistel puhkudel ikka, siis publik seda päris õiget versiooni ju ei tea ja on ainult rõõm tõdeda, et lavastus toimib ka adapteeritud kujul.
  • Vastuvõtt oli suurepärane, koos braavode ja mitmekordsete aplausidega. Saalid olid täis, kusjuures piletid olid juba kuu aega ette välja müüdud. Endal oli mul eelkõige hea meel seetõttu, et lähtuvalt festivali kontseptsioonist oli publikuks valdavalt n-ö tavavaataja, mitte klassikaline festivalipublik. Teda kõnetada on palju keerulisem ja saadud tagasiside on mingis mõttes palju adekvaatsem ja ausam. Kui kohalikke uskuda, siis Moskva publik on väga otsekohene ja kui neile lavastus ei meeldi, siis keegi aplausiga ei kostita ning tihti lahkutakse poole etenduse pealt.


  • Juba ainuüksi siis kui härra Õnnepalu etendust vaatama tuli, puges selline ärevussurin hinge. Ja mitte sellepärast, et ta sel aastal Draama festivali kuraator on, vaid pean temast kirjanikuna ja sellest ka see õnnis tunne, et näe, seekord "loeb" tema hoopis minu loomingut. Elu keerdkäigud. Nii et kõik edasine oli puhas boonus!
  • Mul on nõrkus elu vastu, kui nii võib öelda. Ääretult huvitav nähtus. Isegi kui vahel alla tõmbab – ikka on põnev!


  • [Esietenduse eel:] Mu sees on hullumaja ja keeristorm - praegu ongi natuke kosmonaudi tunne ja ma ei teagi, kui adekvaatne ma suudan olla. See on selline nokk kinni, saba lahti olukord, kus ei teagi täpselt, kas tahaksid, et oleks veel aega või soovid, et see oleks ruttu läbi.
  • [Füüsilise teatri jõudmisest ka suurteatritesse:] See on täiesti normaalne areng, kui toimub selline paradigma nihe - ma ise kutsun seda pigem kaasaegseks teatriks, mis ongi sümbiootilisem.
  • [Inimesest kui teatri olulisimast lähtekohast:] Inimene üksikindiviidi tasemel ja ühiskonnas, ning sealt ma hakkangi vaikselt pusima.
  • Mulle on oluline looming ning ma muudes kategooriates ei mõtle, et kuidas end positsioneerida.

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel