"Ma ei suutnud emast eriti palju pilte leida," ütles Hank tasa. "Ma vaatasin pööningul läbi kümmekond karpi. See ongi enam-vähem kõik, mis seal leidus. Kahju."
Annie't üllatas isa hääl. Ta oli langenud nii sügavale oma mõtetesse, et oli unustanud isa enda kõrval. Ta naeratas isale. "Me, emad, just sellised olemegi. Me teeme küll pilte, kuid oma elu me salvestada ei oska. See on viga, millest me ei saa enne aru, kui on juba liiga hilja."
