Mine sisu juurde

Vikitsitaadid:Päeva tsitaadid/2022/august

Allikas: Vikitsitaadid
jaanuar - veebruar - märts - aprill - mai - juuni - juuli - august - september - oktoober - november - detsember
  • Kui inimesed su südamele valu teinud, kui nende karedus sind nende ligidalt põgenema ajanud, siis mine viska end looduse hõlma, siis mine peida ennast tasakesi kohiseva metsa varju alla: su kibe valu vaigistub kohe seal, su haavad leiavad seal pehmet salvi, ja lootus, mis sulle igaveseks selja pöörnud näis olevat, hakkab su vaimule jälle naeratama.
    • Lilli Suburg, "Liina: Ühe eesti tütarlapse elulugu, tema enese jutustatud", rmt: "Kogutud kirjatööd", 2002, lk 78

Oh verine kuu,
vaenuaegade kuu,
sa valgustad maailma ööd.

Kõik variseb, mis kõrgena näis,
häving rahvaist ja riikidest üle käib,
keda arm enam hurmab —
vend venna surmab.
Maapind su all täis on halli tuhka,
miks, kõver kuusirp, sa rahus ei puhka?
Kas leidub veel rüüstamata vilju?
On surmavaikus, käib tuulgi hilju.
Sa tummalt valgustad veretööd,
Palg pööra ära, oh kuu!

  • Sünnipäevi hoiame meeles ja tähistame, sel puhul peetakse kohustuslikeks kaaslasteks rõõmu ja teisi inimesi. Aga mille üle õieti rõõmustada? Selle üle, et oled aina otsinud, leidmata tõde, südamerahu või armastust? Ja leides vaid tagantjäreletarkusi? Selle üle, et saad oma isikliku elufilosoofia valmis siis, kui seda enam vaja ei lähe?
  • Töötasin kaks nädalat kiirtoiduketis. Tööaeg oli normaalne, ma leppisin asjaoluga, et vormiriietus ajas mu juuksed elektrisse, aga ma ei suutnud jääda ettekirjutatud "sobilike vastuste" juurde, mis koosnesid lausetest "Kuidas ma saan teid täna aidata?" ning "Kas te soovite selle juurde suuri friikartuleid?". Mind vallandati, kui üks sõõrikutüdruk nägi, kuidas ma nelja-aastase kliendiga tasuta mänguasjade erinevaid plusse arutasin. Mida ma oskan öelda? See oli üks nutikas nelja-aastane. Ka minu meelest on Uinuv Kaunitar nõme.
  • Päev hiljem istusin lennukis, rahakott tühi, jalad paistes ja hing pungil. Oli läinud meelest, misasi on klaver ja miks see nii kole tähtis pidi olema. Lendasime otse üle Vesuuvi, jõllitasin kraatris mustavat järvesilma ja mõtlesin, kas lennuk jõuaks eest ära, kui nüüd kohe peaks purskama hakkama, ja millised ilmed reisijatelt salvestuksid.

Kui õnn oleks kaunites mustrites, võiks minna sügavamale sellesse,
kuni taas tuleb vastu merihobude org, siis on laskumine
igavene ja juhtub iseenesest. Siis oleks lihtne öelda,
mis on kaunis: kõige puhtam.
Kõige kaunim oleks siis tõmbamata joon, alles punkt. Siis ei oleks
ealeski miski algama pidanud, aeg.

  • Aga kuidas saab meie kõrvale kuuldamatu tähtede tiirlemine olla nii võimsalt tuntav? Siin keset laasi ja järvi, selles taevasse avatud silmas, näivad tähed keerduvat valguskoonlaks ja tõmbavat meid endaga kaasa. Pole kuhugi pageda tähtede võimu eest, me oleme neile alistatud, kuidas me ka ei põikleks ega varjaks end. Tähtede laine on meid haaranud oma embusse, on voolanud üle meie peade. (lk 22)

Taas tulevad vihmad, maa värskendab end,
taas vihiseb pääsude vilgas lend,

taas tiigil öös laulab konnade koor
ja kirsipuil väreleb valge loor

ja madalal traataial lepalind
taas vilistab, leekivais sulgedes rind;

ning sõjast väljagi keegi ei tee,
ei tea ega märka, kui möödas on see.

Ja lind ega puu ei hooli sest,
et pole ühtainustki inimest,

ning virguv kevadki vaevalt vist
siis märkab inimsoo kadumist.

  • Domineerimissuhted moodustavad suure osa domineerija ja allutatu identiteedist ning suur osa suhtemustreid, mida me siin eristada võime, näib olevat ühised nii inimlikes kui ka mitteinimlikes domineerimissuhetes. Domineerimissuhted võivad esineda eri kujul; looduse puhul hõlmab Lääne kultuuris väljakujunenud muster aga antropotsentrismiga õigustatavaid koloniseerimissuhteid, nii nagu ka inimestevahelisi suhteid, milles eurooplased koloniseerisid nende maid, keda nad arvasid olevat endast alamad, õigustas ja toetas eurotsentrism. Mõlemal juhul luuakse dualismi või binaarse opositsiooni suhted Ühe ja Teise, antud juhul inimese ja mitteinimliku, identiteedi ümber ning Teist käsitletakse kui midagi, millest tuleb distantseeruda ja mis tuleb allutada.
    • Val Plumwood, "Nature as Agency and the Prospects for a Progressive Naturalism", Capitalism Nature Socialism, 12:4, 2001, lk 11-12
  • Üks olulisemaid põhjusi, miks mets mind nii kutsub, on inspiratsioon, mida ma sealt leian. Kõik mu loomingulised projektid sünnivad just seal. Ainult metsas avaneb inimese meeleseisund, mis muidu on justkui ootel. Vähemalt minuga on see nii ja koerte roll on siin olnud ülioluline. Isegi sama rada käies leian ma alati midagi uut – midagi, mis on teisiti. Mets tuleks justkui appi, kui ma oma küsimustele vastuseid otsin.
  • Kui ma nüüd mõtlen, et peaaegu kogu mu keha koosneb meie kaupluse toiduainetest, siis tundub mulle, et olen samasugune osa sellest poest, nagu seda on pudukaupade riiul või kohvimasin.
    • Sayaka Murata, "Inimene helendavast klaaskastist", tlk Maret Nukke, 2021, lk 21-22
  • [Carretera:] "Tõelised kirjanikud ei näita kunagi oma hambaid. Seevastu šarlatanid naeratavad, demonstreerides oma hammaste kurjakuulutavat poolkaart. Kontrolli järele. Otsi üles kõigi nende kirjanike fotod, kellest sa lugu pead, ja sa näed, et nende hambad jäävad alati varjatud saladuseks."
  • Kui ma vanemaks sain, otsustasin ma, et tahan päris kirjanikuks saada. Ma püüdsin päris asjadest kirjutada. Ma tahtsin kirjeldada maailma, sest kirjeldamata maailmas elamine oleks liiga üksildane.
  • Valusast kitsusest sirutab vene loiduses uinuv kubermangulinn, selle väikese maa suurim, oma käed vastu linna ääres laiuvale merele, et saada endasse avarust ja õhku. Mere koha tundub kutsuvana kogu linnas, meelitades inimesi töövabadel tundidel oma kaldale joobuma kauguse veetlusest, avardama oma igapäevamurede poolt kokkusurutud isikut ja hinge üle igapäeva piiride - taeva ja maa avaruste ühtimisse. See oli nagu omaette toit, mida üks teadlikult, teine ebateadlikult endasse võttis, kasvasid aga ja jõudu said sellest kõik nagu leivastki. Sageli avastasid nad seda alles hoopis hiljemini, sattudes merest kaugele.
    • Reed Morn, "Tee ja tõde", 2. trükk, 2002, lk 8-9
  • Sõnades on midagi. Asjatundlikes kätes, oskuslikult kasutatuna vangistavad nad su endasse. Nad mähivad su liikmed otsekui siidjasse ämblikuvõrku, ja kui sa oled nõnda sisse mässitud, et enam liigutada ei saa, torkavad nad su nahast läbi, tungivad su verre, teevad tuimaks su mõtted. Nad teevad su ära sinu sisimas.
  • Varauusajal mure veini kvaliteedi pärast ei kadunud. 17. sajandi lõpus kirjutab magister Gustav Johann Laurentius Risti kiriku visitatsioonimaterjalides, et armulaual antakse mõnikord pahaks läinud veini, see olevat olnud kohati nii halb, et armulaualised jätsid tulemata.
  • Leavis tegi Blackadderiga seda, mida ta tõsiste üliõpilastega ikka tegi: ta näitas neile inglise kirjanduse hirmsat ja hunnitut tähtsust ja tarvilikkust ning võttis neilt samal ajal igasuguse usu sellesse, et nad ise oleksid võimelised sellesse oma panust andma või seda muutma.
  • [Rachel:] Tundsin end oma õnnetuses üksi. Muutusin üksildaseks, seega jõin natuke ja siis natuke veel ja siis muutusin veel üksildasemaks, sest kellelegi ei meeldi joodikuga aega veeta. Kaotasin ja jõin, jõin ja kaotasin. Mulle meeldis mu töö, aga mul polnud säravat karjääri, ja isegi kui oleks olnud, olgem ausad: tegelikult hinnatakse naistes vaid kaht asja, välimust ja emadust. Ma ei ole ilus ja mul pole lapsi, mis see minust teeb? Väärtusetu naise.
  • Nimetamine on keeruline aeganõudev tegevus, see hõlmab põhiolemust ja tähendab väge. Ent kes on see, kes sind metsikutel öödel koju saab kutsuda? Ainult see, kes teab sinu nime.
  • Kui ma olen laval või kaamera ees, ei saa keegi peale lavastaja mulle käske jagada, sest ma tean instinktiivselt, mida teha, ja enda arvates ka, kuidas seda teha. Aga kui keegi minu eraelus küsib: "Kas sa tahad seda tuba või toda teist tuba?", siis mind ei huvita. Või: "Kas sa tahaksid kala või liha?" Ma ei tea. Minu jaoks pole see oluline. Vali sina minu eest.
Mehed muudavad naised abituks, otsustades ja öeldes neile, mida teha. Mehed minu elus õpetasid mind sõltuma, alustades isast ja pärast seda onu Ottost, kes ei tahtnud, et minust näitlejanna saaks, ja siis Petter juba enne meie kihlumist – mitte et see Petteri süü oleks olnud. Mina olin see, kes neil algusaegadel temalt nõu ja abi küsis. (lk 50-51)
  • Ingrid Bergman, Alan Burgess, "Ingrid Bergman: my story", New York: Delacorte Press, 1980.
  • Tean seda tunnet, füüsilist häälitsemise vaeva, kui pead juttu tegema. Näen seda tunnet, peegliefekt, tema nagu mina, tal on minu tunne sees, seesama tunne, et rääkimise ees on tõke, millest on võimatu läbi murda. Ja mina ei küsi, vaikus on valgeid pisikesi täpikesi täis, nagu pimeduseussid silme ees, kui laud alla vajuvad.
  • Paast. Juba see sõna. See on nii puhas, nälg aga on räpane piin, mis aheldab kõik mõtted lühikese ja sooniva keti külge.
Üksnes rikkad otsustavad paastuda, võib-olla mingi süü lunastamiseks või lihtsalt oma keha ilu ja tervise huvides. Paastuja saab oma tasu. Ta tunneb end äkki vabana liha raskusest. Tema mõtted avarduvad. Isegi unetus annab pigem elujõudu ja energiat juurde. Aga vaene viskleb ja vähkreb asemel ning taob sõrmenukkidega vastu seina, meeleheitel, et ta hetkekski suikuda ei saa.
Pimedust ja päikesetõusu tajutakse erinevalt ning isegi seedimine ei käi vaesel ja rikkal ühtemoodi.

alamlehed