Celia Roose

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Celia Roose (sündinud 13. augustil 1964) on eesti muusik ja muusikaõpetaja.

Intervjuud[muuda]

  • Selliseid leiutamisi tuleb ette parasjagu, kuidas miskit kõige õigemal ja sobivamal moel teha. Alati tuleb natuke aega ka anda, nö esitada küsimus, siis õues ringi sibades või metsarajal matkates hakkab vaikselt õige vastus kooruma. Selline koorumise teel saadud mõtte elluviimine pakub erilist rõõmu.
  • Iga päev on minu koduõuel või siit pisut kaugemal mõni sündmus, mis liigutab või paneb end unustama: luiged lendavad üle õue, mu koer jääb neid pikalt pea viltu järele vaatama, mina ka; peale pikka ja pingsat Teamsi loengute päeva peniga Perajärve metsarajal jalutades, kus õhtuse päikese kiired on laotanud end läbi noorte mändide mõnusale samblale, tahaks ka ise seal samas end kerra tõmmata jne.
  • Üks viimaseid sihtkohti, mis igati kustumatu mulje jättis, oli reis Vanuatu riiki Tanna saarele. See oli küll 2017. aasta sügisel, kuid siiani jagan seal kogetud elamusi tõelistest laulu- ja tantsupidudest, millest mul oli au osa võtta. Nimelt, seal erinevates külades toimuvad laulupeod igal nädalal ühel kindlal päeval. Näiteks, Lamakara külas kogunevad kõik külaelanikud igal reedel, nii suured kui väikesed, külaplatsile, laulavad ja tantsivad päikese loojangust tõusuni. Koolitunde külastades sain kogeda, et kõik lapsed peavad viisi! Eestlastel kui n-ö laulurahval oleks mõndagi õppida laulupidude rahvalt Vanuatus Tanna saarel.
  • Missioonitunne meie pärimuskultuuri õpetamise osas on minus palju sügavamale kasvanud. Noorte inimestega koostöö sunnib mõtlema ja tegutsema tuleviku perspektiivis, samastud nendega ja tunned ennastki nooremana.


  • [Pärimusmuusika erialast Viljandi Kultuuriakadeemias:] Peamine on olnud hea pillimängu- ja rahvalauluoskus, samuti oskus kuulmise järgi mängida ja ka variatiivsus. Läbi aegade on selle eriala juures rõhutatud üksikmängija julgust ja jutuvestja rolli pillilugudes, samuti traditsiooni tundmist ja iseenese panekut mängitava muusika sisse.
  • Olen elu jooksul mitmesugustes projektides ja lavastustes kaasa löönud. Ikka on nii, et kui keegi oskab pidutseda, siis on see pärimusmuusik. Ükskõik mis pidu on: kui pärimusmuusikud on kambas, siis ikka pill mängib ja alati läheb pidu kohe käima. Pärimusmuusikud teavad väga hästi, milline üks õige pidu on.
  • Eelmise sajandi lõpus, kui olin kultuurikolledži rahvamuusika kateedri juhataja, käisin muusikakoolide liidu kokkusaamisel ja palusin sõna, et rääkida pärimusmuusika õppimise võimalustest muusikakoolis. Mulle anti kolm minutit. Tollal ei suudetud seal minu räägitut vastu võtta, aga ometi algas sealt pärimusmuusika vaikne tilgutamine eri institutsioonidesse. Käisime üliõpilastega muusikakoolides õpitubasid tegemas, ka Otsa ja Elleri muusikakoolis. Nägime õpilaste säravaid silmi, kui nad kuulmise järgi rahvamuusikapala kiirelt selgeks õppisid. Siis tuli Eesti noorsootöö keskusest ettepanek koostada muusikakoolidele pärimusmuusika näidisõppekava. Moodustasime eri pillide toimkonnad, samuti ajaloo ja teooria ainete tarvis. Toimkonnad tegid väga põhjalikku tööd ja nii valmis 2005. aastal näidisõppekava pärimusmuusika muusikakoolidesse viimiseks. Sama aasta sügisel avati Võru muusikakoolis juba pärimusmuusika osakond.
  • Kunagi soovisime, et pärimusmuusika õpetamine jääks Viljandisse, aga ma leian, et on hea, et pärimusmuusikaõpe on üle Eesti laiali – nii on meil tekkinud üle-eestiline võrgustik.
  • Minulgi ei olnud tohutut visiooni, mul on olnud missioon hoida, olla hoidmise juures. 1997. aasta sügisel tulin kateedrisse kolmeks aastaks asendajaks, aga olen siiani jäänud just hoidmissooviga. Mul oli kunagi kogemus Iirimaal, kui olime seal külas ja kohtusime ühe paljulapselise perega, kes kõik korraga võtsid tinaviled taskust välja ja hakkasid mängima. See ei olnud ettekavatsetud esinemine või ettevalmistatud number, vaid loomulik ja lihtne musitseerimisvorm. Sinnani võiksime jõuda küll.
  • Rahvamuusika kateedrit juhatades tuli vastu võtta igasuguseid otsuseid, kuid üks keerulisemaid oli see, kui pidi otsustama noore inimese saatuse üle. Ühelt poolt olid kriitilised pilgud väljastpoolt kaalumas, milline on kultuurikolledži tase rahvamuusika õpetamisel, ning teiselt poolt tuli õpetada ja kasvatada noori, kes laseksid särada sel kõigel, mis nad koolist on saanud. Üks eriti riskantne otsus ühelt vastuvõtueksamilt on alati meeles ja alati kaasas sedalaadi otsuste tegemisel. Üks noormees, kelle oskused olid kõrgkooli muusikaerialale astumiseks liiga napid, tuli siiski. Tal oli kaasas kaks pärimusmuusikapala ja väga emotsionaalne isiklik lugu, mis sai tema vastuvõtmisel kaalukeeleks. Minul oli südames hirm, kuidas me tema oskused järele tõmbame – ja siin loeb muidugi väga palju üliõpilase tahe. Praeguseks on see noor mees pärimusmuusika valdkonnas väga kõrgel kohal juhtimas vägesid, samal ajal ka väga meisterlik lõõtsamees.

Kirjutised ja sõnavõtud[muuda]

  • Loomapidajate võsukesena tahtsin ükskord ka ise hakata lambaid pidama. Unistasin elust maal metsade keskel oma vanavanaisa talus. Nüüdseks olengi juba kolmeteistkümnendat talve seal elanud, ent loomapidajat pole minust saanud. Kord, kui emale oma lambapidamise unistusest rääkisin, jutustas ta mulle oma loo. Noore agronoomina praktikal olles oli ta päästnud vaevadest ühe poegimist ootava ute. Kuna loomaarsti polnud käepärast, pidi ta ise puhastama ute sünnitustee sinna kinni jäänud surnud talle jäänustest. Ta polnud seda varem teinud… Taipasin, et loomapidajana ei tule sul ainult neid toita ja karjatada, vaid tegeleda ka nende terviseprobleemidega. Nii jäi lambapidamise unistus katki – selleks nappis nii teadmisi kui ka julgust.
  • Olles mõne aasta maal elanud, otsustasin võtta suveks kolm kana, kellest sügisel maitsvat suppi keeta. Lasin külamehel ehitada kanatraktori ja tõin kanavabrikust koju pikkade küünte ja tuhmi harjaga kanad, kes muutusid mu õuel elades uhketeks siblijateks, punane hari säramas. Panin neile ilusad nimed: Paula, Elga ja Roosi. Nendest said tublid munejad, kuid sügisene supiplaan… läks vett vedama. Talv oli tulekul ja nii viisin kanad oma ema-isa laudas elavate liigikaaslaste juurde. Järgmisel suvel võtsin jälle kolm kana, aga nime neile sedakorda ei pannud, arvates, et ehk õnnestub seekord suppi ka saada. Aga ei – sedapuhku viisin nad külma saabudes naabrinaise kanakarja juurde. Mu kanapidamine lõppeski kindla teadmisega, et saan olla vaid lemmikloomapidaja. Minuga koos elavad loomad oma loodetavasti õnneliku elu loomuliku lõpuni.
  • Kui varasemalt elasin põhimõttega, et ärkan seal, kus tegutsema hakkan, siis alates kooselust Sakiga tahan alati oma kodus ärgata. Enne kujutasin elu koeraga ette nii, et teeme kõike ja käime kõikjal koos. Kuid selgus, et Saki jaoks oli juba autosse tulemine suur probleem, sõitmisest rääkimata. Lugesin küll igasugu õpetusi ja püüdsin nende järgi toimida, siis aga mõistsin, et see, kes peab ennast muutma, olen mina. Ja see muutus tegi mind tegelikult kokkuvõttes palju õnnelikumaks.
  • Üks olulisemaid põhjusi, miks mets mind nii kutsub, on inspiratsioon, mida ma sealt leian. Kõik mu loomingulised projektid sünnivad just seal. Ainult metsas avaneb inimese meeleseisund, mis muidu on justkui ootel. Vähemalt minuga on see nii ja koerte roll on siin olnud ülioluline. Isegi sama rada käies leian ma alati midagi uut – midagi, mis on teisiti. Mets tuleks justkui appi, kui ma oma küsimustele vastuseid otsin.
  • Huvitaval kombel pole mul koeraga metsas jalutades hirmutunnet. Isegi mu praegune koer, kes poeks ilmselt mõne suurema loomaga kohtudes mu selja taha peitu, pakub metsaretkel ikkagi mõnusat seltsi. Kuid ega ma heal meelel metssea või karuga kohtuda muidugi ei sooviks. Ühel sügisõhtul kuulsin koduõuel ööpimedusest hundi ulgu. See tundus hirmutav – mõtlesin, et nii üürikeseks seda taluelu oligi, pean vist siit ikkagi ära kolima. Kui pilk liikus aga koerale, kes mu jalgade juures rahulikult lamas, muutus mõte vastupidiseks: just see on see, millepärast siin tasubki elada. Tuleb õppida koos loodusega elama.
  • Leidsin rahvaluulearhiivist ka palju hundisõnu. Näiteks jüripäeval Karksi kandis öeldi kirvest või nuga ihudes: "Ihva, ihva, kõhva, kõhva, undi amba nüris, koera amba teräves." Samuti kasutati tohotamist: tohoh, hurjah, urjohh jne. Üks kohtumine tuleb veel meelde. Metsast tuli kult, Saki kannul. Ühel hetkel aga olukord pöördus: Saki kimas ees, metssiga järel. Kui ta aga taipas, et koera järel on tulutu joosta, pöördus ta kihvade välkudes minu suunas. Minul aga olid hundisõnad varnast võtta, hakkasin instinktiivselt tohotama, ja ennäe, siga kaduski metsa. Inimesel peavad olema sõnad, et ei oleks hirmu.
  • Minu kodus toimub päris palju musitseerimist ning mu loomad peavad sellega kuidagi toime tulema. KiisuMiisu ei talu üldse muusikat, ei laulmist ega pillimängu. Ta nõuab häälekalt, et see lõpetataks, ja kui see ei õnnestu, siis läheb õue. Koer Saki viibis alati muusikute juures, isegi kui korraga üürgas mitu torupilli. Ta istus või lamas (ehk valvas) alati minu ja lauljate vahel. Säde lauluande olen avastanud alles hiljuti. Matkisin juhuslikult üht ooperilauljat ja ta hakkas kaasa laulma. Niimoodi me koos vastastikku siis kirglikult laulsimegi. Ma küll päris täpselt ei tea, kas ta üldse tahtis minuga koos häälitseda või püüdis märku anda, et minu sedalaadi häälitsemisviis ei mõju talle turvaliselt. Jätkan tasapisi katsetustega – ehk saame varsti vahvaid duette esitada.
  • Kui sa tahad olukorra peremees olla, siis on mõttekas kõigepealt pikalt vaadelda, teha kindlaks tingimused ning alles seejärel ettevaatlikult asjale läheneda, hoides pidevalt silmas tervikut. Vahel tuleb vajadusel ka eemalduda, et uue arusaama-suhtumise-visiooni tekkides taas kontroll saavutada. Nii teeb igatahes minu kass KiisuMiisu, kui majja tulevad võõrad. Ta istub kapi otsas, vaatleb-uurib ja teeb mõned sammud. Huvitaval kombel suudab ta ennast hoida olukorra valitsejana – tema otsustab, kui lähedale talle keegi pääseb.


  • Regilaul olõ-i õnnõ as’atundjilõ, taa om kõigilõ. Tormisõ luudu om hää kanal regilaulu mano – nii jõud taa tagasi rahva kätte, kost tä jo peri om. Tormisõ koorisääde omma tett nii häste, et noist saa rõõmu tunda nii kontsõrdisaalin häätasõmõlidsõ koori perfektset esitüst kullõldõn ku esi rahvakoori hulgan üten lauldõn.


Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel