Ingrid Bergman

Ingrid Bergman filmis "Gaslight", 1944.

Ingrid Bergman (29. august 1915 Stockholm – 29. august 1982 London) oli rootsi näitleja.

"Ingrid Bergman: Minu lugu"

Tsitaadid väljaandest: Ingrid Bergman, Alan Burgess, "Ingrid Bergman: my story", New York: Delacorte Press, 1980.  ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

• Pärast seda, kui telefonitoru käest panin, olles memuaaride kirjutamisest ära öelnud, nagu ma seda viimased kakskümmend aastat tegin, heitis mu poeg Roberto mulle üpris mureliku pilgu. "Ema," ütles ta, "kas sa mõistad, et kui sa oled surnud, hakkavad paljud inimesed sinu eluloo kallale kippuma, korjates teavet kõmuveergudest, kuulujuttudest ja intervjuudest. Meie, sinu lapsed, ei saa sind siis kaitsta, sest meie ei tea tõde. Mulle meeldiks, kui sa selle ise kirja paneksid."

See andis mulle omajagu mõtlemisainet. Niisiis, mu kallid lapsed – Pia, Roberto, Isabella ja Ingrid – siin see tõde on. (Autori märkus)

• Läksime koju ja ma jaurasin kõigile, kui imeline film see oli ja milline geenius peab olema Roberto Rossellini. Tahtsin temast rohkem teada saada, aga keegi ei teadnud üldse midagi. 1948. aastal ei pälvinud välismaised filmid Hollywoodis tähelepanu. Need sobisid immigrantidele väikestes kunstikinodes: nemad oskasid keelt ja ei pidanud lugema subtiitreid. Kuid kindlasti ei teeninud sellised filmid raha. Nii hakkasin tasapisi uskuma, et võib-olla teebki see mees ühe hea filmi ja siis ei kuule te temast rohkem midagi. Kurb küll, aga nii need asjad käivad. (lk 3)
• Hotelli tagasi kõndides hakkasin rahutuks muutuma. See tähendab, kuidas ma saaksin kirjutada kirja kellelegi, keda ma pole kunagi kohanud? Ma pidin justkui filmistaar olema. Aga kas see muudab asja? Ei, loomulikult ei puutunud see asjasse. (lk 4)
• Ütlesin, et räägin väga hästi rootsi ja inglise keelt, minu prantsuse keel oli alles algusjärgus ja itaalia keeles teadsin ainult "Ti amo" ning sedagi vaid seetõttu, et olin mänginud Erich Maria Remarque'i "Triumfikaares" itaalia tüdrukut, kes rääkis ainult inglise keelt, kuni ta surivoodil sosistas Charles Boyerile: "Ti amo." (lk 4)
• "Proloog"

• Õigupoolest rääkisin ma talle kogu aeg, et ta ei õpeta mind õigesti. Minu eest tuleks korralikult hoolitseda nagu kõigi teiste laste eest. Näiteks tahtsin ma olla nagu kõik teised koolis ja saada ühe krooni jagu iganädalast taskuraha. Aga kui ma ütlesin: "Kas ma saan oma taskuraha, papa?", pistis ta käe taskusse, õngitses sealt peotäie raha ja ulatas selle mulle. "Näh, võta nii palju kui tahad. Ole lahke, võta." Ja mina vastasin: "Ei-ei-ei, seda on liiga palju, kaugelt liiga palju. Sa ei tohi seda teha, sa ei tohi mind ära hellitada. Mul peaks olema vaid üks kroon nädalas."

“Oh, ära ole rumal, raha ongi ju kulutamiseks. Võta-võta."

"Ei papa, ma ei tee seda. Vaata, ma võtan kaks krooni. Ülejäänu pane ära. Sa pead õppima rahaga ümber käima." Nii et ma pidin talle õpetama, kuidas mind õpetada. (lk 17)

• Nende maailmad olid nii erinevad. Mu isa oli boheemlane, kunstnik, väga kergekäeline, ema aga täielik kodanlane. Kuid nad olid koos väga õnnelikud. Mu emal oli kolm last. Esimene suri sündides ja teine nädal pärast sündi ning mina saabusin seitse aastat pärast seda. Ma ei mäleta oma ema üldse. Mu isa filmis mind tema süles istumas, kui olin aastane, ja siis uuesti, kui olin kaheaastane, ja kolmeselt pildistas ta, kuidas ma ema hauale lilli panin. (lk 19-20)
• Papa oli hull mitte ainult fotograafia, vaid ka filmikunsti järele. Kes teab, kui ta oleks kauem elanud, olekski ta võib-olla Rootsi filmindusse tööle läinud. Kindlasti katsetas ta filmidega ja loomulikult võttis oma filmikaameraga üles ka mu ema. Kui ma Hollywoodis olin, lasi David Selznick seda vana filmi minu jaoks töödelda ja ilmutada ning ma sain seda ette mängida ja esimest korda elus näha oma ema liikumas. (lk 20)
• Tädi Ellen oli lühike, tüse ja südamehaige ning ei käinud üldse kodust väljas. Kuigi ta oli äärmiselt lahke ja mõtlik, ei kiitnud ta kunagi heaks mu isa ja minu tobedusi näitlemise teemal. Nagu onu Otto, oli temagi kindlameelne luterlane ja pidas näitlemist patuks. Ta ütles: "Kurat istub sul seljas." Mina ei saanud sellest aru ja vastasin: "Kurat ei istu mu seljas. Ma vaatasin järele ja ei näinud mingit kuradit." (lk 20)
• [Tädi Muttist:] Mäletan ka, et mulle ei meeldinud temaga väga poes käia, sest kui ta ta nägi kangast, mis talle meeldis – "Jah, see tükk seal ülemisel riiulil?" – pidi vaene tüdruk tassima alla rullide kaupa riiet, kuni pool poodi oli leti peal, siis tegi tädi Mutti rahulolematut nägu ja ütles: "Ei, ei. See pole ikkagi päris õige, aitäh. Ma tulen teinekord tagasi." Ja ma nägin, kuidas müüjanna oma mõttes ütles: "Palun, palun ärge kunagi enam tagasi tulge!"

Sellised asjad jäävad sulle meelde. Siiamaani ei käi ma peaaegu mitte kunagi poes ilma midagi ostmata, mõnikord ostan asju, mida ma ei vajagi – sest nad seal kulutasid nii palju aega, et olla kenad ja mulle asju näidata, ja ma ei taha, et neile jääks tunne, nagu ma oleksin tänamatu. (lk 22)

• Vaadake, just minu isa vaimustus minu näitemängu üle tegigi minust näitlejanna. Ma pidin olema umbes üksteist, kui ta mind esimest korda teatrisse viis; olin mitu korda koos temaga ooperis käinud, ent need mulle eriti muljet ei avaldanud.

Aga see esimene näidend! Mu silmad hüppasid peast välja.

Täiskasvanud inimesed tollel laval tegid samu asju, mida mina kodus üksi nalja pärast tegin. Ja nad said selle eest palka! Nad teenisid sellega elatist! Ma lihtsalt ei saanud aru, kuidas need näitlejad saavad käituda nagu mina, leiutada väljamõeldud maailma ja nimetada seda tööks! Esimesel vaheajal pöördusin ma isa poole ja ilmselt oli mind kuulda üle terve teatri, sest ma olin nii elevil, kui ma ütlesin: "Papa, papa, just seda ma tegema hakkangi!"

Ja see tunne pole tänaseni muutunud. Ma tõusen kell kuus üles ja lähen stuudiosse ja see on töö, mida ma armastan, ja ma olen nii õnnelik. Ma lähen teatrisse, istun oma garderoobis, panen meigi peale ja kostüümi selga ning korrutan kogu aeg: "Ja siis mulle veel antakse selle eest raha ka!" (lk 22)

• Kontrast minu näitlemiskalduvuse ja minu tavapärase käitumise vahel oli nii suur, et see oli lausa uskumatu. Ma olin kõige häbelikum inimene, kes iial maamuna peal leidus. Ma ei suutnud tuppa tulla, ilma et oleksin vastu mööblit põrutanud ja siis punastanud. Kui inimesed küsisid minult, mis mu nimi on, läksin ma näost erepunaseks. Koolis teadsin paljudele küsimustele vastuseid, kuid ma ei vastanud neile kunagi, sest niipea, kui olin jalule tõusnud, muutusin sügavalt karmiinpunaseks ja hakkasin kogelema. Sellepärast tundus onu Ottole ja mu nõbudele eriliselt rumal, et ma näitlejaks tahtsin saada.

Nad ütlesid: "Kuidas sa sellega hakkama saaksid? Sa oled nii kohmetu."

Olen hiljem avastanud, et paljud näitlejad ongi sellised – äärmiselt häbelikud inimesed. Kui nad näitlevad, ei ole nad nemad ise, nad on keegi teine. Ja need "teised" inimesed, keda nad teesklevad, vastutavad sõnade eest, mis nende suust tulevad. (lk 28)

• 1. peatükk

• Teatrikool oli imeline. Ma olin nii õnnelik. Mu enesetunne läks päevast päeva paremaks, minust sai kohutavalt õnnelik inimene, lahke ja pingevaba, sest sain teha täpselt seda, mida teha tahtsin. Ja see oli minu jaoks väga lihtne. Mul ei olnud mingit raskust arusaamisega, mida mõeldi, kui selgitati, kuidas oma häält kasutada või laval liikuda. Meil olid balletitunnid, vehklemistunnid, teatriajaloo, hääle projitseerimise ja kehahoiaku tunnid – ja me mängisime stseene. (lk 30)
• Mäletan, kuidas jõudsin selle väikese lavaukse juurde Kuningliku Draamateatri külje all ja lihtsalt seisin seal nii õnnelikuna, mõeldes, et siia ma kuulungi! See on minu kodu. Ma võin sinna sisse minna ja nad ütlevad "Tere, Ingrid" ja mina olen osa sellest. Ma olin nii uhke. (lk 30)
• Kaheksateistkümneaastase jaoks on iga üle kahekümne viie aastane nii elukogenud ja mina käisin kohtamas maailma näinud mehega, kellel oli omaenda auto. Siis hakkasime regulaarselt kohtuma. Ta helistas mulle ja kutsus lõunale. Tagantjärele mõeldes ütleksin, et see oli aeglane sõprus, mis muutus järk-järgult armastuseks. (lk 32)
  • 2. peatükk

• Meie pulmas oli ainult üks väike jama. Petter oli väga igasuguse avalikustamise vastu. Ta tahtis kena, vaikset, privaatset tseremooniat.

Kujutage ette tema ärritust, kui ta leidis papa Lindstromi enda eesaias põõsaste vahel peidus olevat kellegi, kes oli valmis pilte tegema ja artiklit kirjutama. Keegi sikutas ta sealt ta välja ja Petter oli väga karm, kuni papa Lindstrom tuli õue ja ütles: "Petter, mu poiss, sa ei tohi oma pulmapäeval noore daamiga niimoodi rääkida – ma pean silmas häid kombeid. Nüüd, noor daam, palun tulge sisse ja jooge meiega tass kohvi."

Nii astuski tuppa Bang – tema pärisnimi oli Barbro Alving, aga ta on alati kirjutanud Bangi nime all – ja ma avastasin, et see oli tema esimene tööülesanne ja minu esimene pulm, nii et meil oli midagi ühist. Ajasime juttu ja saime headeks sõpradeks ning sellest ajast peale olemegi head sõbrad olnud. (lk 49)

• Kui ma olen laval või kaamera ees, ei saa keegi peale lavastaja mulle käske jagada, sest ma tean instinktiivselt, mida teha, ja enda arvates ka, kuidas seda teha. Aga kui keegi minu eraelus küsib: "Kas sa tahad seda tuba või toda teist tuba?", siis mind ei huvita. Või: "Kas sa tahaksid kala või liha?" Ma ei tea. Minu jaoks pole see oluline. Vali sina minu eest.

Mehed muudavad naised abituks, otsustades ja öeldes neile, mida teha. Mehed minu elus õpetasid mind sõltuma, alustades isast ja pärast seda onu Ottost, kes ei tahtnud, et minust näitlejanna saaks, ja siis Petter juba enne meie kihlumist – mitte et see Petteri süü oleks olnud. Mina olin see, kes neil algusaegadel temalt nõu ja abi küsis. (lk 50-51)

• 3. peatükk