Inga Žolude

Inga Žolude (sündinud 9. augustil 1984 Riias) on läti kirjanik, kirjanduskriitik, esseist ja tõlkija.

Intervjuud

Naljaga pooleks: oleme alati vaadanud Balti riikide seas mõneski aspektis esirinnas olevale Eestile alt üles. Siis aga taipasime, et vähemalt piibel tõlgiti esimesena läti keelde ning alles hulk aastaid hiljem eesti keelde.
[Seni ainsast eesti keeles ilmunud teosest:] Mulle teeb heameelt, et "Läti juttudes" on avaldatud just "1904". Olin loo just valmis saanud, kui Livia Viitol avaldas soovi see tõlkida, nii et jutustus ilmuski kõigepealt eesti keeles ning alles seejärel Lätis raamatuna: "1904. Melanhoolne valss". Tegu on helilooja Emīls Dārziņši tuntud muusikapala omamoodi arheoloogiaga.
Kuigi on kiusatus tuua tähelepanu keskpunkti maailma kirjandussuunad, kirjutavad oma teoseid ju ka Läti, Eesti ja Leedu kirjanikud. Kui palju me neist teame? Kui paljusid nende teostest saame lugeda või loeksime, kui need tõlgitaks? Mõne aasta eest asusime läti-eesti-leedu kirjandussuhteid teadlikult uuesti looma.
[Kultuurist koroonapandeemia ajal:] Lukkupanek annab eelise istuda maha ja puhastada kapitalistlikest, ka trendi- ja snobismimustritest välja küsimus: mida tähendab mulle kultuur? Kas õigupoolest vajangi kultuuri või olen seda lihtsalt tarbinud, kuna leiduvad mingid peab-nägema-, peab-lugema-teosed?
Kunst meile vastuseid ei anna – kunst esitab väljakutse õige küsimusega ning müksib meid välja keskpärasest pooleksisteerimisest. Sa oled iseenda kultuuriekspert. Vali midagi, mis sulle meeldib, selle asemel, mida kiidetakse kriitikas või mõnes ühismeediamullis. Võta riiulist kolm kuni viis lemmikraamatut, loe neid siit-sealt, lase lõikudel enda peal mõjuda. Või tõlgi üks luuletus ja saada see teisele poole piiri oma sõbrale, kes on samuti luku taga. Tõlkimine võib mõjuda peaaegu nagu luuletuse kirjutamine – kui sa ei ole seda kunagi tundnud, proovi kindlasti. Tee seda, mida naudid ja mis pakub sulle rõõmu. See on kõige tähtsam ellujäämisnipp nüüd ja alati.
- Inga Žolude, intervjuu: Pille-Riin Larm, ""Sa oled iseenda kultuuriekspert"", Sirp, 13.11.2020

"1904"

Tsitaadid jutustusest "1904", tlk Livia Viitol, rmt: "Läti jutud", 2018, lk 6-25.

Kuigi pimedus tiheneb õhtul nagu kõige põhjatum sügavus subkontraoktaavis, saabub igal hommikul päevavalgus. Ja oma pühitsetud käega pühib ta laubalt kortsud, võtab tinakuuli peast, kuhu möödunud pime õhtu selle asetas nagu väljahautava muna. (lk 6)
Emīls süütab lambi, mida ümbritsevad meandrid. Sirutab käed kõrgele taeva poole, selle ja Emīlsi vahel on lagi, kuid sellest hoolimata pääsevad käed läbi. Emīls oskab jõuda selleni, mille ees teised inimesed piire näevad. Oma südamesse, oma põhjatusse jõuab ta üsna kiiresti, kuigi teised tolle ruumi kohta midagi ei tea. Välja saada on vaevalisem. (lk 7-8)
Pimedus on seadnud Emīlsile takistusi juba lapsepõlvest, just nagu keegi ütleks: "Ega sa kõike ikka teada ei saa, pole sul tarvis seda raamatut või toda paksu köidet lugeda." Ent kuidas sa siis ei loe seda raamatut, kui iga kord, kui seda praotad, tulevad sealt välja inglid nagu herbaariumis elluärganud lilled või liblikad. (lk 8)
Emīls paneb selga argipäevarõivad, korralikult nagu alati. Ta vaesus on liiga suur, et lasta sellel ka välja paista. Asju on vähe, kuid need on parimad, mida ta on suutnud suure pingutusega endale muretseda. [---] Tänaseks valib Emīls peente ringornamentide ja lillemotiividega tumeda kaelasideme. Läbi lillede õitseb loodus. (lk 10)
Armastus iseendast on alati ilus, miks siis mitte sellest mõelda? Kuid armastus, mis on sidunud teda oma abikaasaga, annab tunnistust muust.

See ei ole niisugune armastus, mis suudaks neis elurõõmu tekitada. See ei ole niisugune armastus, mis paneb pärli särama.

Ei või, ei tohi armastus üle kanda elule kõikidel kalendripäevadel, sest niimoodi see sureb. Võib-olla peab ka armastus elama oma elu kusagil inimeste erinevate kalendrite vahel: vanas ja uues ajaarvamises, selles müstilises kolmeteistkümne päeva praos, et inimesed oma argipäevaga ei purustaks ta rütmi. ( 10-11)

Kas pole nii kogu iluga, mis üksnes läbib meid, kui me lubame, kuid selles maailmas on ilu piisavalt vähe, et see kelleski meist püsima jääks. Ja inimene on nagu seesugune muusika, mis üksnes läbib maailma... (lk 11)
Läti ooperist võiks veel palju unistada ja Emīls oleks hea meelega tahtnud jutuajamist veelgi pikendada - jalad teda koju ei kanna -, just see on peamine põhjus, kuid valjusti ta seda öelda ei tohi: väike elu ei ole see, mida suurte inimeste ees arutada. (lk 13)
Linnas pole mitte kui midagi, mõned laialipudenenud helid liiguvad õhus ning neid peab oskama ise kinni püüda. Emīls peab püüdma. Kusagil ülalpool inimeseks olemise astet on tõeline elu, tõeline armastus ja muusika. Millal ta selleni jõuab, nooblilt riides, unistades oma meloodiast ning kulutades ära kogu maailma aja? (lk 13)

Välislingid