Mine sisu juurde

Sayaka Murata

Allikas: Vikitsitaadid

Sayaka Murata (jaapani keeles 村田沙耶香 Murata Sayaka, sündinud 14. augustil 1979 Inzais) on jaapani kirjanik. Eesti keeles on ilmunud tema romaan "Konbini ningen" (コンビニ人間), 2016).

"Inimene helendavast klaaskastist"[muuda]

Sayaka Murata, "Inimene helendavast klaaskastist", tõlkinud Maret Nukke, Tänapäev, 2021.


  • "Linnuke on väike ja armas, oled nõus? Teeme talle sinna haua ja paneme lilled peale, eks?" seletas ema püüdlikult ning lõpuks me niiviisi ka tegime, kuigi mina ei suutnud seda mõista. Kõik kinnitasid justkui ühest suust, et linnust on kahju, aga samal ajal tapeti nuuksudes seal kasvanud lilled, rebides õied varte otsast. "Nii ilusad õied. Kindlasti linnuke ka rõõmustab," rääkisid nad, aga kogu see vaatepilt tundus mulle jabur.
Lind maeti auku, mis kaevati taraga ümbritsetud kohta, millel silt hoiatusega "Sisenemine keelatud!". Keegi leidis prügikastist jäätisepulga, mis torgati mulda ja kalmule asetati suur hulk surnud lilli. "Vaata, Keiko, on ju kurb? Kahju temast, kas pole?" sosistas ema mulle mitu korda, justkui mind noomides, aga minul ei olnud mitte vähimalgi määral kurb. (lk 10)
  • Sama tundsin ka tookord, kui üks õpetajanna sattus klassi ees hüsteeriasse, tagus raevukalt päevikuga vastu kirjutuslauda ja röökis, nii et kõik lapsed puhkesid nutma.
"Õpetaja, andke andeks!"
"Jätke järele, õpetaja!" palusid hädiste nägudega lapsed õpetajat, et ta hüsteeria lõpetaks, aga tema ei rahunenud maha. Seepärast otsustasin ta vaigistada sedasi, et jooksin ta juurde ning tõmbasin tal seeliku ja aluspüksid rauhti alla. Noor õpetajanna puhkes jahmunult nutma, aga jäi siis vagusi.
Naaberklassist kohale tormanud õpetaja küsis meilt juhtunu kohta ja kui ma talle selgitasin, et olin telekast näinud, kuidas täiskasvanud naisterahvas jääb vait, kui tal riided seljast ära võetakse, siis järgnes sellele jälle õppenõukogu koosolek. (lk 11-12)
  • Peagi ilmus välja kaupluse koolitaja ning meile jagati kätte vormiriided. Ajasime endile vormid selga ja kohendasime oma välimust, juhindudes plakatist, millel vormiriiete kandmise meelespea. Naised sättisid oma pikad juuksed krunni, kõik võtsid ära käekellad ja ehted ning kui rivvi võtsime, oli meie ennist kirjust seltskonnast saanud järsku midagi müüjate sarnast.
Algatuseks harjutasime näoilmeid ja tervitamist. Meil tuli vaadata plakatit, millel oli kujutatud naeratav nägu, ja selle eeskujul tõmmata suunurgad üles, ajada selg sirgu ning üksteise kõrval seistes öelda ühekaupa "Tere tulemast!". Meid koolitav meesterahvas kontrollis igaühte eraldi ning kui hääl oli liiga vaikne või näoilme kohmetu, kõlas kohe käsklus: "Nii! Veel üks kord!"
"Härra Okamoto, ärge häbenege ja naeratage laialt! Härra Aizaki, tehke kõvemat häält! Veel kord! Väga hea, preili Furukura, väga hea! Just-just, ikka sama reipalt!"
Mul tuli tagaruumis nähtud õppevideo ja koolitaja eeskuju matkimine hästi välja. Mulle polnud keegi varem õpetanud, milline on üks tavaline näoilme või hääletoon. (lk 15)
  • Mu kõrval seisnud ja kaupa kotti ladunud kolleeg lausus: "Preili Furukura, see oli hämmastav! Täiuslik! Esimest korda kassas ja nii rahulik! Jätkake ikka samamoodi! Näe, juba tulebki järgmine klient!"
Tema sõnade peale pöörasin pilgu suunas, kust parajasti lähenes üks klient, kes oli ostukorvi ladunud hulga soodushinnaga riisipalle.
"Tere tulemast!" ütlesin sama entusiastliku hääletooniga nagu ennist, kummardasin ning võtsin talt korvi vastu.
See oli esimene kord, kui mul õnnestus saada osakeseks maailmast. Mulle tundus, et just sel hetkel ma sündisin siia ilma. Päris kindlasti sündisin ma just siis ühe tarviliku mutrikesena maailma masinavärgis.
  • Paistis, et mu peret muutis järjest rahutumaks, et ma ei otsinudki endale "korralikku" töökohta ja ehk isegi kangekaelselt jätkasin tunnitasu eest töötamist samas poekeses, aga siis oli juba liiga hilja. Ma ei saanud ise ka aru, miks ma pidin töötama just ööpäevaringses poes ja miks ma tavalisse töökohta ei kõlvanud. Minust oli tööjuhendi abil saanud müüja, aga endiselt oli mulle täiesti mõistetamatu, kuidas saada tavaliseks inimeseks, kui selleks puudub juhend. (lk 20)
  • Kui ma nüüd mõtlen, et peaaegu kogu mu keha koosneb meie kaupluse toiduainetest, siis tundub mulle, et olen samasugune osa sellest poest, nagu seda on pudukaupade riiul või kohvimasin. (lk 21-22)
  • Siia tööle tulles panin ma kohe tähele, et mu kolleegidele meeldib, kui vihastan samade asjade peale nagu nemadki. Kui kaupluse juhataja käib närvidele või kui öisesse vahetusse jätab keegi tulemata ja ma teiste vihapuhanguga kaasa lähen, tekib meil kummaline ühtekuuluvustunne ja kõik rõõmustavad, et ka mina vihastan. Izumi ja Sugawara näoilmet nähes tunnen kergendust ning mõtlen: "Oh, praegu õnnestus mul päris hästi inimese roll välja mängida." Ma ei teagi, kui mitu korda ma olen siin ööpäevaringses poes juba sedasi mõelnud. (lk 26)
  • Võtame kolmekesi korralikult rivvi ning hommikune koosolek võib alata. Izumi avab märkmiku ning teavitab meid eelseisva päeva eesmärkidest ja sellest, millele tähelepanu pöörata.
"Tänaseks ostusoovituseks on uudistoode mango-šokolaadisaiake. Hakkame seda klientidele reklaamima. Lisaks on meil plaanis poe koristamine. Lõunaajal on küll kiire, aga sellegipoolest võtame endale sihiks hoolikalt puhastada põrand, aknad ja sissepääs. Kuna meil aega ei ole, siis jääb lojaalsusvanne praegu vahele, aga kordame kõik kooris üle klienditeenindaja põhiväljendid. Tere tulemast!"
"Tere tulemast!" kordame tema järel.
"Olge lahked!"
"Olge lahked!"
"Suur tänu!"
"Suur tänu!" (lk 26-27)
  • Selle kaheksateistkümne aasta jooksul on kauplusel alati olnud juhataja, ehkki ta on võtnud erinevaid kujusid. Igaüks neist on olnud omamoodi, aga mõnikord mulle tundub, et nad kõik koos moodustavad justkui üheainsa elusolendi. (lk 36)
  • Kaupluse juhataja ütles kõva häälega ette:
"Me tõotame, et pakume oma külastajatele parimat teenindust ning seame endale sihiks saada selles piirkonnas kõige rohkem armastatud ja eelistatud kaupluseks!" Ja meie kordasime tema järel kõrgendatud hääletoonil: "Me tõotame, et pakume oma külastajatele parimat teenindust ning seame endale sihiks saada selles piirkonnas kõige rohkem armastatud ja eelistatud kaupluseks!"
"Tere tulemast!"
"Tere tulemast!"
"Olge lahked!"
"Olge lahked!"
"Tänan väga!"
"Tänan väga!" laususime kolmehäälselt. Ma mõtlesin, et kui juhataja viib ise hommikust kogunemist läbi, siis ikka ilusasti, lõpuni välja, aga just samal hetkel pomises Shiraha endamisi: "See on nagu mingi religioon." "Jah, aga nii see just ongi," reageerisin sellele oma mõtteis.
Seepeale said meist müüjad ehk sellised olendid, kes on loodud ööpäevaringse kaupluse jaoks. (lk 39)
  • Neil, kes kedagi maha teevad, tuleb silmadesse selline eriti huvitav läige. Mõnikord väljendub nende pilgus hirm ja valvsus vastuväite ees, aga vastuseisu kohates sigineb sinna ka selline sõjakas helk, justkui oleks väljakutse vastu võetud, aga kui teist halvustatakse alateadlikult, siis teinekord võib sellise inimese silmamuna nõretada joovastusest, milles eneseimetlus seguneb üleolekuga ja katab silma nagu kile. (lk 52)
  • "Klientide hulgas on küll ka selliseid okei-tüüpe, aga palju on kõrke naisi. Siinkandis on ainult suured firmad ja seal töötavad naised, kes on harjunud kamandama, nemad mulle ei kõlba." Ma ei mõistnud, kellele Shiraha seda rääkis, sest seda öeldes vahtis ta ainiti seinal olevat plakatit üleskutsega "Meie siht on täita südasuvise kingikampaania eesmärgid!" Ta jätkas: "Need naised saadavad armastavaid pilke ainult selliste meeste suunas, kes nendega samas firmas töötavad, aga mulle ei vaata nad isegi mitte otsa. Naised on sellised juba ürgajast saadik. Küla kõige nooremad ja kenamad neiud said ikka nende meeste omaks, kes suutsid neid mõõgaga kindlakäeliselt kaitsta. Sellest ajast on alles tugevad geenid, aga ülejäänutel ei jää üle muud kui üksteisele lohutust pakkuda. Tänapäeva ühiskond on illusioon ja me elame maailmas, mis ei ole ürgajast alates sugugi muutunud. Enamasti räägitakse mingist meeste ja naiste võrdsusest..." (lk 54)
  • Ahaa, niisiis on minust saanud siin võõrkeha, mõtlesin hajameelselt. Mu silme ette kerkis töölt lahkuma sunnitud Shiraha. Ei tea, kas järgmine olen mina?
Normaalne maailm sunnib peale omad reeglid, võõrkehadest tasahilju vabanetakse. Kahtlased isikud heidetakse üle parda.
Seega pean ma terveks saama. Sest kui ma ennast ei paranda, siis normaalsed inimesed elimineerivad mu. Mulle tundus, et viimaks ma mõistsin, miks mu perekond nii väga soovis mind muuta. (lk 62)
  • Juhataja tarvitab tihti sõna "kasutama" ja see paneb mõtlema, et kas mina olen selline, keda saab kasutada või mitte. Võib-olla ma töötangi selleks, et saada tööriistaks, mida saab kasutada. (lk 64)
  • Kõik heidavad oma elust välja selle osa, mis paneb teisi kulme kergitama. Võib-olla saab seda nimetada tervenemiseks. (lk 71)
  • Nojah, tuleb välja, et juba hallist ajast peale on olnud olemas mingisugune reeglistik. Ja jälle ma mõtlesin, et kuna selline mõtteviis on kõigi inimeste meeltes kinnistunud, siis leitakse, et pole mingit vajadust seda veel ka kirja panna, sest "tavalise inimese" stereotüüp on olnud ürgajast alates kogu aeg muutumatu. (lk 75)
  • Tundub, et kui mees ja naine elavad koos, siis hakkavad kõik igasugu asju ette kujutama ja jäävad lõpuks rahule, ükskõik mismoodi asjad tegelikult on. (lk 77)
  • Tuan muutub järjest enam kellekski, kes ei ole poemüüja. Kõigil neil on vormiriided seljas ja nad teevad tööd samamoodi nagu varemgi, aga mulle tundub, et neis ei ole enam seda müüja olemust, mis oli enne.
Ainult kliendid käisid meie kaupluses nagu ennegi ja õigustasid sedasi minu kui müüja olemasolu. Varem olid kõik mu töökaaslased mõtelnud minuga samamoodi, nagu me oleksime olnud üks organism, aga nüüd olid neist vaikselt saanud "küla isased ja emased" ning selles kõhedust tekitavas õhustikus olid vaid kliendid need, kes võimaldasid minul jääda endiselt müüjaks. (lk 97)
  • Ma nägin üle hulga aja õde ilma lapseta, seepärast näis mulle, justkui oleks ta midagi maha unustanud. (lk 98)
  • Ma tundsin, et mul kurk kuivab, läksin ja keerasin kraani lahti, täitsin klaasi veega ning jõin selle ühe sõõmuga tühjaks. Siis meenus mulle järsku kusagilt kuuldud jutt, et inimese kehas olev vedelik vahetub iga kahe nädala tagant. Seega oli minu kehast juba kadunud vesi, mida olin igal hommikul oma poest ostnud, ning ka mu naha niiskus ja silmamembraani kattev vedelik ei kuulunud ilmselt enam kauplusele. (lk 114)
  • Miskipärast jäi mulle mulje, et inimkonna hüvangu nimel oleks parem, kui me Shirahaga ei paaritu. Ma tundsin pisut kergendust, sest mul polnud seksuaalsuhteid olnud ja mõte seksist tundus mulle ebameeldiv ja vastuvõetamatu. Ja ma otsustasin olla ettevaatlik, et kanda oma geene kenasti kogu elu kaasas, ilma neid kusagile laiali laotamata, et siis surres neist lahti saada. Langetasin sellise otsuse, aga mu hinges valitses suur segadus. Lahendus oli küll käes, aga mida senikaua oma eluga peale hakata? (lk 117)

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel