Kui inimesed su südamelevalu teinud, kui nende karedus sind nende ligidalt põgenema ajanud, siis mine viska end looduse hõlma, siis mine peida ennast tasakesi kohiseva metsa varju alla: su kibe valu vaigistub kohe seal, su haavad leiavad seal pehmet salvi, ja lootus, mis sulle igaveseks selja pöörnud näis olevat, hakkab su vaimule jälle naeratama.
Lilli Suburg, "Liina: Ühe eesti tütarlapse elulugu, tema enese jutustatud", rmt: "Kogutud kirjatööd", 2002, lk 78
