Mine sisu juurde

Reed Morn

Allikas: Vikitsitaadid

Reed Morn (kodanikunimega Frieda Johanna Drewerk; 19. august 1898 Tallinn – 17. oktoober 1978 Los Angeles) oli eesti kirjanik.

"Tee ja tõde"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Reed Morn, "Tee ja tõde", 2. trükk, 2002. Esmatrükk: Toronto: Orto, 1956.


  • Käies pää püsti, lööb ta oma pruuni kinga nina vastu roostetanud plekknõu. Pahaselt annab ta sellele jalaga hoobi. Ester aimab, et on palju asju, mis viivad kauni sihi juurde läbi vastikute teede. (lk 6)
  • Kord - jaa, kord astuvad ta jalad palmidega ääristatud laiul teedel. Ümber on kollane puhas liiv, kõrb, ja sääl... sääl on kaamel. Kaamelit on Ester näinud vaid raamatulehel ja ta kiindus temasse ta üleoleva ilme ja kõrgete jalgade pärast. (lk 6)
  • Valusast kitsusest sirutab vene loiduses uinuv kubermangulinn, selle väikese maa suurim, oma käed vastu linna ääres laiuvale merele, et saada endasse avarust ja õhku. Mere koha tundub kutsuvana kogu linnas, meelitades inimesi töövabadel tundidel oma kaldale joobuma kauguse veetlusest, avardama oma igapäevamurede poolt kokkusurutud isikut ja hinge üle igapäeva piiride - taeva ja maa avaruste ühtimisse. See oli nagu omaette toit, mida üks teadlikult, teine ebateadlikult endasse võttis, kasvasid aga ja jõudu said sellest kõik nagu leivastki. Sageli avastasid nad seda alles hoopis hiljemini, sattudes merest kaugele. (lk 8-9)
  • Merigi mässab, otsides rahu, püüdes välja oma piiridest. Ta ei pääse aga välja. Nagu inimenegi, kelle piirid on üpris kitsad. Kõigel maailmas on piirid, kõik on oma piiride vangid. Kõik, mida me tajume meeltega. Piiride tõde ei saa aga Esterile kunagi omaseks. (lk 11)
  • Enamik inimesi tõdeb rõõmuga piire. Piir tundub neile omane nagu kodurand, mida tervitatakse rõõmuga. See on midagi reaalset, millest saab kinni haarata, saab tuge, juhatust. Nagu verstapost, majakas, teenäitaja. (lk 12)
  • Kuidas jõuda aga piiratusest välja vabadusele? Saab seda üldse? Siis, kui pole enam soove, mis toovad rida rahutu lainetuse. Kui soovid pole aga mitte vägivaldselt alla surutud, vaid on vabaks elatud, vabaduseks arendatud. Ja Esteril on äkki selline tunne, kuigi ta seda teadlikult ei oskaks defineerida, et kõik, mis läbib inimese aju ja südant, ei kao, vaid teeb endale tee ellu. Inimese saatus on ta salajaste soovide ja igatsuste nähtav tulemus. Väline elukäik on kujundatud sisemise poolt. (lk 12-13)
  • Ester ei lausu sisenedes sõnagi. Võtab seljast tumesinise mantli, läheb kööki, pimedusse. Nagu paks must sammas on ta trotslik vaikimine, peletades igatsust, mis teiste hingest teed otsib temasse. (lk 13)
  • Kui alandatud ja naeruväärne inimene ka oleks, õhtuti, seistes hooviväravas oma maja rahvaga, kellega ta tunneb end ühe tervikuna, naudib ta julmalt üleolu nende üle, kes temast peavad mööduma, kes on üksinda, ilma omataoliste seltsita. Iga ta liigutuse, iga joonekese, iga ta riidehilbu külge kleepub jõhkralt hulk uudishimulisi silmi. Õhtul teeb igaüks teise kulul tasa, mis päev talle võlgu jäi. (lk 17)
  • Esteril on ülev aim elust ja oma tulevikust. Elu tundub nagu helide kobar, mida lihtne leierkastimees väntab ja mis kuulaja südamesse teeb tee. Praegu valvavad aga ema tumedad silmad ta päevade üle ja ta käed on läbi päeva tegevuses, et temal, Esteril, oleks hää ja muretu elada. (lk 19)
  • Inimene on juba selline, kes ikka irvitab ja mõnitab seda, mida ta ise ei jaga ega käsita. (lk 21)
  • [Ester:] — Teil on õigus. Hakkasin juurdlema aja kallal, heitlesin selle voolavusega. Mis ta on? Polegi olemist, kõikjal on vaid alaline saamine. Iga sekund muudab meid, voolab meiega kuhugi, võtab meilt, annab meile. Kõik - inimesed, loomad, taimed, inimese loodud asjad - kõik muutuvad alatasa aja paratamatus voolus. Meie keha, meie hing, kõik see pole täna see, mis eile või homme. See võib teha hulluks, kui hakata mõtlema. Tõesti, kui Herakleitos ei oleks ütelnud oma kuulsat "Kõik voolab", siis oleksin ütelnud seda mina. Mul on tunne, et ma torman või mind aetakse kiiruga. Tahaksin käega kuskilt kinni haarata, peatuda, kuid ei saa, voolus kisub kaasa. See on jube tunne. Ja näetegi nüüd haarasin kinni tormist, tahtsin pugeda temasse peitu aja eest. Ja teie kohtamine on teretulnud. Vahel on tõesti hää kohata teist omataolist ja ma mõistan vahel, et inimesed otsivad seltsi, poevad peitu igasugu tegevusse ja sündmusisse iseenese ja aja eest, kuigi suur hulk pole sellest ise teadlik. Teadmine, et teinegi peab taluma sedasama, on lohutav; eeskuju kergendab koormat palju. (lk 85)
  • [Ester:] — Kunagi pole ma aega aistinud selliselt kui täna, lisab ta. — Peab olema aga ka neid, kes taluvad üksindust, et avardada oma mõtlemisega mõisteid. Teisalt on aeg aga ka meie parim sõber. Mis hakkaksime pääle eluga, kui aeg ei kannaks ära meilt kõike halba ja valusat, kui ta ei puhastaks meie hinge kõigest igapäevarämpsust?...Aeg on ka meie õpetaja. Mul oli neil päevil juhus kogeda, kuidas aeg meid arendab. Üks meesüliõpilane, kes ei salli naisi, eriti veel kui nad söandavad õppida matemaatikat, ütles mulle jämedalt näkku, et see olevat absurdne. Enne ma oleksin demonstreerinud talle näoilmega oma põlastust, nüüd aga mu nägu enam põlastust väljendada ei osanud: põlgus oli lahkunud hingest. Ma võisin jääda päris rahulikuks teise jämeduse puhul. Rõõmustasin, sest see on samm edasi arenguteel. (lk 86)
  • Esteri helistamise järel ühe hääkodanliku maja teise korra ukse taga, kus on Pariisi noormehe nimekaart, kulub pisut aega, kuni üks avaneb. Ukse vahel seisab naeratav härra Leverdant pruunis hommikukuues üle aluspesu, peenikesed karvased sääred paljalt toatuhvlites.
— Nagu sulgedest kitkutud kukk või kalkun, mõtleb Ester.
Ta seisatab pisut ukse all. Pöördub siis sõnatult ümber ja laskub kiiresti trepist alla. Olles juba all, kuuleb ta, kuis noormees ukse suleb imestava pominaga.
— Vist ka üks Pariisi peen komme, määrata aeg teise tulekuks, ja siis mitte riietuda korralikult selle vastuvõtuks. Milline ebaviisakus ja lugupidamatus! Tõepoolest, inimene peaks riietuma ikka ka siis, kui ei olegi külm, sest paljast ligimest inimene ei talu, mõtleb Ester, eemaldudes majast kiirete sammudega Toomemäe suunas. (lk 95)
  • Ester tuli ülikooli üleva sihiga - õppida tundma inimese tunnetuse piire selle täpseima ja inimmõistusele paratamatu teaduse - matemaatika - kaudu. Aja jooksul ülikoolis võtab ta sisehoone ikka enam kuju. Professorid, kes teaduskondade kateedritesse astuvad ja oma loenguid teatud ainest ette kannavad, keda teaduse karge kliima oli esimesele pilgule nii erandlikuks ja huvitavaks kujundanud, hakkavad paistma Esterile erinevas valguses - kui võimise, ja väga ühekülgse võimise inimesed. Mõned neist kõnnivad uurimuste eesotsas, kirjutavad omal alal töid, mis on kättesaadavad vaid eriteadlaste kitsale ringile ja mis jäävad tolmuma ülikooli raamatukogusse, - see eriteaduse kitsas rada tundus Esterile varemini nii õilis ja veetlev. (lk 96)
  • Esteris on sündinud muutus. Ta on hakanud juurdlema võimise ja olemise üle. Ta sisemaailm on arenenud edasi, peegeldades talle maailma ja inimesi endisest erinevaina. Professorid olid kogunud endale aukartustäratava hulga teadmisi, mida nende teadusis distsiplineeritud aju kujundas ja arendas; see elas aga vaid ajus, nende sisemist inimest rikastamata ja vormimata. Sisemiselt nad on niisama kitsad ja tavalised nagu kõik muudki inimesed nende ümber. (lk 96)
  • Erialateadlane on suur väärtus praegusaja ainelises maailmas, kus ikka enam hinnatakse eriteadlasi. Sellised on tehnilise maailma täiusele viinudki. Tänu õpetlasile on meil elu tänapäeval hoopis hõlpsam. Estergi tunnustab seda. Paljud on avastanud suuri tõdesid, on surnud oma tõdede eest ja kannatanud sangarlikult. Need on erandid. Muidu on aga õpetlane see, kes, väljudes oma erialamaailmast, tekitab anekdoote. (lk 96)
  • Esterile on inimest iseloomustav see, mis inimene teeb siis, kui ta on iseenesega. Teiste seas reageerib inimene vaid ümbrusele ja teistele inimestele, ta pole vaba. (lk 97)
  • Esteri oma hing on kogunenud kuhjaga täis vormivat valu, igatsust ja unelmaid; seepärast ta ei saa jääda kauaks ajusaaduste imetlejaks. Tal on vaja kasvada, avarduda... Oma pakitseva noorusega ja valusa igatsusega vaimsuse järele tunneb ta end üle neist sumpti sulaseist. Ja Ester jõuab taas selle juurde, keda armastas juba lapsena: pühaku juurde. Pühakule pole terve inimmõistus kuskil piduriks. Pühak võib anda enda käest ära kõik, kui teine juhtub seda vajavat. Ta ei kogu sente kramplike sõrmedega, nagu see professor praegu kateedris.
Ester mõistab nüüd, miks professoritest tehakse anekdoote, pühakutest aga legende. Pühak on olemine. Tema vaatekohad pole mitte enam tavalise inimese omad, vaid Looja omad. Looja vajab selliseid asemikke maailmas, kes näeksid maailma, inimesi ja sündmusi Nähtamatu silmadega, mitte igapäevainimese lihasilmadega. Need on sisemiselt valgustatud inimesed. Need üksikud valgustavad vaimsuse riiki ja on niisama vajalikud elus nagu latern õhtupimeduses oma teed astujaile. Maailm kustuks nendeta maisesse pimedusse. (lk 97-98)
  • Filosoofia oleks andnud mulle siiski rohkem. Ma oleksin tutvunud sääl paljude mõtlejate maailmadega, ja see valgustaks mind mu oma maailma ehitamisel. Kuid säälgi on tavaliselt vaid teadmised, mitte olemine, kust lähtuksid teod, mis maailma ja inimesi võiksid vaimselt regenereerida. (lk 98)
  • Ester kasvab ruttu välja oma unelmaist ja vajadusist, ta ammutab kiiresti tühjaks kõik anumad, mis teda joodavad. (lk 98)

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel