Hääbumine
Luule
[muuda]Üks suini hääbuv lilleke
wõis armastuseks asja anda.
Muu on kõik elus üürike,
kõik hädad jõuan naerdes kanda.
Kuid sinilille kaotades,
mis minu hinge ainus vara,
mul tarduks veri südames.
Hirm mõistusetaks teeb mu ara.
/---/
- Marie Heiberg, "Sinilill"
Kui mustavad udud ja taevas lööb halliks,
saab äkki kõik hääbuv su hingele kalliks.
Sa süütad siis lõhnava sigari suhu
ja tasa kaod kodust, tont ise teab kuhu.
- Heiti Talvik, "Kui mustavad udud" kogus "Palavik" (1934)
Kuid hetki on, mil ma ei kanna maske,
mil endaks jään, mil olen vaba, julge.
Siis rutake, vaid siis mu juurde tulge
ja lõigake mu hääbuv nägu vaske.
- Kalju Kangur, "Vaselõige" (1979) kogus "Sonetiraamat" (1989), lk 50
Proosa
[muuda]- Sellist mööblieset nagu kušett seostatakse tänapäeval peamiselt psühhiaatri töömaaga, kuid Victoria ajal oli see varase surma, hääbumise ja suure algustähega Romantika sümboliks. Ma kaldun arvama, et Victoria-aegne naine ja ema kasutas seda üsna oskuslikult ära. See vabastas ta suurest osast majapidamisorjusest. Sageli jäi ta sohvale lamama juba varsti pärast neljakümneaastaseks saamist ja veetis oma elupäevi mõnusalt, kõik tehti talle ette ja taha ära, kiindudnud abikaasa osutas armastavat tähelepanu ja tütred teenisid teda nurisemata. Sõbrannad käisid karjakaupa külas ja kõik imetlesid kannatlikkust ja leebust, mida ta oma õnnetuses ilmutas. Kas tal tegelikult üldse midagi viga oli? Tõenäoliselt mitte. (lk 50-51)
- Agatha Christie, "Minu elu lugu". Tõlkinud Laine Hone. Sinisukk, 1996