Pauliina Haasjoki

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Pauliina Haasjoki, 2012.

Pauliina Maarit Haasjoki (sündinud 7. augustil 1976 Ulvilas, Soomes) on soome luuletaja, kirjanik, kirjandusteadlane ja kriitik.

Luule[muuda]

Kui õnn oleks kaunites olukordades, sädeleks maailm ära.
Kui õnn oleks nutmatuses,
kui see oleks päikesepaistes. Mis on kakskümmend kaheksa kraadi,
tuul puhub kaks meetrit sekundis, nähtavus saarteni välja? Kuidas on
seista akna all ja vaadata, kui see väreleb kosmosesse.
Pärlina sädeleva maakera pinnal seisev
kosmose profiilist eralduv tilluke kuju.
Kui õnn oleks kaunites mustrites, võiks minna sügavamale sellesse,
kuni taas tuleb vastu merihobude org, siis on laskumine
igavene ja juhtub iseenesest. Siis oleks lihtne öelda,
mis on kaunis: kõige puhtam.
Kõige kaunim oleks siis tõmbamata joon, alles punkt. Siis ei oleks
ealeski miski algama pidanud, aeg.
...
Ei oleks varsti midagi muud kui kolmnurk ja ring, mis istuksid ja
toetuksid teineteise vastu.
Oleks vaid palm, liivane lahesopp, üks uuesti
kasvav puuvili.
Kui õnn oleks kõige kaunimas kallistuses, vaataks maailm mujale.
Oleks vaid kauniduste ja headuste kokkuarvutatud armastus,
mitte millelegi ei paneks see vastu, sest selle aeg ei kuluks.
Kui mudasest veest ei peegelduks, kui lehti ei oleks selle põhjas.
Ja oleks see kaunis, kui seda kõigepealt hobuseks ei nimetataks,
kapjadega hobused, karvased hobused. Laudjaga hobused,
lakaga hobused, seljaga hobused. Koonuga hobused, kõrvadega hobused,
kaeltega hobused.
...
Sest kui õnn oleks ainult armastusväärsetes asjades, sädeleks maailm ära.
Kui mitte kunagi ei leiaks iseennast väljast,
kui ei kohtaks iseennast seal, kus arvasid end olevat täiesti eksinud,
rannalt, mis on kuivanud vetikatega kaetud.
Kui mitte keegi ei ütleks head ööd mitte kellelegi muule kui armastatutele.
Kui mitte keegi ei armastaks seda, mida ta enne ei armastanud.
Head ööd nüüd. Head ööd, tähed. Head ööd, kuldne kuu
ja Hobusepea udukogu.
Head ööd, kallistatav.
Head ööd. Head ööd.


Ühel aastal hilja sügisel,

kui ma elasin vana linnamüüri külge ühendatud majas, nägin trepikoja akendest laua ääres istuvat hallipäist meest. Aknast paistis tema elutuba, tal oli kotkaninaga profiil ja ta tõstis nähtamatu vastasega mängides malenuppe. Kergelt ja koduselt. November möödus aeglaselt, külmetasin ja igatsesin kodu järele.

Hommikupoolikul soojendas päike mu üles. Avasin aknaluugid ja üritasin püüda päikest kiviseintega tubadesse, jõin katuseterrassil kohvi ja vaatasin metsakasvanud mäenõlva teisel pool orgu. Haigrud tegid rõõmu, kui need latvade keskel nähtavale ilmusid, oksalt oksale lendasid ja karedal häälel hõiklesid. Uhkuseta.

Kui vaatasin metsa, kandusin miniatuurina sinna. Tundsin, et peaksin oma tillukesele teisikule järgnema, aga väsimus ja mingi nimetum tunne hoidsid mind tagasi. Ärge minge. Viige see kaugemale. November oli pikk ja külm, jalutuskäigud nukrad. Päike lehtede vahel ja voolava vee pinnal oli ometi veel soe, otsekui oleksime olnud ühekorraga mitmes aastaajas. Kui jalutasin mäenõlvadel ja ülemjooksu kose juurde, nägin seda ja mitmeid teisi asju, mida vaimusilmas uurida. Hämminguga. Mõtte kauguselt.


Usaldage oma südametunnistust. Mõnikord juhtub nõnda, et äsja kohatud inimesele on lihtsam endast rääkida, kartmata ja midagi tõestamata. Inimene lihtsalt rullub lahti nagu sõnajalaleht ja vestlus veereb nende keskel. Võtke end omaks. Kui ma lahkusin, näitas ta Buddha kuju aknal ja ütles, et süütas selle kõrvale kaks küünalt minu jaoks, et näeksin neid oma aknast ja mäletaksin teda.

Süütasin enda aknal küünla vastu. Kasutage oma selgeltnägemisvõimet. Tegin seda häbenedes ja piilusin sügavamale kivist majja. Veel mõni päev, oru rohelus ja öökullide öised huiked, ja ongi aeg minna koju.


Pääsukesed lendavad madalal, tuul takerdub neisse
ja neist saavad nahkhiired. Tuul takerdub neisse
ja neist saavad kaadervärgid, pliiatsiteritaja ja okriin,
mure ja põgenemine. Nahkhiired lendavad, tiivad
pingul. Pääsukesed lendavad väljasirutatuina
ja saavutavad kõik, aga kaotavad palju.
Lebavad hommiku eos, andnud endast kõik.
...
Kuu lõikab taevasse kuusirbina. Pääsuke puhkab
õhtu eos, silmad lennates lahti. Silmad lahti, puhkab
nahkhiir. Laps ajab käed laiali ja lehvitab õue peal,
enne kui magama minnakse, puhkus tuleb
nõudmistega nõudma. Laps, nahkhiir, pääsuke, kuu.


Leiame teeraja jõele, mis kohiseb, puude all peidus. Jõesäng on terve oru pikkuses käänakuid ja väikesi koski täis, mis toovad kuuldavale lakkamatuid helisid, kuni ühtäkki jääb vaikseks. Nii puud kui ka jõgi on selles kohas tasa, ja veepind peegeldab kõike nagu konarlik, ent ikka veel kirgas plaat. Läheme metssigade jooksuradu mööda allavoolu, rada tõuseb aeg-ajalt üles mäeveerule, siis laskub taas jõesängi lähedale. Vesi on roheline ja raske, ent ometi läbinähtav. Vahutavana kargleb see üle poorsete kivide. Musta, rohelist, valget… veest ümbritsetud väike, keskmine ja suur kivi. Kivid on peenekoelisest allikkersist rohelised, teised kumavad tumehallidena. Vee keskelt madalikult tõusevad rohelised lehed, kobaras kui salat. Luuderohi ja liaanid keerlevad ümber tüvede, mille otsas linnud nähtamatutena laulavad, taevale lähemal.
...
Rohelises jões on teine maailm, süütu ja unes nähtud. Räägime inimestest, kes magaksid jõekäänul puu all. Nad ärkaksid külmetades enne päikesetõusu, valges udus, kuhu hetkeks oleks kadunud kõik peale maa nende all.
...
Lõunast Jäätisemäelt langevad veed ja voolavad kaardil ülesmäge, väljaulatuvate puude all, mis küünitavad sõrmed teiste sõrmedesse. Oma soove neil ei ole. Tema räägib mulle, mida tema on soovinud, ja mina räägin, mida mina.