Liza Marklund

Liza Marklund (täisnimega Eva Elizabeth Marklund; sündinud 9. septembril 1962) on rootsi ajakirjanik ja kirjanik.

"Pärlikasvandus"

Liza Marklund, "Pärlikasvandus", tlk Kadi-Riin Haasma, 2020.

Öösel oli olnud vali tuul, antud oli tsüklonihoiatus, aga Manihiki asus ekvaatorile nii lähedal, et enamasti läks meil õnnelikult. Laguun oli endiselt rahutu, nähtavus ei olnud optimaalne, aga sellest polnud midagi, maagia oli olemas. Maailm veepinna all oli teistsugune, valgus tulvas sinna läbi teiste reaalsuste ning tõmbas mind alla ja eemale. (lk 9)
Läksime lampide ja võrkkorvidega alla ning tõime üles igaüks kümme-kaksteist liini, umbes viissada austrit, et Papa Tane saaks hakata saaki korjama, kiire töö. Meie pere ei kasutanud austrite ümber kaitsevõrku nagu paljud teised pered, võrk hoidis küll hinnalist tuuma kinni, kui auster selle välja lükkas, aga sellega jantimine oli liiga ajamahukas, leidis Papa Tane. (lk 9)
"Puhasta laubahaav ära, et ma saaks aimu, kui sügav see on," ütles ta ja ma pesin käed, võtsin joodi ja steriilsed haavasidemed ning pesin puhtaks kõigepealt naha haava ümbert ja lõpuks haavapinna. Pool laupa oli paistes ja sinine, mees oli saanud kõva paugu, kuid haav polnud kuigi sügav.

"Koljuluumurd?" küsisin.

"Kas ninast või kõrvadest jookseb värvitut vedelikku?" küsis Mamma Evelyn, üritades samal ajal tilgutit panna, kuid ei saanud veene kätte, mehel oli vedelikupuudus.

Valgustasin pliiatslambiga ta kõrvu ja nägu.

"Ei." (lk 12)

See, et Rarotonga laev polnud juba kaks aastat käinud, tõi kaasa küll ebamugavusi, aga otsest kahju mitte. Saart elektriga varustanud generaatorist oli diisel juba ammu otsas. Meri ja maa toitsid meid, inimesi, samamoodi, nagu nad olid toitnud aastatuhandeid, öösiti oli tähevalgus, lisaks kalapüük ja kookospähklid. (Tegelikult ei õppinudki me neid uue aja asju kunagi usaldama, konserve ja nõudepesuvahendit ja sügavkülmikuid.) Jalge all krabises korallipuru, vilja oli siin raske kasvatada. Üle saare jooksid rõõmsates karjades kanad ja metsikud sead ning sõid ära kõik, millel õnnestus kasvada, ma kuulsin neid põõsastes häälitsemas. Mõnel perel oli õnnestunud laimipuu juurduma saada, meil samuti, ja vilju jagasime kõikidega niisamuti, nagu me oleme läbi aegade kõike muud jaganud. Külmutamise asemel kala kuivatati, kuivatustraatide vihin tuules segunes ritsikate häälega. Hambaid pesime meres nagu vanasti, hambapastat kasutamata. Tampoonid ja sidemed said otsa ja me pidime kasutama vanade pareu'de ribasid (need palakad, mida me kasutasime seelikute, kleitide, sallide ja tööriistadena). Algul viskasime neid ära, aga tasapisi olime sunnitud hakkama neid pesema ja taaskasutama. (lk 14)
Tegelikult polnudki mul millestki puudust. Kõik oli olemas. Mul oli ligipääs maailmale, seda romaanide kaudu, mida Tädi Doris Uus-Meremaalt ekstra mulle saatis, iga laevaga Rarotongalt: seiklused ja traagilised armastuslood, krimilood ja kummalised aimeraamatud. Minu lemmikud olid ajaloolised romaanid, lood sellest, kuidas inimesed on elanud (või võisid olla elanud): Umberto Eco "Roosi nimi", Isabel Allende "Vaimude maja", "Koopakaru hõim". Minu sees omandasid nad heli ja kuju ja värvi. Tegelikult täitis mõte kõikidest neist inimestest, kes olid kunagi maa peal elanud ja keda enam siin ei olnud, mind austuse ja raskemeelsusega. (lk 17)
Mõtlesin mehele kliinikus, tema heledatele silmadele, mis meenutasid taevast udusel hommikul. Rootsist - ma ei teadnud, kus see asub, aga lähedal see olla ei saanud. Kas universum oli ta siia juhatanud, või oli elu juhuslike sisutute sündmuste mõttetu jada? (lk 18)
Panin austrid ükshaaval Papa Tane ette, tema töölauale spetsiaalsele alusele. Ta avas koorikut veel pisut oma tangidega, puhastas avause ära, võttis ära osa niitidest, mis austrit karbi alumises küljes kinni hoidsid, vajutas pooled laiali ja tegi ettevaatliku sisselõike näärmesse. Välja tuli vastsündinud pärl, mis sätendas pärastlõunapäikeses. Ma hoidsin siis alati hinge kinni. See oli juveel, aga kummaliselt elus. Papa Tane pani selle kandikule teiste juurde. Kui pärl oli suur ja kaunis, kasutati austrit uuesti. Papa Tane viis näärmesse tagasi mantelkoe tüki ja tuuma, need pidid kokku puutuma, et tuuma ümber hakkaks tekkima pärlmutter ja temast saaks juveel. Parimad austrid võisid anda kolm pärlit, isegi neli. Iga korraga läksid need üha suuremaks ja hinnalisemaks. (lk 19)
Panin hoopis searasvaga tattnina põlema ja otsisin välja Moana geograafiaõpiku ja Collinsi maailmaatlase.

Rootsi on Euroopa suuruselt kolmas riik ja asub kaugel põhjas, Skandinaavias, see on kuningriik ja juba keskajast saadik iseseisev. Olin hämmingus, kui nägin selle asukohta kaardil, põhjapolaarjoone lähedal. Lõunapoolkeral on samal laiuskraadil Antarktika. Küllap on seal kohutavalt külm. Kokku on riigis kaheksa miljonit elanikku, mis tähendab, et asustus on hõre (mis seal imestada, kui kliima selline on). Riik polnud osalenud ei Esimeses ega Teises maailmasõjas, ühesõnaga rahumeelne rahvas. Viimased kuus aastakümmet oli valitseva poliitika määranud üks ja seesama poliitiline liikumine, Sotsiaaldemokraatlik Tööpartei (minu kõrvus kõlas see pisut kommunistlikult). Üles oli ehitatud võrdõiguslik heaolusüsteem, kus oli kõikidele ette nähtud tasuta haridus ja tervishoid, töötuskindlustus ja haigusrahad, riiklik laste- ja vanurihoolekanne, mis omakorda tõi kaasa väga kõrged maksud, ükskõik, kas sotsiaaldemokraadid võitsid valimised või ei. (lk 19-20)

Kõik maailmamered on omavahel seotud. Kummaline mõelda. (lk 20)
"Miks just meie Cooki saartel oleme nii head või halvad?"

Meie poole põrkas jalgpall, Johan püüdis selle kinni ja viskas tagasi väikesele pikkade juuste ja triibulise särgiga poisile.

"Sest kolmanda maailma kohta on teil haruldaselt stabiilne valitsus ja arenenud õigussüsteem, mis põhineb Briti seadustel."

"Kolmanda maailma kohta"? Mida ta sellega mõtles, me polnud ju ometi kolmas maailm?

"On ka palju muid võimalusi, maksuparadiiside hulk suureneb üha, saared on väga populaarsed. Kaimanisaared, Marshalli saared, Briti Neitsisaared ..."

Tema jutu järgi olime nagu banaanivabariik. (lk 342)

"Ja mis täpselt on fond?” küsisin ma.

Poisid jooksid noore naise juurde, kellel oli valge nahk ja pikad tumedad juuksed, tema oleks võinud olla mina.

[Johan:] "Juriidiline isik, millel ei ole omanikku, ta põhimõtteliselt omab ise ennast. Eesmärk on kontrollida ja hallata vara. Seda haldab juhatus või haldur, eesmärk on sõnastatud fondi põhikirjas, mis on allkirjastatud asutamislepingus..." (lk 343)

Välislingid