Roosi nimi

"Roosi nimi" on itaalia kirjaniku ja semiootiku Umberto Eco 1980. aastal ilmunud romaan. Eesti keeles ilmus teos 1997. aastal Merike Pau tõlkes.

Tsitaadid

Tsitaadid väljaandest: Umberto Eco, "Roosi nimi", tlk Merike Pau, 1997.

[Baskerville'i William:] "Paraku, paraku, kui seesinane klooster oleks speculum mundi, siis võiksid sa ise endale vastata."

[Melki Adso:] "Aga kas ta siis on seda?"

"Selleks, et oleks olemas maailma peegel, peaks maailm omama vormi," vastas William, milline seletus oli minu noore mõistuse tarvis üleliia filosoofiline. (lk 124)

[Baskerville'i William:] „Sa vaatad seda nõida,“ ütles ta. Ma võpatasin, kuigi olin kindel, et minu seiklused olid talle teadmata ja et ta oli pöördunud minu poole vaid oma kohutava läbinägemisvõime tõttu, mis puutub inimlikesse kirgedesse, minu pilgu jõu tõttu.

„Ei…“ pomisesin ma, „ei vaata… see tähendab, võib-olla vaatan, aga ta ei ole ju nõid… me ei tea ju seda, võib-olla on ta süütu.“

„Sa vaatad teda sellepärast, et ta on ilus. Eks ole, ta on ju ilus?“ päris ta kummalise õhinaga, pigistades minu käsivart. „Kui sa vaatad teda sellepärast, et ta on ilus ja ajab sind segadusse (ja ma tean, et sa oled segaduses, sest patt, milles teda süüdistatakse, teeb teda veel ahvatlevamaks), kui sa teda vaatad ja teda ihaldad, siis see just tähendabki, et ta on nõid. Vaata ette, mu poeg… Ilu piirdub nahaga. Kui inimesed vaid näeksid, mis peitub naha all, nii nagu juhtus Boeotia ilvesega, siis nad võpataksid naist nähes. Kogu see ilu koosneb limast ja verest, vedelikust ja sapist. Kui te mõtlete selle peale, mis peitub ninasõõrmetes, kõris ja maos, siis te peaksite tunnistama, et seal ei ole muud kui roojus. Ja kui sa ei taha lima või sõnnikut näpuotsagagi puudutada, siis kuidas peaks keegi tahtma suruda vastu rinda sõnnikuga täidetud kotti?“

Mind ajas oksele. Ma ei tahtnud enam tema juttu kuulata. (lk 335)

[Baskerville'i William:] "Kunagi nägin ma Kölni katedraalis kaheteistaastase Ristija Johannese pealuud..."

[Melki Adso:] "Oh, kas tõesti?" hüüdsin ma imestunult. Kuid seejärel hakkasin kahtlema. "Aga Ristija Johannes tapeti ju palju kõrgemas eas!"

"Küllap vana Johannese pealuu asub mõnes teises aardekambris," vastas William tõsise näoga. Ma ei saanud kunagi aru, millal ta nalja tegi. Minu kodumaal, kui keegi ütles midagi naljakat, hakkas ta valjusti naerma, et kõik temaga ühineksid. William aga naeris üksnes siis, kui ta tõsistest asjadest rääkis, ja oli tõsine siis, kui ta oletatavasti nalja tegi. (lk 428)