Dina Rubina

Dina Rubina (sündinud 19. septembril 1953 Taškendis) on Usbekistanist pärit Venemaa ja Iisraeli kirjanik.

"Millal ükskord langeb lund"

Dina Rubina, "Millal ükskord langeb lund", tlk Hille Karm, 1989. Kogumikus on 8 novelli.

Öö jooksul olid kadunud kogu linna majahoidjad. Vuntsidega ja kiilaspäised, vintis sinkjate ninadega, pruunides pihtkasukates tohutud mürakad, suitsutõmbamisest kähedahäälsed; Tšehhovi voorimeeste moodi igat masti majahoidjad — kõik nad olid tänase ööga välja surnud.

Keegi ei pühkinud kõnniteedelt kokku kollaseid ja punaseid puulehti, mis vedelesid maas nagu lõpnud kuldkalakesed ja mitte keegi ei äratanud mind hommikul huigeldes ning ämbritega kolistades. (lk 4)

Unenäo aimus — see oli kui hiigelkala, mis viskles nii kusagil kehasügavuses kui sõrmeotstes ja oimukohtade õrna naha all. (lk 4)
See oli olnud eelmisel neljapäeval... Tol hommikul ärgates olin märganud, kuidas puud olid äkitselt, ühe ööga kollaseks tõmbunud, nii nagu ühe ööga võib halliks minna suurest murest murtud inimene. Isegi see väike puu, mille olin kevadel laupäevaku ajal istutanud, seisis nüüd oma kuldset latva kahistades ja sarnanes punajuukselise sasipäise lapsukesega.

"Noh, läks lahti..." laususin iseendale, "tere hommikust, läkski lahti! Nüüd hakkavad nad lehti hunnikusse ajama ja neid põletama nagu ketsereid." (lk 4-5)

Mina magasin väga vanal diivanil. Teise, minu jalgadepoolse otsarulli taha vaadates võis näha kulunud ja vaevalt märgatavat silti: "Diivan nr 627".

Ma magasin diivanil number 627 ja mõnikord öösiti mõtlesin, et kuskil, kellegi juures korteris on samasugused diivanid: kuussada kakskümmend kaheksa, kuussada kakskümmend üheksa, kuussada kolmkümmend — minu diivani nooremad vennad. Ja ma mõtlesin, kui erinevad inimesed nendel diivanitel magavad ja kui erinevaist asjust nad enne magamajäämist arvatavasti mõtlevad... (lk 6)

Maksim võttis toru ja ütles äkki mulle, ise õlgu kehitades: "Sind küsitakse. Väga mehelik hääl."

"See on mingi eksitus," arvasin mina.

Ma polnud harjunud, et mulle helistavad mehed. Mehed polnud mulle veel helistanud. Tõsi küll, kuskil seitsmenda klassi aegu tüütas meie laagri üks meespioneerijuht mu ära. Tal oli ebaloomulikult kõrge ja kentsakas hääl. Kui ta helistas ja juhtus mu venna peale, karjus too mulle koridorist:

"Tule, su eunuhh küsib sind!"

Aga sellel siin oli ilus madal hääl. (lk 7-8)

"Hea küll, saame kohe kokku," pakkusin mina otsustavalt. "Ainult teate mis, ilma nende tunnusmärgiliste ajalehtedeta ja traditsiooniliste lilledeta nööpaugus. Teie ajate ära "Moskvitši" marki auto ja sõidate Gobi kõrbe poole. Mina panen selga punase kombinesooni ja pähe kollase nokkmütsi ning hakkan kah samas suunas astuma. Seal saamegi kokku... Üks hetk! Ega te ameti poolest majahoidja ei ole?"

"Niina, te olete vahva!", ütles tema. (lk 8)

Ma sain kohe aru, et see oli tema, sest käes hoidis ta kolme tohutu suurt astriõit ja üleüldse, kes muu pidigi seal haisva kioski juures passima.

Ta oli vapustavalt ilus. Kõige ilusam poiss, keda olen näinud. Isegi kui ta oleks olnud üheksa korda inetum, kui mulle tundus, ikkagi oleks ta olnud kaksteist korda kenam kui kõige kaunim mees maa peal.

Ma läksin päris lähedale ja vahtisin teda üksisilmi, käed taskuisse topitud. Kombinesooni taskud on natuke liiga kõrgele õmmeldud, nii jäävad küünarnukid õieli ja ma sarnanen metallipulkadest kokkuseatud mehikesega.

Korda kaks vaatas ta minu poole ja pööras pilgu ära, siis võpatas, vaatas veel kord minu poole ja hakkas mind hämmeldunult uurima.

Mina vaikisin.

"Seda et... kes sina niisugune oled?" küsis ta lõpuks kohkunult.

"Ma olen munk — siniste pükstega, kollase särgiga, vana mütsilotuga." Aga ilmaasjata oli mulle see lastesalm meelde tulnud. Tema oli selle jõudnud unustada ja vaatas mind nüüd nagu napakat. (lk 9)

"Ma olen taskuvariant."

"Mida?"

"Väikest kasvu..." selgitasin.

"Küll kasvad veel..."

Juba kukkuski lohutama. Jälestusväärne!

"Mitte mingil juhul!" katkestasin teda. "Naine peab olema väike kui nipsasi, aga mitte Eiffeli torn.“

Ma luiskasin häbitult. Oma südames jumaldan ma pikakasvulisi naisi. Kuid mis parata — minu olukorras oli vaja osata end kaitsta. (lk 10)

"Tead, kui juba kord nii välja kukkus, kas me siis ei läheks ja istuks veidi pargis? Pistame kumbki portsu eskimot pintslisse! Räägitakse, et see aitavat üleerutuse puhul. Kas sa armastad eskimot?"

"Armastan. Ma armastan kõike!" ütlesin mina.

"Aga ons ilmas ka midagi, mida sa ei armasta?"

"On küll. Majahoidjad," ütlesin mina. (lk 10)

Oleks olnud lihtsalt tobedus, kui oleksin niisuguse juhuse mööda lasknud. Mitte väga tihti ei kutsu mind kohvikusse vapustavalt ilus meesisik. Ja veel oli mul kahju, et parajasti polnud ei õhtu ega talveaeg. Esimesel juhul olnuks kohvik rahvast täis ja muusika mänginuks, teisel juhul aga oleks ta mul arvatavasti aidanud mantli seljast. See võib olla pagana meeldiv, kui mantli aitab seljast niisugune kaunis meesterahvas. (lk 11)
[Nino:] "Te nägite teatris tütarlast, kes hakkas teile meeldima. Tüdruk oli ilus. Ja mis siis? Kas selliseid ümberringi vähe on? Minust tuleb ka kaunitar, kui suureks kasvan — mõtleks vaid! Noh aga kui teil on isu üles otsida just see ainus, eks kuulutage siis välja ekspeditsioon, seadke valmis laev, korjake kokku meeskond, mind aga võtke jungaks."
[Boriss:] "Kogu oma kahekümne kolme... noh, kahekümne kahe eluaasta jooksul näen ma esimest korda sihukest eksemplari nagu sina!"

Ma lakkusin lusika puhtaks ja üht silma kinni hoides katsin lusikaga ergu sügispäikese.

"Kas on see minu vanus või minu välimus, mis lubavad teil rääkida sellise armuliku tooniga? Miks te olete nii kindel, et te minult nina pihta ei saa?" küsisin uudishimulikult.

"No olgu, ära pane pahaks," ütles tema ja naeratas. "Sinuga on lõbus vestelda. Tule mulle naiseks, mis?"

"See veel puuduks, et mu mees oleks minust seitse aastat vanem. Et ta sureks seitse aastat varem kui mina. See veel puuduks." (lk 11-12)

[Nino:] Ja üleüldse — kõige parem on jääda vanapiigaks ja keeta aivamoosi. Tuhandeid purke moosi. Siis oodata, kuni see suhkrustub, ja sugulastele laiali jagada. (lk 12)
Juba oli kätte jõudnud meie jutuajamise see hetk, mil hakkasin ütlema teravmeelsusi ilma naeruta. (lk 12)
Ma ei tahtnud jäätist. Lihtsalt meeldiv oli vaadata, kuidas see ilus pikk poiss sõnakuulelikult tõusis ja leti juurde läks. Sekundi vältel võis tunduda, et tõusis ta mitte sellepärast, et oli hästi kasvatatud, vaid sellepärast, et mina — mina! — palusin veel portsu jäätist! (lk 12)
Haljasalal valitses jõudeelu. See hõljus kõikjal — krabistas pargipingil ajalehti, vaatas läbi päikesekiirte puude lehtedest vastu. Ja isegi oma toimetusi toimetavad inimesed näisid skvääril sihitute hulkujatena.

Kõige üle valitses osavõtmatu jõudeolek. (lk 12)

Kui ta seda oli öelnud, sain ma järsku aru, et minu ees on juba täiesti täiskasvanud ja tööst tõenäoliselt väga hõivatud mees. Mõtlesin, et aitab, tuleb kniksu teha ning koju tagasi kobida, ja ma ütlesin eneselegi ootamatult:

"Lähme õige kinno!"

See oli minu häbematuse tipp! Tema aga jäi vankumatuks.

"Millal sa siis õpid?"

"Mina kodus ei õpigi. Ma olen andekas."

Vaatasin heitunult talle otsa ning mu pilk oli jultunud ja süütu... (lk 13)

Hakkas vihma sadama, aga sellele hinnalisele taeva annile tähelepanu pööramata sagisid inimesed ikka tänavail. Nad ronisid välja taksost, enda järel ust valjusti kinni lüües, uurisid kaupluste vaateaknaid või heitsid nende poole käigu pealt pilke, seisid trammipeatustes, määrasid jooksujalul kokkusaamisi. Ja paljud hoidsid käes vihmavarje — armsaid ning heategevaid mehhanisme. Kõige süütum, mis inimesed eales välja on mõelnud. (lk 13)
Seejärel tuli jälle nähtavale päike, valgustades kõnniteedel märgi, külmakohmas puulehti, ja surnud lehtede terav sügise-lõhn erutas hinge ning täitis selle kirjeldamatu nukrusega. Mitte piinava, vaid magusa ning heleda nukrusega, otsekui poleks sügiseses hämarduvas linnas askeldavad inimesed olnud mitte tegelikkus, vaid kallis mälestus. (lk 13)
See sügis oli eriliselt rõõmus ja helge. Hõiskav. Iga päevaga muutus suve hääbumine üha enam nähtavaks ja sügis pühitses võitu kaduva vastase üle joovastavalt kollaseis ning oranžides värvides... (lk 13-14)
Meie valgustamata trepikoda paistis hämaruses kui ammuliaetud hambutu loomasuu või kui tühi silmakoobas. (lk 14)
Ja nüüd sündis esimene ootamatus.

"Kas tohib, ma helistan sulle siis, kui mul eriti hea tuju ei ole?“ küsis ta nagu muu seas, ise silmi vidutades.

Ja kohe sündis teine ootamatus.

"Ei," ütlesin mina. "Parem mina helistan teile, kui mul ei ole just väga nukker meel..." (lk 14)

Isa oli lõbus ja reibas, vähemasti näis selline. Ta rääkis meile kaks anekdooti, mina aga mõtlesin samal ajal, et nüüd ta läheb, tema asjad aga esialgu jäävad ja pärastpoole hakkab ta neid aegamööda ära tassima, nii nagu seda ikka tehakse.

Ainult ema pilti ei vii ta seinalt minema, oma lemmikpilti emast, kus ema on joonistatud vildikaga, poolprofiilis, otsekui üle õla vaatamas, pikk sigaret sihvakate sõrmede vahel. Selle pildi oli joonistanud ema sõbranna, ajakirjanikust tädi Roza. Tädi Rozal oli kass, kes hakkas niutsuma, kui kuulis laulu "Sinine rätik". Mis ma ometi - oli! Kass ju on alles ja tädi Roza on olemas... (lk 14-15)

Ma ei saa üleüldse mõelda korraga mitmest asjast. Valin välja ühe, mis mind momendil kõige rohkem tõmbab, ja hakkan selle üle mõtisklema. Seejuures ei välju ma mitte mingil juhul selle asja raamest.

Siis lausun endamisi: "Noh, selle kohta on kõik. Lase edasi," ja lähen teise teema juurde.

Näiteks isast mõeldes võin ma mõtelda tema ateljeest, teatrist, uue etenduse dekoratsioonidest, särgist, mis tuleb isale esietenduse ajaks ära triikida.

Mõtlen sellest, et pärast esietendust aitab isa riietusruumis galantselt selga palitu lavastaja abile Natalja Sergejevnale ja toob ta meile koju. Teed jooma.

Ja nad hakkavad jooma teed selles toas, kus ripub ema pilt. Ema, kes oleks nagu korraks pilgu üle õla heitnud, vaatab sellelt pildilt vastu imestunult, hoides õhus kätt alles äsja lõpuni tõmmatud sigaretiga.

Ja kõige selle juures ei tule mul pähegi hakata mõtlema emast. Ema — see on eriline, tohutu, tuhandeid kordi läbitud mõtete riik. Selles riigis peetakse ajakirjanike sümpoosione, kust ema sõidab koju purunemiskindlate lennukitega ja toob minu jaoks kaasa pastaka, millel peal trikooga naise kujutis (hoiad pastakat ülespidi — naisel on sinine trikoo seljas, lased alla — trikoo oleks seljast nagu pühitud...) (lk 16)
Panin öölambi põlema ja istusin voodi servale. Meeldiv on istuda omaenese, paljudes variantides ja erinevates poosides korduva füsiognoomia seltsis.

Ükski kuulus inimene ei saa kiidelda nii suure hulga omaenese portreedega kui mina. Isa ütleb, et ma olen suurepärane modell, sest istun edasi ka siis, kui mulle näib, et olen jupp suitsuvorsti ja mu põlvel puhkav käsi iialgi enam ei tõuse puudutama keha mingit teist osa. Kuus minu pilti ripuvad seintel, teised on seina ääres maas. (lk 16-17)

Ma võitlesin enesega kolm päeva. Ma lõin enesele vastu vahtimist, viskusin pikali ja sõtkusin jalgadega. Arvatavasti oleksin võinud kirjutada romaani sellest, kuidas need kolm päeva elada, õigemini sellest, kuidas üle elada need kolm päeva. Ja romaani esimene osa oleks kandnud pealkirja: "Esimene päev".

Ja siis korraga tuli nagu infarkt või marasm — ma valisin tema telefoninumbri ja kuulasin kõhedusega, kuidas üle minu rulluvad pikad signaalid nagu lained, viskudes üle mu pea.

"Kui mu süda kildudeks lendab, mida sa siis nende tobedate kildudega peale hakkad?" pidin ma temalt kohe küsima.

Aga torust vastas nii tasakaalukas ja ükskõikne hääl: "Jaa!", et ma äkki kohmetusin ja rabedalt laususin:

"No tervist siis..." (lk 17)

Me polnud teineteist näinud kolm päeva. Nüüd tundus mulle, otsekui oleksid kogu maailma hellad ja head sõnad muutunud oranžideks apelsinideks, mina aga suplen nende keskel, loobin neid õhku ja püüan kinni, ja kõik see käib mul erakordse vilumusega. (lk 17-18)
"Te lasete ennast paluda, maestro! No tulge juba, see pole ilus! Te sunnite kõiki enda järel ootama!"...

Aga lund ei tulnud ikka veel... Mina istusin vanal diivanil number 627 ja anusin, et lumi alustaks oma vaatemängu. Et taevast liugleks alla miljoneid pimestavvalgeid akrobaate. (lk 19)

Ma istusin, pikad käed põlvede ümber. Käed nagu vonklevad raudteerelsid, painduvad ja põimuvad. Kui oleksin tahtnud, oleksin võinud nendega haarata tohutuid kaugusi. Haarata kogu meie linna ühes selle majade ja öiste tänavatega. Oleksin linna sättinud oma kõhu ja krõnksus põlvede vahele. Mu lõua vari olnuks siis poolt linna kinnikattev piiv Ja seesama pilv võikski puhkeda pimestawalgete kukerpalli tavate akrobaatide suureks väeks. Ja saabukski üllas vaikus Ma saaksin sooja tuule käes otsa ja kõikide majade higistavad aknad nutaksid pikkade jõnksuliste niredega. (lk 19-20)
Siis hakkas Maks mind hirmutama igasuguste uskumatute lugudega, mida elus tavaliselt ette ei tule. Ta rääkis kaua, nii kaua, et mulle tundus, nagu oleksin ma jõudnud korda kolm magama jääda ja uuesti ärgata. Minul aga valutas ikka rohkem ja rohkem ning ma püüdsin teha nii, et Maks ei märkaks, kuidas ma käega küljest kinni hoian.

Aga ta märkas ikkagi.

"Jälle?" karjatas ta ja tema silmist välgatas vastu õud. Neil kõigil on niisugused silmad, kui mulle haigushoog kallale tuleb. Maksim tormas koridori ja hakkas valima isa telefoninumbrit. Trussikute väel koridori. Seal on ju külm...

Kuni tema paanitses ja telefonitorusse karjus, lamasin mina diivanil kõveras ja vaatasin vaikides aknast välja.

"Sind küll..." olin mõttes lume peale pahane. "Ei jõudnudki sa pärale..."

Ma teadsin, et need on viimased rahulikud, kuigi valu täis minutid. Kohe sõidab taksoga kohale isa, tuleb kiirabi ja kõik hakkab keerlema nagu tummfilmis. (lk 21)

Linna jõudsid tagasi soojad ilmad.

Päev läbi ujusid taevas kergemeelsed, rahutud pilvetükid, puulehed aga — kuivanud, sügiseselt krõbedad puulehed olid vait ega sahistanud. Näis, nagu oleks linn mitmeks päevaks langenud sooja ning otsekui õndsasse teadvuseta olekusse; linn andus sügisele, sellele petlikule luiskajale ega uskunud, ei tahtnud uskuda, et varsti saabuvad külmad. (lk 22)

"Millal ükskord langeb lund", lk 5-42

Üldiselt ei armastanud ta vanatädiga pikalt vaielda, nagunii jäi too peale. Evka arvates tuli vanadele inimestele paljus järele anda — nii oli nendega kergem koos elada. (lk 46)
Evka saapad seisid koridoris kõrvuti, seisid nagu orvukesed, nagu kaks paljaks aetud peaga noorsõdurit, ja Evka hakkas neid kiiremini jalga sikutama. (lk 46)
Habemik Akundin oli üleüldse huvitav inimene. Ta valdas täiuslikult keelt, mida rääkis tema põlvkond. Esimese proovi ajal tähendas Akundin Evkale: "Sina, lapsuke, oskad endast vahvasti muljet jätta." Ja Evka oli kohe mõelnud, kui palju mõttetuid ja ebatäpseid sõnu inimesed vahetavad. Ta kujutles end millegipärast praetud kanana, koivad taeva poole, ja kuidas ta endast siis seesugusena vahvat muljet oskab jätta.

Milline jamps! (lk 47)

"Vaadake, missugune pilv on meie linna kohale tõusnud!u ütles Akundin ja sel hetkel mõistis Evka, et ta peab Akundinist väga lugu. Peab lugu, sest Akundin on täiskasvanud ja tark, sest vaatamata oma tobedatele kommetele oskab Akundin olla viisakate inimeste seltsis viisakas, sest nüüdsama oli ta rääkinud pilvest sama pidulik-eepiliselt nagu iidne jutuvestja oli pajatanud Olegi vaprast väesalgast. (lk 50)
- "Laupäeviti", lk 43-57

Ma vihkasin oma neljandat ja viiendat sõrme. Nad polnud üksnes iseenesest vastikud — kehvakesed ja mustade klahvide vahel ekslevad —, nad olid veel ka reeturlikud ja silmakirjalikud. Tavalises elus ei andnud nad endast mitte millegagi märku, ei paistnud välja ega kippunud segama.

Kuid piisas neil vaid näha klaveriklahve, kui maamuna peal polnud enam miskit jultunumat ja vastikumat neljandast ja viiendast sõrmest. Nad ei tabanud õiget klahvi, või kui tabasidki, siis vajutasid sellele liiga nõrgalt. Kiiresti mängida nad ei osanud, aga kui tahtsid, tõid enesega seltsis kuuldavale hulga valesid helisid. Isegi kui need sõrmed mitte midagi tegema ei pidanud, tolknesid nad häbitult harali nagu katkised jalgrattakodarad.

Ja üleüldse olin ma aru saanud, et elu sees ei küüni minusugune sellise tipuni nagu "Elisele". (lk 61)

Pole õige öelda, et ma vihkasin klaveritunde või et õpetaja mulle ei meeldinud. Minu suhtumist mõlemasse oli vist õige nimetada harjumuseks. Oli lihtsalt ette nähtud — muusikaga tegelda ja see oli sama mis pesta enne sööki käsi või enne voodisseminekut jalgu. Ema ju nii väga tahtis seda. Pealegi oli selleks ajaks jõutud osta klaver, aga loobuda muusikatundidest, kui kodus seisis klaver — see oleks olnud lausa teotus. Minusse kandus ema siiras hirm jõude konutava klaveri pärast, justkui oleks too pill saanud elavaks etteheiteks mitte ainult emale, vaid ka minule ja kunagi minu lastele. Niisiis tabas minu musitseerimine kaht kärbest korraga — õigustas pianiino ostu, ja nagu ütles isa, täitis minu tühja aega. (lk 61)
- "Rohelise aiaäravaga maja", lk 59-71

Välislingid